Maride senine juht Vladimir Kozlov pojaga Tallinnas laulupeol
Hantõ-Mansiiskis korraldatava soome-ugri V maailmakongressi eel toimus Joškar-Olas mari rahva VIII kongress, millest võttis osa yle 300 delegaadi, kirjutas EPLs Jaak Prozes.
Kongress algas loodususu preestrite – kartide – palvega, millele järgnesid Vene ja Mari hymnid. Edasi läks yritus kõnede ja tervitustega ning kestis rekordilised neli päeva. Töö toimus mitmes sektsioonis: yhes arutati rahvusliikumise osa kodanikuyhiskonna loomisel, teises mari kyla probleeme, kolmandas mari rahvusliku linnakultuuri ylesehitamist, neljandas vaagiti mari perekonda kui rahvuse säilimise alust.
Marid olid viimane Venemaa soome-ugri rahvas, kes suutsid oma kongressi kaudu ligi kaks aastakymmet pakkuda vabariigi juhtorganitele nii dialoogi kui ka konstruktiivset opositsiooni, kritiseerides halastamatult valitsuse samme, mis halvendasid mari rahva olukorda.
Tõsi, see toimus raskustega, sõna otseses mõttes vere valamise hinnaga. Meenutagem siin eelmisel, 2004. aastal toimunud mari rahva kongressil valitud juhi – onjoža – Vladimir Kozlovi jõhkrat läbipeksmist, ametivõimude suhtumist sellesse ning järgnenud europarlamendi resolutsiooni.
Vladimir Kozlov oli lihtsalt tylikas, sest ta ei kartnud ametlikku võimu ning andis ka rahvusvahelisele yldsusele teada, et “midagi on mäda Mari Vabariigis”. Vastukäigud ei jäänud tulemata: vabariigi president pyydis asutada alternatiivseid ja kuulekaid kodanikuyhiskonna organisatsioone ning korraldada propagandayritusi stiilis “meil on rahvuskysimustega kõik korras”.
Ja nagu sellest veel vähe, otsustas ametivõim marid ka soome-ugri rahvaliikumises tagaplaanile mängida: nii asutati 2007. aastal suuremad soome-ugri rahvaste tegevust koordineerivad keskused hoopis Sõktõvkaris (Komis) ja Saranskis (Mordvas), aga mitte Mari pealinnas Joškar-Olas, mis 1990-ndatel domineeris soome-ugri liikumises.
Nii oli ysna ettearvatav, et mari kongressi yheks põhiintriigiks kujuneb uue sõnakuuleliku juhi valimine. Kui eelmine kord see Mari Vabariigi valitsusel ei õnnestunud, sest delegaatide seas oli liiga palju “kontrollimatuid” tegelasi ning mari diasporaa oli liiga mõjukas (50% maridest elab väljaspool Mari Vabariiki), siis nyyd valiti delegaate erilise hoolega.
Selleks oli vaja saavutada, et kongressil osalejad oleksid valdavalt kohalikud, n-ö omad poisid, kelle tööpaikadeks on ametiasutused või riigiettevõtted. Seekord kõik õnnestus ja nii ei osutunudki näiteks valituks Mari Ušemi (Mari Liidu) esindajad.
Mari Ušem on vanim mari yhiskondlik organisatsioon, mis on korraldanud eelmisi kongresse ning vaheaegadega tegutsenud alates 1917. aastast. Seega esimest korda oli kongressi korraldajaks Mari Vabariigi presidendi poolt kinnitatud toimkond eesotsas valitsusjuhi asetäitjaga.
Pärast “õigete” delegaatide väljasõelumist jäi “õige” juhi valimise teele veel paar väikest takistust: näiteks põhikirja tingimus, et esimees ei tohi kuuluda parteisse. See punkt kustutati minutiga. Lisaks kaotati põhikirjast nõue, et esimees valitakse salajasel hääletusel. Nähes toimunut, taandas Vladimir Kozlov oma kandidatuuri. Nyyd jäi yle vaid vormistada ametlik “võit”: uueks mari rahva juhiks valiti Larissa Jakovleva, Yhtse Venemaa nimekirjas Venemaa riigiduumasse pääsenud naine. Pisike probleem võib kongressil kerkida tiitliga onjoža, kuivõrd mari traditsiooni järgi saavad seda kanda vaid meesterahvad.
Enne kongressi ja selle ajal toimus veel mitu olulist syndmust. Näiteks konfiskeeriti kongressi enda, s.t Mari Nõukogu ajalehe Pogarnja tiraaž, kus olid kirjas Vladimir Kozlovi seisukohad ja tema tutvustus. Läbi peksti Valeri Motšajev, mandaatkomisjoni esimees ja yks rahvusliidreid.
Märkimisväärseim syndmus aga oli Mari Vabariigi presidendi Leonid Markelovi ja Vladimir Kozlovi kohtumine. Vanad vimmamehed polnud neli aastat kokku saanud, sest, nagu ikka, polnud lihtsalt aega... Kohtumise tulemused pole täpselt teada, aga tõsiasi on, et Leonid Markelov võttis kongressist osa. Esimest korda ja koguni marikeelse kõnega. Uskumatu, et seda tegi mees, kes kaotas Mari Vabariigi konstitutsioonist nõude, et riigipea peab oskama mari keelt, kes muutis mari keele õppimise vabatahtlikuks.
Selle sammu taga võib näha mari presidendi mõtteviisi stiilis “aga mida minust räägivad marid tulevikus”. Isiklikult pole ma veel kohanud mari, kes kiidaks vabariigi presidenti kui tublit mari keele ja kultuuri arendajat, rahvuskultuuri kaitsjat ja populariseerijat.
Kongressil võeti vastu resolutsioon, mis väljendab mari rahva olukorda, toimunud muudatusi ja probleeme. Positiivsete muudatustena märgiti dokumendis, et maridel on õnnestunud registreerida oma loodususu organisatsioon ning suurenenud on raadio- ja telesaadete maht.
Erilist muret aga tunti selle yle, et Vene Föderatsiooni haridusseaduse muudatus 1. detsembrist 2007 võib kaotada rahvuskeelte ja kohaliku ajaloo õpetamise yldhariduskoolides. Sama muret on praeguseks väljendanud ka baškiirid, jakuudid, komid ja tatarlased.
Resolutsioonis on esitatud mitmeid ettepanekuid mari rahva olukorra parandamiseks, paraku peab tunnistama, et enamasti meenutavad nad pöördumist “hea tsaari” poole. Rahvaste õigustest, nõudmistest või viidetest europarlamendi resolutsioonile, inimõigustega tegelevate organisatsioonide kriitilistele aruannetele mari rahva olukorra kohta pole selles muidugi juttu.
Ja kuidas saakski, kui kõigile delegaatidele on elu ja töö armas, samuti yhiskondlik positsioon. Resolutsioonis kajastatud mari rahvusliikumise eesmärk on säilitada etnokultuuriline identiteet, rahvuskeel, oma kultuur ja rahvuslik haridussysteem, kasvatada noori austama esivanemate traditsioone. Viimane on muidugi ilus ja õige, kuid kas ka reaalne. Eriti kui arvestada, mis tendentsid Mari Vabariigi haridussysteemis valitsemas on.
Selles, et yht soome-ugri rahvast juhib naine, pole esmapilgul midagi imelikku. Marid on paraku natuke teistsugune soome-ugri rahvas. Sealmail on tatarlaste ja islami meesvõimu mõju vägagi tuntav. Samas, kui riigiametnikud on otsustanud, et valime naise, mis sest, et ta ei saa kunagi onjoža’ks, siis nii ka läheb.
Tänapäeval sõltub Venemaal kõik kohaliku administratsiooni suvast, kodanikuyhiskonnal ja yhiskondlikel organisatsioonidel on kohta vaid riigivõimu armust. Kui vaja, siis muudetakse põhikirja, kui vaja, asutatakse konkureerivaid organisatsioone. Lihtsalt yhed organisatsioonid saavad riigi toetuse, aga teised mitte, sest teistes on “inimesed, kes ei oska projekte kirjutada ega valitsejate meele järgi käituda, on lihtsalt sellised rumalad, ytleks lausa, marginaalsed”.
Selliseid “teisi” on Venemaa soome-ugrilastel mitmeid, näiteks eelpool nimetatud Mari Ušem. Huvitav, mis saab nyyd aga Mari Rahvuskongressist, mis kutsuti Mari Vabariigi presidendi poolt ellu 2002. aastal, et pakkuda alternatiivi mari rahva kongressile?