Pildilinäitus Kumus viib «Tagasi juurte juurde», mis ei asu linnas.
Paljud linnainimesed unistavad elust maal, eemal linnakärast ja stressist. Nii mõnigi on endale suviseks varjupaigaks soetanud maamaja või siis kõpitsetakse ema või vanaisa pärandatud talu kallal, lootuses sinna kunagi tegelikult elama asuda, kirjutas Rohelises Väravas Helen Sooväli.
Linlasi kehutab soov naasta juurte juurde, sinna, kust oleme pärit. See tahtmine paneb meid suviti mööda Eestimaa kylateid sõitma, et leida meie nostalgilist, karikakraõites valendavate aasade ja põldude vahele uppuvat talu-Eestit. Sellest tahtmisest laulame laulupeol ning Viljandi folgil. Nende rännakutega otsime me tegelikult ennast ja oma juuri, olemust. Kuid kes see täpselt teab, millised me oma uitunelmate järgi peaksime olema ning kust me pärit oleme?
Saja aasta eest etnograafilise pärimusena yles võetud fotoseeriad Eestimaa eri paigust on põnev uurimisretk eestlase tegemistesse ning olemusse. Näitus «Reis maale» (avatud Kumus kuni 14. septembrini) annab hea ylevaate sellest, kust me tuleme, millised olime, välja nägime, ja edastab meie kaasmaalaste sajanditaguseid mõtteid. Olgugi et tollane pildistamistehnika nõudis kylaelanike poseerimist ning rahvariided on nii mõnelgi fotol kirstust välja võetud traditsioonide salvestamise huvides, on fotod ajastutruud ning kõnekad.
Kohtumine maastikul
Näitusel eksponeeritavad suures formaadis pildid on visuaalne ekspeditsioon eestlase igapäevategemistesse ning keskkonda, kus elati ja töötati. Saame teada, millised olid tolleaegsed maastikud, milline kylaarhitektuur, milliseid lilli kasvatati aias ja millistest puudest peeti lugu. Kõige kõnekam on fotodel just inimeste ja keskkonna suhe. Need pildid räägivad meile maastikust kui kokkusaamiskohast.
Maastikul kohtuvad loodus ja kultuur. Sajanditagused maastikud räägivad meile, kuidas loodust enda kasuks tarvitati, sellega vaeva nähti.
Meie esivanematele oli maastik päevast päeva kasutatav ressurss, mis neid toitis ning elus hoidis. Esteetika peale ei olnud kellelgi aega mõelda, sest tööd vajasid tegemist. Maastikul oli veel yks tähtis otstarve: see oli inimeste kohtumispaik. Töö põllul ja heinamaal liitis kylainimesi.
Pärast tööd söödi puhkehetkel koos põllul, lauldi ja oldi lihtsalt yksteise seltsis. Tänapäeva talgute pidamises ei ole midagi uut. Eestimaa sodist puhastamise kampaania on samamoodi kohtumine maastikul, nende inimeste kokkusaamine, kes tahavad koos töötada, yhiselt aega veeta, kes hoolivad oma keskkonnast. Olgugi et kokkusaamise eesmärk on teine kui sada aastat tagasi, liidab maastik meid ka praegu yheks.
Loomade ja kiikedega, tõeline Eesti
See näitus on reis meie oma maale, Eestimaale, tema loomulikkuses ja eheduses. Näituse pilte vaadates võib kylastaja lasta kujutlusvõimel lennata ja mõelda, millised nägid eelmise sajandi alguses välja meie esivanemate Muhu- ja Saaremaa. Vaimusilmas toona ylesvõetud paikades rännata, minevikku tegelikkusega võrrelda tundub põnev.
Maastik on kultuuri mälu, seda on kujundanud inimpõlvede jooksul talletatud väärtushinnangud ning loodus. Piltidelt vaatab vastu meie unistuste arusaam tõelisest Eesti maastikust kiikede, talude, veskite ja põldude, loomade ning merega. See maastik elab.
Näitusel oleme turistid nii ajas kui ka ruumis – neid kadunud esivanemate igapäevamaastikke näeme nyydsel ajal pildialbumites, ylesvuntsitud pärandina talumuuseumites või nukralt oma loomulikku lõppu oodates võssa mattunud mahajäetud talukohtades.
Huvi kaduva talupojakultuuri vastu
Liina Siib, näituse koostaja
Kumu kunstimuuseumi näitus «Reis maale. Etnograafilised tyybid fotos» viib vaataja pildiretkele mööda Eesti äärealasid 20. sajandi esimesel poolel: Muhusse, Saaremaale ja Setumaale. Kaduvat ning kiiresti muutuvat kylaelu Eesti Rahva Muuseumi tellimusel jäädvustanud Johannes Pääsukese päevapilte ja filmi «Retk läbi Setumaa» (1913) täiendavad näitusel teistegi kutseliste ja harrastuspiltnike, näiteks Carl Oswald Bulla ja Armas Otto Väisäneni fotod.
Eestile geograafiliselt lähedaste piirkondade maaelu pildistamise sarnasused ja erinevused tulevad välja võrdluses samal ajal Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis ylesvõetuga.
Põhjamaades ja Venemaa Läänemere-kubermangudes moodsate aegade hakul tärganud huvi kaduva talupojakultuuri uurimise ja jäädvustamise vastu seostus rahvusliku eneseteadvuse tõusuga ning oma mineviku avastamisega. Eesti rahvuskultuuri modelleeriti Põhjamaade eeskujul.
Ekspositsioonis on Eesti Rahva Muuseumi fotokogu rajamise poliitikat iseloomustavaid näiteid. Fotost endast kui arhiivipraktikast kõnelevad leedulase Balys Buračse eluaegne Leedu kylade fotoprojekt ja Soome fotokunstniku Jorma Puraneni pyhendumine koolasaamide sotsiaalsele keskkonnale Inari järve kallastel. Heinrich Tiidermanni «Estonica» albumid (1903) on julge katse kleepida oma perekonnana albumisse selleks ylesvõetud Eesti inimesed, asjad ning kohad.
Kolonialismi ja antropoloogia huvivälja paigutuvad fotod Sloveenia etnograafiamuuseumile kuuluvast «Togo albumist» aastatest 1911–1914.