Eesti muinasteadust raputav mahamyydud muinasmõõk on tõenäoliselt valminud 11. sajandi Maavalla sepa käe all. Muinsuskaitseamet on leiukoha viimaks välja selgitanud ning võtab selle kaitse alla, kirjutas Postimehes Alo Lõhmus.
«Tegu on yhe paremini säilinud muinasaegse mõõgaga Eestis yldse,» iseloomustab Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel muinasmõõka, mis pärast pikki eksirännakuid on praeguseks jõudnud eraõigusliku Käsmu meremuuseumi pidaja Aarne Vaigu valdusse.
«Kahjuks ei tea me enam (ega saa iialgi teada) midagi sellest matusest tervikuna: mis esemed selles kompleksis veel olid, kus asusid luukillud (ka põlenud luud on tänapäeval määratavad). Ka seda, mida kujutas see kalmistu endast yldse.» Nii kirjutas Mandel Postimehe internetikommentaariumisse, kui oli möödunud nädala reedel saanud mõõka Vaigu käest põgusalt näha.
Mandli sõnul on tegu väga uhke relvaga: säilinud on kõik detailid, nii käepideme roots, nupp, kaitseraud kui ka torujas käepide rootsu ymer. Ehkki käepidet katnud hõbe on sulanud, on endiselt näha nupul ja kaitseraual olev ornament.
Maavalla sepa töö
Kui varem arvas Mandel, et seesugused sepised valmistati Soomes või Rootsis ning toodi Maavalda muinasajal sisse «importkaubana», siis nyyd usub teadlane, et mõõk on syndinud maasepa käe all.
«Meile on selgeks saanud, et damaskitud terasest valmistatud ja hõbeornamendiga kaunistatud odaotsad pole toodud Rootsist, vaid on tõenäoliselt tehtud Eestis. Kui see tehnoloogia oli tuttav, siis pole enam midagi erilist ka sellise mõõgateramiku valmistamises,» rääkis Mandel. Mõõga täpsemaks uurimiseks tuleks relvast teha röntgenylesvõte.
Mandel on kuulnud räägitavat, et mõõk leiti yhelt Ida-Virumaa põllult kyndmise käigus. Leidja myys relva antikvaarile ning nii rändas mõõk viimaks Vaigu kätte.
Pärast mõõga maa alt välja tulekut käidud leiukoht väidetavalt yle ka metalliotsijatega, mis võib seletada internetis esitletud teiste hauapanuste päritolu.
«Täitsa kindlalt on tegemist põletusmatusega, tavainimesed aga põlenud luu killukesi tähele ei pane, isegi kui need seal maas olidki. Kindlasti oli seal ka muid asju. Harva, kui selline mõõk on maetud ainukese panusena,» arutles Mandel.
Mõõga myymine lubamatu
Oletatava leiukoha lähedusest on 20. sajandi algusest päevavalgele tulnud suur hõbeda-aare ning see viitab, et kõnealune kyla võis olla mõne muistse eesti yliku kodu. Nyydse leiukoha hävitamise tõttu pole aga kindel, kas teadlased sellest kunagi midagi täpsemat teada saavad.
«Kui mõõk leiti, oleks pidanud kohe kynni seisma jätma ning helistama muinsuskaitseametisse ja mehed kohale kutsuma. Või vähemalt koha täpselt ära märkima, siis oleks saanud kaevata ja võib-olla midagi teada saada,» rääkis Mandel.
Ka muinasmõõga myymine oli lubamatu. «Niisugune asi ei tohiks erakollektsioonis olla, muinsuskaitseseaduse kohaselt kuuluvad sellised leiud riigile. Kõik sellised kollektsioonid, mida mehed on endale kõhu alla kogunud, on täiesti ebaseaduslikud,» leidis Mandel.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut ytles, et leiukoht on tänaseks teada ja see võetakse kaitse alla. «Praegu on koht kõige tähtsam. Kõik viitab kinnismälestisele. Seal on tõenäoliselt asju, mis õnneks ei allu metallidetektori ryystele,» rääkis Kraut. «Leidmise asjaolud tuleb veel välja selgitada, see on järgmine etapp. Meil on nende isikute kohta infot ja kyll see laheneb.»