MTY Austrvegr ja Muinaseesti Võitlusselts REAS koosnevad inimestest, kes tunnevad huvi ajaloo vastu. Yks võimalus kadunud aegu tunnetada on eksperimentaalarheoloogia, kirjutas Harju Ekspressis Tiina- Mari Viides.
Kasutades iidseid tööriistu ja töövõtteid on Muinaslaagri yrituste raames loodud kammkeraamikat, valatud pronksehteid, kedratud kedervarrel, kootud arhailistel telgedel tekstiili ja tegeletud muude iidsete oskustega.
Harju Ekspress käis päev enne leedolaupäeva muinaslaagris vaatamas, kuidas nooremal rauaajal soomaagist separauda sulatati.
Kindel soov õhtuks raud kätte saada
Metallimeeste laager paikneb muinaslaagri yhes vaiksemas nurgakeses laugel mäekyljel ja ahjudest kuni veeni on vaid paar sammu, sest tulega jändamist tuleb täna palju. Sulatusahju hakati tasapisi soojaks kytma juba eile õhtul.
Ahjud on voolitud savi-liiva segust, kuhu on lisatud takku ja muid looduslikke kiude. Savi toodi Kundast, sest just sealne materjal olevat koostiselt sobiv ylikõrgete kuumuste jaoks.
Igaks juhuks on ahje tehtud kaks, et kui katse ei peaks õnnestuma, siis saab vigadest õppida ja kohe järgmise ahju miilama panna. Hoolimata kergetest kõhklustest on meestel kindel soov täna raud kätte saada, aga mis kellaks, seda ei tea keegi.
Enne tuleb ahi soojaks kytta
Sepp Karmo käepigistus on raudne, kuid mees palub ennast tagasihoidlikult rohkem mitte sepaks nimetada. Karmo on neli aastat rauatööd õppinud, kuid kutselt on ta treial mitte sepp. Peale kooli jäi huvi metalli vastu alles ja praegu teenib meister elatist metallmööbli, skulptuuride, treppide ja muu taolise meisterdamisega. Karmo abiliseks on Toomas, kelle yheks hobiks tavaelus on muistsete pronksehete valamine.
Rohkem me tänapäevast ei räägi, sest oleme muinaslaagris. Ja siin kehtivad teised reeglid. Siin näeb isegi tulel podiseva pudrupaja kaas täiesti eriline välja, söeämbrist rääkimata.
Kell on juba kaks ja kuigi sulatusahju on eile õhtust saadik hoolega köetud, ei ole see veel piisavalt kuum. Kytame, sööme seakamaraga tanguputru ja räägime vanadest aegadest.
„Jah, kui vaadata rahvaste legende ja muistendeid, siis muiste oli sepp sama kõva mees kui preester (nõid, shamaan, teadmamees). Preester valitses vaime, sepp aga tuld ja rauda. Tule ja raua vastu vaimudega ei saanud,“ arutleb Toomas.
Muu jutu sees saab ka see selgeks, mis ahjus edaspidi täpselt toimuma hakkab.
„Kui puust ette ja punaseks teha, siis rauamaak peenestatakse ja pannakse vaheldumisi puusöega ahju. Sepalõõtsast tõmmatakse aeglaselt tuult peale. Temperatuur tõuseb ahjus söetule ja vingugaasi kaasabil kuni 1200 kraadini, hapnik taandub ja ahju põhja koguneb taignjas toorrauamass, mis võetakse välja ja lyyakse metallhaamriga tihkeks kamakaks. Hiljem, kui rauda rohkem, hakatakse sellest sepakeevisega liiva, savi, tuhka ja muud rähka välja kuumutama,“ selgitab Karmo iidse sepanduse tagamaid.
Laagris lehvib kannatamatuse hõngu, sest niiväga ju tahaks juba alustada, puupangega tuuakse ahju juurde rauamaak ja valmispõletatud sysi ootama, kõik on olemas, aga ahi veel mitte. Kytame. Umbes kella poole nelja paiku pärastlõunal leiavad mehed, et nyyd vist hakkab looma.
Läheb lahti
Peaaegu pidulikult topitakse ahi sytt ja maaki täis ning tööle hakkab sepalõõts, mis on savitoruga ahju kylge yhendatud. Mehed naeravad, et seekord on mehine lõõts, munadega. Tõsi ta on, sest raskuseks on õhupuhurile kenad ymmargused kivid tagapõhja seotud. Kividest on aga nii toeka lõõtsa jaoks vähe ja lisaraskuseks pannakse lõõtsalaele yks jäme puuhalg. Kui lõõtsasse õhku tõmmatakse, siis vajutab raskus selle ahju tyhjaks ja ei pea ise nii palju vaeva nägema. Lõõts on tehtud paksust härjanahast ja mitmest kohast hoolega parandatud. Väga agaralt lõõtsuda ei tohi. Metallurgid räägivad, et kui tuli ahjust lõõtsa kargab, siis tegevat see kena väikese pumps! ja hiljem on terve päeva jagu parandustöid.
Poole seitsmeks on raud käes
„See maak on korjatud Palmse kandist yhe kraaviperve pealt. Rauda peaks sellest saama umbes kolmandiku kogumassist. Esialgu me rohkem ei sulata kui yhe ämbritäie maaki, sest esimese korraga ei tea yldse kasselt tuleb ja misselt tuleb,“ läheb Karmo rauameeste slängile yle „Esimese korraga võib malmiks ka minna. Kui liiga palju kuumust saab, siis on tegu mokas.“
Mõned lõõtsatõmbed ja ahi läheb kurjaks. Tuli vuhiseb. Raua needmise sõnad Kalevalast sulanduksid järgnevasse pilti ylihästi:
Ohoi sinda, rauda raiska,
rauda raiska, rähkä kurja...
Aga sõnu pole siin kellelgi aega peale lugeda, sest käed on tööd täis ja asi toimib niigi.
Tulekolle meenutab allilmast väljakärutatud põrguahju. Ahjuava kohal lõõmahtab lõõtsa langemise taktis lillakiuline tuleleek, mis lõhnab ammoniaagi järele, kustub ja tõuseb jälle. Malbest halutulest kaminas on asi väga kaugel. Vahepeal tihtitakse vedela saviga suure kuumusega ahjusse tekkinud pragusid kinni. Pikalt-pikalt lõõtsatööd ning kui ahi tyhjaks põleb, siis jälle maaki, sytt, lõõts, maaki ja sytt.
Poole seitsmeks õhtul on maak otsas, mehed väsinud ja ahi tyhjaks põlenud. Viimased söejäänused tõstetakse raudkulbiga pealt ära. Savist ahju sisekyljed ja põhi hõõguvad helepunaselt ja põhjas on midagi, mis võiks olla raud, aga saa sa eemalt aru, mis seal täpselt on.
„Põhiline, et ei oleks malm,“ hingab Karmo sygavalt sisse ja toob sepapihid.
„Raud on!“ rõõmustab Toomas, kui esimene hõõguv känkar paku peale pannakse.
Terve päeva töö mahub paku peale ära ja ruumi jääb ylegi, kuid muinasajal oli see kallis kraam. Väidetavasti olevat muinasajal kolme raudkirve eest saanud hobuse osta.
Tykike poolrauda taskus
Viimnegi pala mahakukkunud rauda korjatakse hoolega yles. Esiteks on see põrgutuline ja võib samblasse lipsata, teiseks just praegu siinsamas sulatatud ja kulla hinnaga.
Kuigi ma lõõtsa ei tõmmanud, panen yhe tyki enda jaoks ka kõrvale.
Võtab ligi kymme minutit aega enne, kui minu rauatykk puulaastul nii ära jahtub, et kannatab kätte võtta. See on pöidlaotsa suurune ja väga ilus, kuni tuleb Karmo ja ytleb, et see pole raud ega miski, slakiga segi ja sepistamiseks ei kõlba. Ongi parem, pole piinlik pihta panna.
Kõik on suhteline. Kui miski on nii põneval kombel syndinud, siis tahaks osakest sellest tunnismärgina lausa alles hoida ja nii ma lähengi koju, tykike poolrauda taskus.
Pildid: Harju Ekspress