“Viru säru” kunstilise juhi Igor Tõnuristi sõnul kõlab festivali teema “Raha, rikkus ja vaesus” tänases Eestis väga päevakohaselt. Teda kysitles Maalehes Jüri Aarma.
Teid võib nimetada meie folklooris kui yht ammust olijat. Kui vanalt see kultuuririda teieni jõudis?
Läksin 13aastaselt kannelt õppima, lihtsalt tahtsin ise nii. Praegu olen 61, seega rohkem kui poole oma elust olen folklooriga tegelnud. Tõsi, Nõmme Laste Muusikakoolis, kus kannelt õppisin, oli mu pilliks ikka kromaatiline kontsertkannel, mitte tavaline rahvapill. Selle kooli ma kandle peal lõpetasingi.
Kui esiteks kandle koju tõin, meenutas vanaema, et mu vanaisagi oli omal ajal kannelt mänginud. Varem ta seda mulle öelnud ei olnud.
Jäi kannel ainsaks pilliks?
Torupill huvitas ikka ka. Kui Nõukogude ajal Moskvas õppisin, käisin koguni sealses Šoti-Nõukogude Sõprusyhingus kysimas, et kas saaksin ise ka kuidagi yht torupilli osta. Sealt tuli lyhike vastus - ainult valuuta eest. Jäi ostmata.
Eestis on ju ka ajast aega torupillijorinat kuulda olnud.
Eesti torupillil on jah pikk ja põnev ajalugu, mõnevõrra kurb ka. Eestis suri torupill välja 1968. a sel lihtsal põhjusel, et suri viimane tõsine torupillimängija - Hiiumaalt pärit Aleksander Maakler.
Mängitakse ju siiani?
Jah, ega see paus pärast 68ndat väga pikk ei olnud. Kaks aastat hiljem, 1970. a tantsupeo puhul tuli Ilmar Mossile idee lausa torupillide orkester moodustada. Korraldatigi siis 25 pilli valmistamine, lisaks veel ka 25 mängija koolitus. Ise olin yks neist.
Kyllap need uued 25 enam vasikamaost tehtud ei olnud?
Ei, muidugi, kummist olid. Pealtnäha sametised, aga tegelikult olid põied tavalisest kummist. Ysna raske oli nendega mängida, kondensvesi kogunes sisse ja seda tuli alatasa välja valada. Aga tantsupeol saime ikka kahe looga hakkama.
Ehk oli teie huviala valik seotud ka sellega, et tolleaegsel režiimil oli vähe pistmist juba väljakujunenud žanriga. Sinna oli raskem ideoloogiat peale määrida kui mujale.
Päris nii see ka ei olnud. Vähegi suuremad peod ja festivalid suruti ikka kuhugi riiklike tähtpäevade raamesse. Et oleks ikka tuntud moodi: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik.
Seekordne säru Jänedal. Miks seal?
See tekitab mõnedes imestust jah. Eriti neis, kes teavad, et vanade piiride järgi mahub Jäneda hoopiski Järvamaale, nagu kogu iidne Ambla kihelkondki, kuhu ka Jäneda kuulus. Aga praeguseks mahub koht Lääne-Viru piiridesse, nii et miks mitte Jäneda.
Siiani olid särude sisuks protest, invakysimus, muutused, nali, kiige jne. Nyyd siis raha?
Eks me kuulsime ka siin etteheiteid, kui teema "Raha, rikkus ja vaesus" välja valisime. Ei teadnud siis ei meie ega etteheitjad, et rahateema riigis nii päevakohaseks läheb.
Mida särul rohkem kuulda-näha saab - tantsu või laulu?
Ei oska protsenti välja pakkuda, tegemist ju segakavadega. Lauldakse ja tantsitakse vaheldumisi ja korraga. Paljud lausa räägivad oma numbrite ette ja vahele. Kas see kõik kuulda jääb, ei tea, aga palju huvitavat saab tulija teada kyll. Kas või näiteks, kuhu Rakvere linnuses rahapajad maetud on ja kuidas neid kätte saaks. Hulk vanasõnu ja mõistatusi muidugi lisaks. Nii et tantsu, laulu, juttu.
Kui palju osavõtjaid on?
Ei oska ka päris täpset arvu öelda. Kusagil 30 ringis on esinemisryhmi.
Mujalt ju ka?
Jah, kõige kaugemad on tänavu Kreekast, siis veel Ungarist, Hollandist, Serbiast, Karjalast. Valgevenest ootame ka esinejaid.
Välis-Eestist?
Sedakorda esindab mujalt eestlasi Peterburi Eesti Kultuuriselts, nii et Vene lipu paneme ka ikka lehvima. Nemad esitavad seekord uuemat eesti folkloori, juhtumisi ka yht minu laulumängu, mida kunagi oma vanaema suust kuulsin ja yles kirjutasin.
Tänavune säru on rahateemaline. Kuidas enesel läbi elu rahasuhted kujunenud on?
Tagasihoidlikult. Vanasõna, et õnn pole rahas, on mind kogu aeg saatnud ja oma loomingu- või tegevusvabadust ma maha myynud ei ole.
Kyllap on sõnalist folkloori meie aegadeks rohkem säilinud, tantsusamme ju raskem meelde jätta. Palju seda iidset tantsulist vanavara yldse olla võiks?
Palju on läinud kaduma mõlema kylje pealt. Isegi kui me sõna säilitame, ei tea me enam, kuidas seda omas ajas esitati. Sõnagi tuleb ju osata ette kanda.
Tantsuga samad lood. See, kuidas ja mida 200-700 või rohkem aastaid tagasi lauldi-tantsiti, me enam täpselt ei tea. Me saame sellest esitada vaid oma ettekujutuse.
Milline võiks olla eesti iidne tantsusamm, poos või haare?
Just seda ongi raske arvata. Inimloom kõnnib ju kahel jalal, eks ta midagi jooksusammu sarnast võis olla. Siiski - Kihnust on säilinud ysna vana rahvalaul, mida pulmade puhul ette kanti. "Rattalaul" nimeks. Selle sõnadest võiks välja lugeda ka mõned sammujuhised.
Sõna jättis sammu meelde ja tõi selle meieni?
Raske öelda, kumb kumba edasi andis, tegu ju laulumänguga, aga antud juhul võib öelda ka nii. Kui Fääri saarte folkloristid oma keskaegsetest sõõristantsudest juttu teevad, siis meenutavad alati ka meie Kihnut, kust samasugune mäng, meie "Rattalaul" pärit on. Regilaul, õigemini tähendus "regi" tuleb ju ka vanasaksa mõistest, mis just laulumängu pidi tähendama. Arvangi, et vanade laulude puhul oli enamasti tegemist ka mänguga, liikumisega, seega tantsuga.
Peale kõige on tants ju ka rahva iseloomu näitajaga, võiks öelda isegi, et mingil määral meie geenide, geneetika esiletooja.
Iseloomunäitaja päris kindlasti. Iseasi, kui palju geneetikat selles on. Kõike tuleb omas ajastus vaadata. Tänapäeva kultuurisõnum jõuab meieni enamasti valmina, kiiresti ja konservina. See on lõplik ja seda saab ykskõik kes omandada - televiisorist või plaadi pealt korratakse seda soovi korral ikka ja jälle.
Vanal ajal kandus see yhelt inimeselt teisele. Mõlemad pidid selleks valmis olema, mõlemad pidid olema isiksused, et saaks anda, et saaks võtta. Mis puutub geenidesse, siis jah, ysna naljakas on vaadata, kuidas näiteks eestlased tantsivad vene tantse. Tants on sama, aga samas hoopis teine, kuni kehahoiakuni välja. Tundub, et oleme pigem laulu- ja mängu- kui tantsurahvas. Soome folkloristid on vähemasti meie hõimudest niimoodi arvanud.
Kogu aeg mõeldakse ju välja uusi tantse-mänge. On see edasiminek?
Teatud määral. Ylejäänu on pigem koreograafide eneseteostamise vajadus.
Sellega võib mõnikord ka liiale minna?
Minnaksegi. Koreograafiat ei osatud ju siis yles kirjutada, liigutust oli sõnast raskem meelde jätta. Teiste asjadega on lihtsam. Kui keegi meist läheb aasale ja teeb võilillevarrest tuttava pirinapilli, siis võib enam-vähem kindel olla, et kas või tuhat aastat tagasi käis keegi samamoodi võililleväljal, pirinapill suus. See on tõeline arhailine hääl, mäng. Edasi läheb järjest keerulisemaks. Rukkitaimest saab ka ju kõrrepilli teha ja tehaksegi. Aga ega sellega varem mängida ei saadud, kui rukis siia jõudis.
Mitut tantsu tänavusel särul näha saab?
Täpset arvu on raske öelda, programmid on sedavõrd kokku põimunud, laulud, mängud, tantsud, sõnad kõik järjestikku. Aga igav ei hakka. Kadrina kandi särulised on isegi meie "Kaera-Jaanist" rahalaulu teinud. Raha ise pole meie peol see peamine. Ikka säru ise. Tulge vaatama!
11. “Viru säru” Jänedal
Laupäev, 5. heinakuud
13.30 – rongkäik
14–17.30 syndmuse avamine, esinemised mitmel kontserdilaval, anekdootide vestmine naljalaval
17.30 – välisryhmade kontsert
20 – rahva yhiselt tehtud regilaulu “Viru regi” ettekandmine ja kinkimine Eesti Vabariigile
21 – simman ehk säru ansambliga Kihnupoisid
Pyhapäev, 6. heinakuud
12–13.30 keskpäevatantsud – pärimusriryhmade esinemised eri lavadel
14 – suur lõppkontsert
• Kylalised Kreekast, Serbiast, Ungarist, Valgevenest ja Eesti kultuuriseltsi folklooriryhm Peterburist.
• Avatud näitus “Mynt ja ehe eesti rahvatraditsioonis”. Näituse ajal jututuba rahast ja rahapaja lugudest, ehete myyk.
• Käsitöönäitused ja myyk.
• Päevapilet 50 kr, lastele ja pensionäridele 30 kr.