Sajandeid tagasi mõisteti nii Euroopas kui ka Ameerikas kohut arvatavate nõidade yle. Oma nõiaprotsesse peeti Eestiski, kirjutas Virumaa Teatajas Andres Pulver.
Esimene vihje nõia põletamise kohta Eestimaal pärineb 1572. aastast, mil Saha ja Maardu mõisa piiril hukati nõidumises syydistatav naisterahvas.
Esimene teada olev suurem myrgitamisjuhtumiga seotud nõiaprotsess peeti aga 1542. aastal meeskohtunik Wolmer Wrangelli eesistumisel Rakveres.
Nõiduv mõisaproua
Põlula mõisnik Johann Mecks syydistas naist Annat oma isale raske haiguse tekitamises ja surnuks myrgitamises. Mõisaproua põgenes Haljalasse venna Johann Zoyge juurde, kuid andis kohtule yles mõisateenija Anne ning yhe vana naise Margrete, kes olid talle myrki seganud.
Kahe kylanaise põhjalikust ylekuulamisest selgus, et Anna Zoyge oli tahtnud oma meest ja äia myrgitada ning maagia abil hoopis Jürgen Maydelli armastust võita.
Margrete oli kolm korda ära lausutud ja myrgitatud soola Annega mõisaprouale saatnud ja käskinud seda mõisahärra jalgade alla puistata.
Selle eest oli proua teda söötnud ja jootnud, andnud talle uue särgi ja kaks killingit ning lubanud ka uue villase seeliku kinkida.
Kohtuprotsess lõppes Margrete ja Anne ning nende kolme arvatava kaasosalise, möldri Nano, karjase Lauri ja naise Elze tulesurma mõistmisega. Peasyydlasele Anna Zoygele anti armu ja ta saadeti maalt välja. Kahe aasta pärast naasis Anna Zoyge Virumaale ja siis korraldati uus protsess, kus ta mõisteti surma. Otsuse täideviimise kohta täpsemad andmed puuduvad.
Kohtus andis vana Margrete lähemalt selgitust ka selle kohta, kuidas ta soola ära nõidus. Ta oli oma sõnade kohaselt kõigepealt kolm korda soola peale puhunud ning siis myrgitanud. Sellise soola jalge alla raputamine pidi surmavalt mõjuma.
Kohtunikel ei õnnestunud täpsemalt teada saada, mida Margrete soola hulka segas. Kysimusele, kuidas sool sissevõtmisel mõjuks, vastas naine, et sellest siginevad inimesele kärnkonnad ja ussid.
Vesi ei valeta
Sagedasti kasutati kohtumenetluses syy tõestamiseks veeproovi ja piinamist. Veeproovi tegemine kahtlusaluse syy või syytuse tõestamiseks oli yhe ordaalina ehk nn jumalaotsusena Euroopas tuntud juba varasest keskajast.
Kuigi paljud ordaalid keelati XIII sajandi alguses, võeti veeproov enamiku Euroopa maade kohtumenetluses XVI ja XVII sajandil uuesti kasutusele ning see oli oluline katse nõidumises kahtlustatavate syy tõestamiseks.
Kahtlusaluse käed ja jalad seoti risti kokku ning ta visati nööri otsas vette: nõid pidi pinnale tõusma ja syytu inimene põhja vajuma. Kuna vett peeti pyhaks elemendiks, siis arvati, et ta ei võta vastu usust taganejaid.
Ka Eesti nõiaprotsessidel oli veeproov väga laialt levinud ordaal.
Esimene teade veeproovi kohta pärineb Tartust 1588. aastast.
Veeproov tuli peaaegu alati kohtualusele kahjuks. Kogu Eestist on teada vaid paar juhtumit, kus veeproov kahtlusaluse vabastas.
On teada, et 1628. aastal peetud Undla nõiaprotsessil vajus talupoeg Ivan veeproovil põhja. On säilinud ka märkmed selle kohta, et kui proovi läbi teinud mehel lubati minna möldri tuppa ymber riietuma, “ei jätnud ta juhust kasutamata, et kohut halvustada”.
Kohtualuse piinamine ylestunnistuse saamiseks oli tollases kohtumenetluses täiesti tavaline.
Piinamismeetodite kohta on kyll vähe informatsiooni säilinud, ent siiski on teada, et piinati tule ja veega, kasutati pöidlakruvisid, Hispaania saapaid ja ilmselt teisigi tolleaegseid piinamisvahendeid.
Kas libahunt on loom?
Rahva hulgas on läbi aegade levinud usk libahuntidesse ning tervelt 18 nõiaprotsessi oli seotud libahundiks käimisega. 1640. aastal toimunud protsessil syydistati Pada mõisa naisi Annet ja Gherti libahundiks käimises. Naised tunnistasidki lõpuks, pärast piinamist, pahateo yles. Hundinahad matnud nad libahundiks käimise järel väljale suure kivi alla.
1591. a peeti libahundiprotsess Haljala lähedal Idavere mõisas. Sellelt protsessilt pärineb palju huvitavat informatsiooni libahundiks jooksmise kohta. Kohtualuseks oli 18aastane noormees Hans, kes oli kaks aastat libahundina ringi jooksnud ja väiksemaid loomi murdnud. Hundinaha oli ta saanud yhe mustades riietes vanamehe käest, kes oli selle oja äärde hiireauku peitnud.
Kohtunikud tundsid huvi, kas ka Hansu keha võttis libahundiks jooksmisest osa või tegeles sellega pelgalt tema hing. Hans kinnitas, et ta oli ise libahundinahka pugenud ja näitas tõenduseks ja kinnituseks libahundina saadud koerahammustuse jälge jalal. Kohtunike kysimisele, kas ta libahundiks olemise ajal ennast mõistuse poolest inimese või loomana tundis, vastas Hans, et libahundi nahas olles oli ta ka mõistuse poolest loom.
Kummalised mehed
Surmanuhtlus ei olnud nõiaprotsesside peamiseks karistuseks, nii yllatav kui see tänapäeval ei tundu. Aastatest 1520-1819 on teada kokku 218 nõiaprotsesside kahtlusalust, kellest mõisteti surma kõigest 65 inimest. Vähemalt 37 syyalusel õnnestus saavutada aga täielikult õigeksmõistev otsus.
Enamik surmaotsusega lõppenud protsesse pärineb XVII sajandi kolmest esimesest aastakymnest. Ka viimane teada olev surmaotsusega lõppenud nõiaprotsess on seotud Virumaaga. Nimelt mõistis Viru-Järva meeskohus 1694. aastal eluks ajaks vangi kuulsa varga ja “kuradi liitlase”, Mõdriku talupoja Bertel Thomas Jürgeni. Ylemmaakohus asendas karistuse aga poomissurmaga.
Eesti viimane nõiaprotsess oli 1816. aastal Kosel.
Selle protsessi peasyydlane, talupoeg Jacob sai karistuseks 15 paari kepihoope Kose kirikusambas ja ta anti seejärel nekrutiks, tema viit kaasosalist karistati aga vaid kohtuliku noomitusega.
Praktiliselt kogu Euroopas on nõidumine ikka ja alati olnud seotud eeskätt naistega ja nõiaprotsesse peetud naiste yle. Ainult Eestis ja Soomes ei ole nõidumine olnud naissooga nii tihedalt seotud.
Eestimaa kohtutes oli syydistatud naiste ja meeste arv peaaegu võrdne (vastavalt 49,1% ja 50,9%), ent Liivimaal oli juba enamik (69,1%) syyaluseid meessoost. Eks need Eestimaa mehed ole ikka pisut imelikud olnud.
Pilt: Mõned aastad tagasi viisid kiriku- ja võimumehedKongla Anne kohtuotsuse uuesti täide. Seekord õnneks õlest nuku peal. Virumaa Teataja