Mahlakuu viimasel reedel rikastusid omakeelsete ja -loominguliste uute laulude konkursile Võrru kogunenud kuuljate meeled kaasaegse võrukeelse laululoomega. Esimest „Uma laulu” võistluskontserti võis nautida kui keelt ja meelt tervikuks lõimivat esituskunsti syndmust, kirjutasid Sirbis Sulev Iva, Helen Kõmmus.
Võru instituudi ja Eesti kirjandusmuuseumi koostöös ning etnomusikoloog Ingrid Rüütli eestkostel teoks saanud omakeelsete ja -loominguliste rahvalikus stiilis uute laulude võistlus tõi
25. aprillil Võru instituudi saali kokku yksteist viisi- ja sõnameistrit kahekymne kuue vastse võru- ja setukeelse lauluga. Oma muusikat ja keelt oli igasugust: loojaid ja esinejaid oli uljastest trubaduuridest väärikate hallpeadeni, Tyri orelipoistest Urvaste postiljonideni. Esimese omakeelsete laulude mõõduvõtmise võlu oligi asjatundlike ja oma asja armastavate muusikute synergiat loov kokkusaamine.
Lõviosa yheteistkymnest laululoojast eelistas oma laulud ette kanda ise, pillid olid selgelt saatefunktsioonis. Oluline oli hääl ja selle erinevates kvaliteetides ja kooskõlades esile tõusvad nauditavad nyansid, näiteks Minna Hainsoo leelokoori hea traditsiooniline mitmehäälsus, Mari Kalkuni ja Triin Normani helged lauluseaded ja Aapo Ilvese kurgulauluvyrts.
Tegevuskunsti-esitusega säras endine Urvaste postiljon Contra, kes Jaan Pehki viisi ja kitarri saatel oma tuntud headuses vimkaga värsid rahvale sõna otseses mõttes ette tantsis. Rytmil ja selle tajumisel läbi liikumise on oluline osa iga laulu tervikuks saamisel. Laulude n-ö läbihooglemine on Contra ehk Margus Konnula puhul tema loomingu selgelt iseloomulik osa.
Yhiskondliku elu yle ja ymber suskimine näis olevat tekstimeistrite yks meelisteemasid. Võru poeet Jan Rahman oleks võinud lisaks ministri auto ette jäänud mõmmikule pyhendatud itku eest pälvitud vaimukuse preemiale saada ka koostööauhinna. Ta suutis ymbritsevat elu nii sydamevalulevate kui ka pilavate lugude esitamisele oma loomulikul moel kaasa mängima ja laulma haarata mitmed konkurendid, muhendades sellega veelgi yrituse head õhkkonda.
Esitatud laulude helipoolelt kuulis nii ehedat regilaulu kui ka poplaululikku viisiloomet. Hinnatavalt palju oli originaalviise. Oli nii mõtisklevaid ballaadimeloodiaid kui ka hoogsaid tantsuviise. Ent ka juba tuntud rahvalauluviisidele ja rahva seas soositud autoriloomingule anti uute sõnadega uus elu. Seto meestelauluseltsi Liinatsuraq yhe eestvedajana tuntud Mehikoorma mehel Urmas Kallal õnnestus ka helilindi vahendusel võistlusel osaledes kuulajad oma traditsioonitruudele regiviisidele ja hoogsatele sõnadele kaasa laulma ärgitada. Tuttavate viiside heaks kyljeks oligi hõlpsam jõudmine kooslauluelamuseni.
Oli võru ja setu keelt, meeste ja naiste keelt, nii vanema põlvkonna rikast kui ka noort ja võõrapärasusi kodustavat keelepruuki. Suurem osa lauludest oli võrukeelne, seejuures heas, korralikus võru keeles. Neid täiendasid oma eheduses Minna Hainsoo ja Paul Haavaoksa setukeelsed värsid. Korralik võru ja setu keel mõjusid teineteist toetavalt, vastandudes yksikutele võru-eesti segakeelsetele tekstidele, nii et yrituse keeleline yldmulje oli ylekaalukalt hea, mida parandas veelgi see, et ka lauludevahelised jutud, algus- ja lõppsõnad ning lõpuks ka au- ja tänukirjad olid võrukeelsed. Keelekasutusega on lahutamatult seotud laulusõnad. Luule ja laulmiseks loodud tekst on tihtilugu kaks eri asja. See, mis mõjub poeedi looduna ja loetuna lummavalt, ei pruugi sama hõlpsasti lõimuda helikeelde. Loetuna kahvatud laulusõnad saavad aga tänu helikeelsele esitusele juurde väge ja sära. Parima viisimeistri ja esitaja eriauhinna saanud Mari Kalkuni mitmehäälsusega ergastatud viisilooming tõi Raimond Kolgi ja Paul Haavaoksa võru- ja setukeelsesse luulesse kätketud sõnumi uue värskusega esile.
„Uma laulu” võitjat Aapo Ilvest iseloomustas heli, keele ja meele tasakaal. Ilves põimis „mees ja kitarr”-stiilis esitatud Räpina-murdelise laulumõlgutuse kuulamapanevaks tervikuks. Peatselt Võõpsus esietenduva võrukeelse näidendi „Pristan” jaoks loodud laulude viisikeel oli regilaulule omaselt sisendusjõuline. Meeldejäävad meloodiakäigud ja head sõnad panid kuulajad lugudele kaasa mõtlema ning ymisema. Võrukeelsete laulude puhul jäigi kõrva, silma ja meelde esituste terviklikkus. Nii nagu endisaegses regilaulumaailmaski, kus polnud tuimalt plaksutavaid pealtvaatajaid ja laval krampuvaid esinejaid, nii oli ka „Uma laulul” tunda loomulikku pyydu põimida kõik, mis laulu sees, väljas ja ymber, kypseks tervikuks. Oma sõnum anti kuulajatele edasi laulu teel suheldes, neid kaasa mõtlema, tundma, naerma ja laulma innustades. Kuigi paljud esimesel omakeelsete laulude võistlusel yles astunud loojad said vääriliselt auhinnatud, oli võitjaks tegelikult võrukeelne kuulaja, kellele jäi uute laulude kujul ja kajal meeltesse mõlkuma omakeelsuse ja -meelsuse võim(alikkus).