Jeremei Aipin “Jumalaema verisel lumel”
Tõlkinud Peeter Volkonski. Kirjastuskeskus, 2008. 277 lk.
Handi kuulsaima kirjaniku Jeremei Aipini vene keeles kirjutatud romaan räägib hantide ja neenetsite 1933.–1934. aastal peetud Kazõmi sõjast nõukogude võimu, täpsemalt GPU ja Punaarmee karistussalklaste vastu, mis suubus rahumeelsete ja relvastamata hantide veresaunaks, kirjutas Eesti Ekspressis Ott Heinapuu.
Kirjutamise laadilt on “Jumalaema verisel lumel” nagu Baturini “Karu südame” kohtumine Anna Politkovskaja reportaažidega Tšetšeenia sõjast: raamatust leiab yksikasjalikku põhjarahva elu kirjeldamist tapatalgute tumedal taustal.
Põhiliselt on see Laste Ema lugu, kes kaotab kogu perekonna peale noorima poja ja asub siis punastega sõdima, et ka enda elu jätta. Kuid esindatud on teinegi pool: Venemaa steppides peetud kodusõjas karastunud punase komandöri Tšuhnovski seisukohalt kirjeldab Aipin, mis tunne on juhtida mässuvastast operatsiooni tundra lumeväljade peal, täiesti võõral maastikul, kus pole aru saada, kus on rinne ja kus tagala, ning vastane võib peituda iga hange taga.
Rasketel aegadel, nälja, surma ja sõja ajal toetutakse ikka usule ja vanadele kommetele.
Kokkupuude surmaga on keeruline ja tugevalt ritualiseeritud, nimelt seda on Aipin võtnud Laste Ema sisekõne ja tegude kaudu põhjalikult kirjeldada. Ärkavad ellu loitsud, palved ja itkud, millega elavad pyyavad hoida Keskmise ja Allmaailma piiri.
Vastukaaluks punakomandörile, kes yhtki vannet enam ei pea ega usu, tuleb mängu Valge, tsaariarmee ohvitser, kelle mõtetes sulavad kokku tsaari, õigeusu, isamaa ja ohvitseritõotuse ideed ja kelletaolist Kazõmi sõja mõlemad pooled nägid hantide ylestõusu juhina, levitades sõna temast uskumata või uskudes tema olemasolu.
Nii ongi huvitaval kombel vastukaaluks punasele meeleheitele valge lootus. Valge on hantide jumalate kasukate värv; lumi, taevas ja puhtus.
Ainus etteheide sellele võimsale raamatule on, et XIV peatykiks vormistatud jutt kõlab pigem tänapäevase intellektuaali loenguna kui 1930ndatel pystkojas tule ääres peetud vestlusena.
Aipin on pajatuse vormi yritanud valada lyhikokkuvõtte hantide ja manside etnilisest ajaloost.
Stiilist kisub see kyll välja, aga tegelikult on hariv. Muide, Rjurikute vyrstisoo võsu Peeter Volkonski tõlge on oivaline. “Jumalaema verisel lumel” sobib lugemiseks mitte ainult neile, kes huvituvad meie sugulasrahvaste saatusest, vaid kõigile, kes austavad ajaloolise põhjaga ilukirjandust.