Tuiu Rauasaatme mäed on suurim muinas- ja keskaegne rauatootmiskeskus Eestis. Ymbruskonna luidetel paiknevad rauašlakihunnikud äratasid juba XIX sajandi keskel mitme baltisaksa uurija tähelepanu. Arvati, et need olid jäljed kunagiste Rootsi mäemeeste tööst, kirjutas Oma Saares Aare Laine.
Huvitav-huvitav, sellised need ahjud siis olidki! Ruhnu koolipoisid Hillar Kapsta (vasakul), Joosep Lauk ja õpetaja Priit Kapsta Rauasaatme mägedes.
Muistse rauasulatuspiirkonna avastas taas arheoloog Aita Kustin 1961. aastal. Järgmisel aastal toimusid seal Eesti esimesed arheoloogilised kaevamised. Alates 1986. aastast uurimistööd jätkuvad.
Praeguseks on Tuiu piirkonnas avastatud sadakond šlakikuhelikku. Neist suuremad sisaldavad rauaräbu kuni 30 tonni. Arheoloogiliselt on uuritud kuut rauasulatuskohta. Kuna piirkonda pole kasutatud maaharimiseks, on suhteliselt hästi säilinud ka sulatusahjude ning sepaääside jäänused.
Tuiu piirkonnas toodeti 11.–14. sajandil umbes 1000 tonni rauda, millest jätkus ilmselt nii laevade ehitamiseks, relvade ja tarbeesemete valmistamiseks kui ka myygiks Mandri-Eestisse või isegi kaugemale. Kuna lähiymbruses pysiasustuse jäljed puuduvad, elasid rauatootjad ilmselt Tuiust umbes kaks kilomeetrit lääne pool Paatsas, kus on avastatud 11.–14. sajandisse dateeritud linnusease ja korduvalt põlenud sepikoja jäänused.
Rauasulatamiseks kasutati kohalikku soomaaki. Tuiu maak sisaldab väga vähe fosforit, mis teeb terase rabedaks, seetõttu oli siin toodetud raud eriti kvaliteetne.
Protsessiks vajalik puusysi miiliti kohapeal. 100 kg raua tootmiseks kulus 600–700 kg maaki ja 1200–1500 kg puusytt. Protsessi käigus eraldus 300–400 kg šlakki.
Uurimistulemuste põhjal ehitati muistse rauasulatusprotsessi tundmaõppimiseks katseahjud ning viidi läbi rida eksperimente. Parimal katsel saadi yle kahe kilo rauda.
Niisuguse info kunagisest rauatootmiskohast Saaremaal annavad mitmed teabeallikad. Ikka ja jälle viivad giidid ajaloohuvilisi Mustjala valda metsade ryppe, kus muinasmetallurgia suurim asjatundja arheoloogiadoktor Jüri Peets paarkymmend aastat tagasi kaaslastega rauasulatamisahjud rajas ja muistsel viisil rauda sulatada proovis.
Kolleeg Karl Kello kirjutas Õpetajate Lehes: Kvaliteetraud, ytleb Peets lyhidalt seal toodetud muinasraua kohta. Kõrge kvaliteedi tagas soomaagi n-ö looduslik tehnoloogia, mis määras selle keemilise koostise, s.o väikese fosforisisalduse. Rauasulatuskoha lähedal pidi olema ka rauatöötlemispaik. Peets kaevas läheduses asuvat Paatsa linnuseaset ja leidis sealt muistsete seppade linnuse ning sepikoja, kus tehti toorrauast esemeid ja kaubaraua kange.
Rauatootmine algas Tuius viikingiaja alguses, põhiraskus langeb 12.–14. sajandisse. Kahe ja poole sajandiga sulatati seal kõvasti rohkem kui 2000 tonni rauda, ytleb Peets ja tugevalt yle tuhande tonni, mis Saaremaa omakasutusest yle jäi, myydi maha. Raua myygist pidi saadama vähemalt kymme tonni hõbedat. Rauakaubandus tõi saarlastele kõvasti sisse.
Eesti muinasraud ja muistne vabadusvõitlus on lahutamatult seotud. Ilmselt just rauakaubandusel ja sõjariistade tootmisel põhines saarlaste sõjaline võimsus. On iseloomulik, et kui kohalik ylikkond kaotas, nagu arvatud, oma võimu ja mõjujõu pärast Jyriöö ylestõusu, tehti samal ajal ja samas seoses lõpp ka rauatootmisele Eestis. Igatahes hääbus kohalik rauatootmine-töötlemine nii Tuiu Rauasaatme mägedes kui ka Virumaal 14. sajandi keskel.
Pärast jaanipäeva sätib Jüri Peets end koos kolleegidega jälle Saaremaale sõiduks. “Sellel suvel on kavas välitööd Tuiu-Pelisoo piirkonnas. Taastame osaliselt lagunenud sulatusahjud ja uuendame varikatused. Samal ajal teostame ka maastikuinspektsiooni ymbruskonnas uute sulatuskohtade leidmiseks. Kuna piirkonnas on tehtud ulatuslikku lageraiet ja koos sellega võetud maha ka võsa, leidsin paar aastat tagasi juba põgusal ringkäigul mõned seni veel kaardistamata sulatuspaigad. Arvatavasti on neid enamgi.
Yheksakymnendate aastate alguses tehtud otsingud ei õnnestunud täiel määral, kuna oli väga raske hoida rahvast kindlas ahelikus (otsimine toimus raudvarrastega), sest inimesed kogunesid ikka ja jälle yhte kohta kokku või liikusid piki metsaradu – keegi ei soovinud ju tihedas võsas ragistada. Seetõttu jäi osa alast kontrollimata. Töödega on kiire, sest uus võsa kasvab väga kiiresti peale,” rääkis Jüri Peets.
Rauda võis rahana käsitleda
Eksperimentaalarheoloog Toomas Mägi, kes õpetas Kaalis viikingite meistripäevadel saar-lastele sepiste tegemist, käis huvilistega ka Tuiu Rauasaatme mägedes, kus ta ise varem Jüri Peetsi juhitavas ryhmas töötanud.
“Olin mitu suve Tuius ja osalesin rauasulatamiseksperimentidel. Siin sulatatud raud läks kaubaks. Kogused yletasid Saaremaa vajadused. Raud iseenesest oli vahetusekvivalent, mida võis rahana käsitseda. Tal oli oma kindel väärtus,” rääkis Toomas Mägi lehekuu hakatuses sulatusahjude juures Ruhnu kooliõpilastele.
Toomas Mägi arvates töötas sajandeid tagasi Tuiu metsades väga palju inimesi, kuna kogu protsess nõudis tööjõudu ka miilisöe ja tooraine varumiseks.