Urbekuus kutsuti Eestis esimest korda kokku uus muinsuskaitsega tegelev yhendus – muinsuskaitse ymarlaud. Ymarlaua esimeheks valiti Soome kodanik Mika Orava, kes elab Eesti iseseisvuse taastamisest alates siin. Teda kysitles Maalehes Maris Balbat.
Mika Orava, mis on muinsuskaitse ymarlaud ja miks see kokku kutsuti?
Muinsuskaitse ymarlaud koosneb mälestiste omanike ja muinsuskaitseliste riigistruktuuride esindajatest. Kokku kutsuti ta sellepärast, et muinsuskaitse olukord Eestis on tänaseks selline, et keegi pole sellega enam rahul.
Olukord on tõesti kurb, mälestisi kaob igal aastal. Yheks ajendiks oli Riigikontrolli 2007. aasta aruanne, millest selgus, et kui mingit muudatust ei tule, on kymne aasta pärast pooled Eesti arhitektuurimälestised kadunud.
Kes on olukorras syydi: riik, omavalitsused, mälestiste omanikud?
Omamoodi on syydi omavalitsused, syydi on ka riik, osaliselt on syydi mälestiste omanikud. Kahjuks viitavad kõik põhjusena raha puudumisele.
Minu arvates pole kysimus rahas, vaid hoiakutes ja asjaajamises. Minu arvamus on, et kui erasektoris oleks keegi tegutsenud sel moel, nagu Riigikogu on tegelnud muinsuskaitsega, siis sellise tegevuse eest oleks ta võetud vastutusele.
Riik on sidunud end rahvusvaheliste muinsuskaitsealaste kokkulepetega, võtnud vastutuse ja lepingulised kohustused, kuid on neid pidevalt rikkunud. Samuti on ta rikkunud kokkuleppeid, mida on iseenda jaoks seadustesse kirjutanud.
Riigikogu juurde kuulub ju ka muinsuskaitse komisjon?
Riigikogul on muinsuskaitse yhendus, kuhu on koondunud muinsuskaitsest huvitatud inimesed, kuid sel yhendusel puudub otsustusõigus.
Riigikogu tellis Riigikontrollilt aruande, sellest selgub muinsuskaitse halb olukord. Ja tulemus – 2009. aasta muinsuskaitse eelarve on arvatavasti väiksem kui 2008. aasta oma!
Kas Soomes on olukord parem?
Jah, seal on suhtumine selline, et mälestised on rahva vara. Soomes on põhiseadusse sisse kirjutatud iga kodaniku kohustus hoida muinsuskaitse mälestisi. Eestis seda siiamaani veel pole.
Mida ymarlaud saab praktiliselt ära teha?
Ymarlaual on tööryhmad, mis tegutsevad igayks oma kitsal alal, leides yles kitsaskohad, mida on vaja muuta – hoiakutes, seadustes, muinsuskaitselises tegevuses. Kõik tööryhmad on teinud usinasti tööd. On leitud lahendusi ja hakatud neid ka teostama.
Yks probleem on muinsuskaitseameti ja mälestiste omanike tyli. Kusjuures pooli arhitektuurimälestiste omanikke polegi teavitatud, et neil on mälestis käes.
See tyli tuleneb tihti asjaolust, et muinsuskaitseameti teeninduskultuur pärineb Eesti taasiseseisvumise eelsest ajastust. Minu arvates pole seal aru saadud, et Nõukogude ajal olid kodanikul kohustused ja ametnikul õigused, nyyd on vastupidi.
Eeskujuks võiks olla maksuamet, kuhu 1990. alguses keegi ei tahtnud minna, kuna seal sai alati n-ö vastu pead, nyyd aga lähevad inimesed sinna nõu ja abi kysima. Maksuamet teeb praegu ymarlaua kaudu muinsuskaitseametile teeninduskoolitust.
Kas kõik muinsuskaitset vääriv on kaitse all?
Ei. Siin peitub jälle yks lahendamist nõudev probleem. Praegu on Eesti muinsuskaitse register tohutu suur, siia kuulub yle 25 000 objekti. See register on aga täiesti korrast ära, ei peegelda enam tegelikku olukorda.
Osa seal kirjas olevaid objekte on juba kadunud, osa tuleks võib-olla välja võtta, osa juurde panna.
Näiteks talumaju oleks vaja rohkem kaitse alla võtta, sest vana taluarhitektuur kaob kiiremini kui mõisaarhitektuur, selle ehitusmaterjaliks on ju puit. Nende kadumiseks ei lähe kymmetki aastat. On õigus, et muinsuskaitseliselt ei ole taluarhitektuuriga arvestatud. Ja see puudutab mitte ainult taluarhitektuuri, vaid ka käsitööoskusi, mis taluarhitektuuri juurde kuuluvad – palkmajade ehitamine ja muu. Ka need oskused on kadumas.
Kas mälestiste omanikel on õigus ka riigilt toetust saada?
Õigus neil on, aga seda raha nende jaoks ei leita. Riigi toetus selleks yhe maakonna piires on ainult veidi yle miljoni krooni – see on yhe suurema hoone katuse raha.
Ometi on turism yks peamisi sissetulekuallikaid riigile. Mida on Eestis näidata? Rabad, muud looduslikult kaunid kohad – ja ajaloomälestised.
Praegu on muinsuskaitseline olukord linnapiirkondades, eriti Tallinnas, suhteliselt hea. Suuremad probleemid on maapiirkondadega. Need on seotud mõisakompleksidega, taluarhitektuuriga, maalinnustega, aga ka näiteks vesiveskitega.
Vesiveski ilma tammita ei ole vesiveski. Siin lähevad muinsuskaitse- ja keskkonnaseadus praegu vastuollu. Muinsuskaitsjad tahavad vesiveski taastada, keskkonnaseadus ei luba tammi. Kui lähtume ainult yhest seadusest, on tagajärjeks see, et restaureerime vesiveski kuivale maale.
On vaja vaadata tervikut. Ka mõisakompleksid on tähtsad tervikuna, mitte ainult peahooned. Seda oleks vaja juurutama hakata.