Juba vanarahvas teadis, et vihtlemine parandab hästi pindmist vereringet, eemaldab nahalt mustuse ja soodustab higistamist, kirjutas Virumaa Teatajas Eva Klaas.
Vanarahvatarkus ytleb, et saun ilma vihata ja supp ilma soolata pole kumbki midagi väärt.
Vihtlemine ja leilivõtmine toovad hea une ning vihtlemine on ka mudimise eest.
“Viht on saunalisele vajalik, sest vihtlemine ergutab vereringet ja teeb mõnusa enesetunde,” ytles 80aastane vanahärra Meelis Maim, kes on juba yle kuuekymne aasta igal laupäeval saunas käinud.
Maim meenutas, et saunavihtade tegemisel olid vanarahval omad tavad. Kõige paremaks loeti enne jaanipäeva valmistatud vihtu. Nende tegemiseks pidi olema vana kuu ja puhuma pehme tuul, sest just sel ajal tehtud vihaga vihtlemine olevat kõige tervislikum.
“Aga kui ma ikka noorem olin, tegin suveajal iga kord sauna minekuks värske kaseviha, naised pesid pärast veel vihaveega peadki,” kiitis Maim. Loodusmees Peeter Hussar ytles, et sobivaim aeg vihtade valmistamiseks talveajaks on tänavu tõesti möödas. “Praegu kasvavad kaskedele noored võrsed,” selgitas Hussar, lisades, et tema arvates oleneb kasevihtade tegemise aeg aastast, kuid rahvatarkus, et parim aeg neid valmistada on vahetult enne või pärast jaanipäeva, peab paljuski paika.
Vahetult enne leedot on kaskede eelmise aasta puitunud võrsel kasvanud lehed kyllalt tugevad, et kuivatamisele, leotamisele ja vihtlemisele vastu pidada. Leedopäeva paiku hakkavad kaskedel kasvama selle aasta noored võrsed, mis on esialgu puitumata. Sellisest oksast tehtud viht ei kõlba kuivatamiseks, sest rohtne võrse ja lehed pudenevad kuivatamisel ja leotamisel kyljest. Hussar aga õpetas, et kui õige aeg jaanipäeva paiku maha magatud, tuleks oodata, kuni selleaastane võrse on jõudnud puituda, umbes heinakuu lõpuni, siis on võimalik taas talvevihta teha.
Vihtade tegemiseks vaja minevad oksad tuleb valida hoolikalt. Need peavad olema painduvad, noorematelt puudelt võetud ja pehmelehelised. Meelis Maim meenutas, et okste võtmiseks ei saetud kaski maha, vaid lõigati oksad noaga, latv tuli jätta puutumata. Vihaokste saamiseks on parim 20-30aastane kask, millel on allapoole rippuvad oksad. Oksa pikkus võib kyyndida poole meetrini, samas on lyhema viha löök kiirem ja täpsem.
Yhtepidi yksteise peale laotud kaseoksad võib vihaks kinnitada tavalise sidumisnööriga yhest, mugava hoidmise huvides aga ka kahest kohast. Valmis vihad kuivavad paremini, kui asetada nad varjulisse, kuid liikuva õhuga paika paarikaupa nöörile või puuvardale. Jälgida tuleb, et vihad ei puutuks yksteisega kokku, sest lehed võivad rikneda. Vihta ei tohi jätta päikese kätte, siis lähevad lehed kollaseks, aga niiskes kohas läheb viht hallitama.
Viht nõgesest või kadakast
Kuigi kõige tuntum on kaseviht, ei ole see sugugi ainuke võimalus. Edukalt kasutatakse ka tamme-, nõgese- või isegi kadakavihta.
Terviseleht vahendab vanarahvatarkust, et vihal oli rahvameditsiinis oma otstarve. Nii peletavat kaseviht hästi väsimust. Värske või sygavkylmutatud kaseviht on nahka noorendava toimega, leevendab lihas- ja liigesevalu ning aitab kergemate nahapõletike puhul.
Tammeviht olevat hea sydamehaigetele, nõgeseviht reumahaigetele, kadakaviht närvi- ja reumahaigetele, lepaviht pidi sisemised valud ära võtma, jugapuuviht aitama sygelistest lahti saada.
Rakverlane, kes oma nime avalikustada ei soovinud, ytles, et tema korjab saunaskäiguks paraja suurusega nõgeseviha, selle leotamisega ta eriti vaeva ei näe, sest naudib just kerget kõrvetust.
Minu vanaema Loreida aga meenutas, et nõgesevihta sai siiski vaheldumisi kuuma ja kylma vette kastetud, muidu oli see liiga äkiline.