«Ma iks ei usu taad viil, seo om nii suur rõõm!» pühk’ Laheda valla Vardja külä Võidu talo pernaanõ Mustimõtsa Mare (54) hääst meelest pisarit, ku MTÜ Vanaajamaja juht Lõbu Ragner tull’ minevä pühäpäävä teedüst tuuma, et Mare 146 aasta vannunõ palkait ilma rahalda kõrda tetäs, kirotas Harju Ülle Uma Lehes.
Mare ait om üts kolmõst huunõst, miä saa kõrda MTÜ Vanaajamaja, Põlva maavalitsusõ ja riigimõtsa majandamisõ keskusõ abiga. Lisas Mare aidalõ saava kats nuurt peret – üts Räpinä ja tõnõ Kanepi vallast – aidakatussõ jago lastõ. Suvõ lõpus piässi huunõ kõrda saama.
«Ettevõtminõ läts’ käümä huugsambalt, ku mõtõld oll’gi,» kõnõlõs Lõbu Ragner projektist, miä kutsõ seo aastaga algusõn Põlva maakunna vannu huunidõ umanikkõ hindäst teedä andma. Ettevõtmisõ mõtõ oll’ tuu, et ku huunõ viil kannatasõ kõrdategemist, sis andas ilma rahalda nõvvu, kuis ja mis järekõrran piässi tegemä ja kuis tetä tuud vanaaolidsõ moodu perrä. «Mõtlimi, et vast kõgõ inämb 60–70 inemist om huvitõt, a oll’ sada inemist kokko 300 huunõga,» seletäs Lõbu.
Keväjä kaiva MTÜ Vanaajamaja ja Seto käsitüü kogo inemise kõik huunõ üle. Vällä valiti kolm huvitavat, miä projekti raha iist kõrda tetäs: projekti tugi Põlva maavalitsus 30 000 krooniga ja RMK and’ 15 tihu palki.
Mustimõtsa Mare ait valiti vällä esierälidse ehitüskunsti peräst: tuul omma palgiotsa kuvvõkandilidsõs raodu (Lõbu Ragneri teedä kutsutas taad mõõgaterä-nukas) ja tõnõ põnnõv asi om tuu, et katus om õkvalt jämmembä roovitusõ pääl, eräle paarõ olõ-i pantu. «Vaia om puultõist alomast tsõõri palki panda ja lõunaküle pääl viil paar palki är vaihta, vahtsõnõ katus panda,» ütles Lõbu.
«Mu vanaimä ja vanaesä omma ostnuva siiä seo kotussõ, seo ait oll’ mul hinge pääl, es olõ jaksu seod kõrda tetä,» kõnõlõs Mustimõtsa Mare. «Kunagi sai katus pantus, tõrvapapp, esä viil pand’. Seo ait oll’ kõik aig pruukmisõh, seost jääs illos mälehtüse-asi.»
Aida saina pääl näütäs aastaarv, et 1862 om seo hoonõ üles raot. Mare vanavanõmba, Härmsi Mihkli ja Marie, tulli taa kotussõ pääle 1926. aastagal. «Esä ütel’ kah, et taa ait om tett esierälidse tapiga ja vast tuuperäst om aidal ka vastapidämine olnu,» seletäs Mare. «Katust iks panti, a tuu om kah jo läbi ja aig om aidaga uma tüü tennü. Ei olõ hindäl säänest rahalist võimu, et taad kõrda tetä ja olõ-i ka tüümiihi võtta: üts om ütele poolõ loogah ja tõnõ tõsõlõ poolõ loogah!»
Kõigilõ tõisilõ vannu huunidõ umanigõlõ kirotõdas parhilla soovituisi, midä ja kuis saanu kõrda tetä. «Api om muidoki kõigilõ huunilõ vaia ja esieränis hallõ om tuust, et suurõ hädälidse omma 100–150 aastadsõ rehetarõ. A näide man om nii pall’o tüüd, et jätimi neo kõrvalõ,» ütles Lõbu Ragner.
Määndse omma vannu huunidõ hädä: hoonõ vundament om maa ala jäänü ja alomadsõ palgi mädänemä lännü; katus om läbi lasknu ja tuu kotussõ päält omma kah palgi mädänemä lännü. Huunidõ lõunaküle omma kah küländ läbi – puu suurõmb vainlanõ om päiv.
«Üts soovitus: ku maja om iks 150 aastat vana, võissi toolõ laudvuudrõ panda, muido päiv lahk maja är,» seletäs Lõbu. Tõsõs tasus maad kuuri, et alomadsõ palgi mädänemisest är pästä.»
«Seost ettevõtmisõst tull’ vällä, et Lõuna-Eestin om pall’o inemiisi, kes omma tulnu maalõ elämä, kas sis omma ostnu vai tegevä vanavanõmbidõ tallo kõrda,» ütles Lõbu Ragner. «Umanigu, päämidselt noorõ perre, omma peris hädän: kas huunit saa kõrda tetä ja ku saa, millest piässi pääle nakkama. Hirmus tahtminõ om haarda Makrofleksi-putõl ja nuppu vaota, a ku näüdädä tõisi võimaluisi, omma nä nõun näid pruukma.»
Lõbu Ragner kõnõlõs, et säänest vannu huunidõ kõrdategemise-projekti pidänü vahtsõl aastagal kimmähe edesi ajama. Vähämbält Lõuna-Eestin, kon vannu maiu om kõgõ inämb alalõ.
Pilt: Mustimõtsa Mare rõõmustas üten tütre Eglega, et näide 146aastaganõ ait kõrda saa.