[text]
Täna on

t_10v21__051Vaike.gifElu on ökosysteemi suhtestiku alalhoid. Põhiliselt harjumust mööda, kellele aga teadvus on antud, sel teadlikult, kirjutas Rohelises Väravas Kalevi Kull.

Elame koos väga paljude muud liiki olenditega. Nad kestavad enamasti koos meiega, ilma et me neid tähelegi paneksime. Ometi võime ka paljudele häda teha või nad lausa hävitada – tundmatusest. Neist saab teada, kui eristada.

Tunne ära tunne

Võtame kas või linnud me ymber. Eerik Kumari kirjutab välimääraja kaassõnas, kuidas tundmaõppimist alustada ning lõpuks saada niikaugele, et tunda nad ära yhest häälitsusest või vilksamisi lennusööstust. See on vaimustav oskus ja haarab tegutsema.

Õieti muud pole õppimiseks vaja kui meeled avali ja tahtmine tundmatut ära tunda. Julgeda tundmatut teada. Selleks on tõepoolest julgust tarvis.

Ega nad enamasti ei ytle, kui ei tunne. Jäävad kuulatama, mõtlema, vakka. Võid arvata, et nad lihtsalt ei ytle sulle, teevad teist juttu, märkavad järgmist. Et mis lind see oli, kes korraks häälitses.

Kui tähelepanelikult kuulata, siis see häälitsus oligi täiesti uus. Keegi ei olnud täpselt sama tämbriga just niiviisi varem vilistanud. Nii on alati.
Mu õpetajad ei ole kõiki linde tundnud. Nad ei ole kõiki taimi tundnud. Nad pole osanud vahet teha paljudel jälgedel. Nende erakordselt rikas eristamisoskus tulenes julgusest tundmatut kogu aeg tähele panna.

Õpetada aga õigupoolest tulebki vaid avatud meelt. Tahtmist märgata, ära tunda.

Kuna iga isend on isemoodi, siis põhiline, mis liigitamiseks vaja teada, on see, millised liigid yldse kõne alla tulevad, kes yldse elavad ymberkaudu. Pole keerukas igale pääsukesele õiget nime anda, kui tead, et vaid nelja liiki neid Eestis ette tulebki.

Selleks on määrajaid vaja, sealt saab abi ja õpetust.

Eesti elanike raamatud

Muidugi on totter minna metsa maailma lindude määrajaga. Nyyd on eesti keeles välja antud hulk Euroopa elustiku raamatuid. Aga tartlasele oleks vaja Tartu lindude ja rakverelasele Virumaa liblikate määrajat. Selliseid raamatuid on praegu vähevõitu. Kui lähete Eesti looduseuurijate seltsi raamatukokku, siis võite sealt leida pea kõik, mis meil seni trykitud. Raamatupoes aga märkate, et pole yhtegi, mille abil õppida selgeks kodupaiga teod, kiilid või kimalased, siklased, vihmaussid…

Liikide määramine on alati suhteline. Sest liigid on yksteise suhtes end loonud. Seepärast siis on loodusetundmine ikka kontekstuaalne – et liiki ära tunda, tuleb teada teisi kohalikke, lähedasi liike.

Ja kui sa juba mõnelgi liigil vahet teed, siis saad seda ka õpetada, selles teistele abiks olla. Märkamine ja avali meel hakkab kylge ja koduneb. Ja jäädki märkama.

Kõik elusolendiryhmad vajavad elus tundjaid

Kui kusagil ehitust kavandatakse, siis hinnatakse enne seal olusid – arheoloogilisi ja ka taimseid. Et kas pole muistiseid mullas või haruldusi kasvamas. Enamikule elusolendeist ei pöörata seejuures aga vähimatki tähelepanu, olgu nende seas kui erakordseid liike tahes. Lihtsalt sel põhjusel, et neid Eestis keegi ei tunne.

Ka määrajad tuleb ikka kohaliku elustiku tundjail koostada – teised neid õigupoolest teha ei saa, sest seejuures tuleb arvestada, kes sage, kes harva kohatav, ja milliste kohalike liikidega segi võib minna.

1950ndail asutati Eestis mitmed bioloogiajaamad. Mõte oli selles, et need varustaksid ymbruse elustiku uurijaid peavarju ja tarvilike uurimisvahenditega, et nad oleksid ymbruse elustiku tundmaõppimise keskused. Botaanik, bryoloog, lihhenoloog, mykoloog, zooloog, arahnoloog, entomoloog, koleopteroloog, lepidopteroloog, terioloog, ornitoloog, ihtyoloog – igayks armastusega oma ryhma kallal. Loodan, et see töö on lõputu.

Oma ökosysteemi toimimist tunda ongi bioloogilise teadmise kvintessents ehk tuum. Ei ole ju Eesti bioloogidel olulisemat ylesannet kui tunda oma loodust. Pikka aega on looduseõpetuse keskuseks olnud Tartu ylikool. Praegu saab suurepärast loodusetundmise õpet maaylikoolis.

* Miks siis ikkagi tunda?

Usun, et inimesetundmine jääb väga pealiskaudseks, kui oma loomset ja taimset elu ei tea. Sest nii vajadused kui vastuolud on pärit juba sealt, kus pole sõnu.

Pilt: Kõiges on elu, Mana Kaasik


Roheline Värav