Nõnda kõlavad yhe vana teelolemisest kõneleva regilaulu sõnad. Suvisel ajal viivad paljude nimeste teed kodumaa kaunitesse paikadesse, sageli ka hiitesse, pyhade kivide ja puude juurde ning pyhadele vetele. Pealegi, mitmed meie kaunimad loodusmälestised on põlisrahva hiied, näiteks Panga pank, Taevaskoda, Saula Sinialliku, Pyhajärved ja –jõed.
Oskus end hiies kohaselt ylal pidada on osake põlistest headest kommetest. Pyhapaikade kasutajad, uurijad, maaomanikud, kohalikud omavalitsused – põlised kirjutamata seadused kehtivad yhtemoodi kõigile. Hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii meile endile kui ka Eestit kylastatavatele välismaalastele.
Esmalt peab silmas pidama, et hiis on pyha paik. Võib-olla aitab kõrvutamine sauna, surnuaia ja pyhakojaga. Hiied on olnud me esivanemaile sageli ka surnuaiaks (kui tavaline on olnud hiitesse matmine, ei ole täpselt teada). Võib-olla just seetõttu on eestlaste surnuaiad hiite sarnased - nende puuderikkus erineb täiesti läänelikust tyhjusest haudade kohal.
Hiies, nagu surnuaiaski, ei tohiks häirida paiga rahu. Näiteks ei lasta sinna kariloomi ega viida koduloomi. Välistatud on ka inimese loomalik käitumine seal. Hiiest tuleb lugu pidada kas-või ainuyksi nende inimeste pärast, kes seal mäletamata aegadest saati on palunud omi jumalaid, pidanud yheskoos olulisi aastaringi pyhasid ja nõupidamisi, kogunud jõudu ja tasakaalu ning oma elu yle järele mõelnud.
Hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes teda rikuvad. Pärimuslikult kehtivad hiies erilised, kirjutamata seadused. Hiies hoidutakse vägivallast, seal hoitakse puhtust, sealt ei viida ära ande ega midagi paiga juurde kuuluvat.
Masinad jäetakse pyhapaigast eemale ja sinna minnakse jalgsi. Kui pyha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse ikka väravast. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ja öelda tervitus- ja lahkumissõnad. Kui hiies on kiik, võib sellel kiikuda. Kui on rajatud lõkkekoht, võib seal teha tuld. Tulle tohib panna yksnes puud ja muud looduslikku ainest.
Sarnaselt kalmistuga võib hiiest ära viia vaid prygi. Marju, seeni ja muid loodusande hiiest ei korjata. Lõkke jaoks tohib võtta varem murdunud puid ja oksi. Hiies, nagu kalmistulgi, peab hoidma puhtust - seal ei rahuldata loomulikke vajadusi ega loobita prygi maha. Rahvapärimus räägib, et hiie reostajaid on tabanud ysna vastikud õnnetused.
Hiies hoidutakse vägivallast
Seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda. Maarahva meelest on taimedki elus ja hiies kaitsevad neid jumalad. Samuti ei tehta hiies liiga ei inimestele ega loomadelegi - hiies ei kytita ega kalastata. Ei kuri sõna ega mõte ole lubatud. Et vägijooki tarvitanud inimene ei valitse oma mõtteid, sõnu ja pahatihti ka tegusid, pole kangemal kraamil ja purjus peal pyhapaigas kohta.
Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest antakse allikale vastu (vette või kaldale mulla sisse) valge mynt või kaabitakse allikasse hõbedat. Võib anda ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu kylge. Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna. Pyhale kivile võib jätta anni - kas selleks, et palvel oleks suurem jõud, või tänutäheks.
Kui tahad vägeva paigaga sideme sõlmimida või palve kinnitamiseks pyhale puule paela siduda, kanna hoolt, et see oleks looduslikust kiust. Pael ei tohi jääda elusat puud pitsitama ja peab lagunema ilma käes.
Möödund aegadel on meie hiied palju kannatanud. Teadmatusest, hoolimatusest ja vahel vihameelestki on hiiepuid raiutud ja tehtud pyhasse paika põllud, karjamaad või majandusmetsad. Õnneks jääb hiis hiieks seni, kuni see pole täis ehitatud või selle pinda ära veetud. Hiie vägi ja pyhadus kasvab selle pinnast. Peale kohatute inimjälgede koristamise ei saa me hiite heaks suurt midagi teha. Yksi loond teab, kuidas hiit parandada ja ta teeb seda aegamisi, omasoodu ja vääramatult.
Kõneldes hiitest mõeldakse sageli kõiki ajaloolisi looduslikke pyhapaiku. Lisaks suuremat maa-ala hõlmavatele hiitele on meil yksikuid pyhi kive, allikaid, puid, ahikotuseid, ristipuid ja muid looduslikke pyhapaiku. Hiietavadega sarnased kombed kehtivad reeglina sealgi.
Kuna aegade jooksul on meie rahvas pidanud pyhapaiku saladuses hoidma, pole neil tavaliselt iseloomulikke nähtavaid tunnuseid. Kui pyhapaiga juures pole arheoloogia- või loodusmäletsise silti, saab selle yles leida vaid kuuldud pärimuse või uurijate andmete põhjal. Väikese teejuhi hiite juurde leiab Maavalla koja võrgulehelt.
Koja võrgulehelt saab lugeda ka hiietavadest pikemalt.
Kui lähed hiide vaid uudistama, siis pea meeles: hiide minnakse jalgsi, puhta ja kainena. Seal hoitakse rahu ja puhtust. Puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga. Hiierajatisi ei lõhuta. Pyha kivi ja puu otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse. Loona ande ei korjata. Hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid prygi. Kui lähed hiide (hinge)jõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, siis pyya käia enne (saunas) pesemas ja pane selga (valged) puhtad rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune, selita meeli.
Auli Kütt, Ahto Kaasik