Rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali korraldaja Mark Soosaar oskab vaatajaid tundeliselt köita isegi syndumuse ylevaateraamatukese kaanel. Näiteks aastal 2006 seisis seal “Hyvasti, Lennart Meri!”. Järelehyye meenutas tänuga presidenti, kellelt pärines filmifestivali mõte. Ilus ja sydamesse minev. Festivalil oli siis juubelinumber 20. Tänavu linastuv kipub taas hinge ja sydamesse – yle Eesti on teleri vahendusel nähtavad filmid teemal “Lapsed ja nende vanemad”. Mark Soosaart kysitles Pärnu Postimehes Grete Naaber.
Kas rahva nii lai kaasamine teeb festivali ainulaadseks või on see tavaline?
Eurolaulu puhul on see tavaline, aga filmifestivali puhul tavatu. Pärnu filmifestival on seni ainus maailmas, kus kogu rahvas osaleb lemmikfilmi valimisel. Tänavu saab koduses tugitoolikinos televiisorist vaadata seitset filmi, mille koondab yhe mytsi alla teema “Lapsed ja nende vanemad”. Igale filmile eelneb vestlus autoriga.
12. juulil lõputseremoonia eel pärast kella 23, kui lõpeb seitsmes film, saab veel helistada ja anda hääle parimale filmile nende hulgast. Õnnelik helistaja, kellele langeb võiduloos, sõidab kaaslasega Stockholmi. See on Tallinki toetus festivalile. Riigikogu esimees Ene Ergma teeb võitja teatavaks ja annab yle tänavuse peaauhinna.
Avalöök on sel pyhapäeval kell 16 Pärnu uue kunsti muuseumis, filme hakkab nägema veel raekoja saalis. Mida te festivali kuraatorina enim toonitate?
Kataloogi tervituses meenutan, et enamiku riikide põhiseadusesse on kirjutatud: vanemad peavad oma lapsed kasvatama korralikeks inimesteks ja täiskasvanud lapsed peavad oma vanaks jäänud vanemate eest hoolt kandma. Ykskõik missuguse rahva juurde ei läheks, see on niisugune yldinimlik põhimõte. Kuidas see toimib tegelikkuses, kui mõni riik on väga vaene ja teine rikas. Kui mõni vanem arvab: selleks, et lastel hea oleks, võtame kätte ja sõidame aastaks-kaheks teise riiki raha teenima. Ja sealt ei saa nad alati tagasi tulla enne, kui lapsed on juba suureks kasvanud. Tekib kysimus: mis on tähtsam, kas ema-isa armastus või raha, mida mujal teenitakse. Arvatakse, et selle rahaga saab nad õnnelikuks teha.
Filmis “Töötav ema” on portreteeritud Boliivia naist, kes töötas 15 aastat Iisraelis. Kui ta tagasi sõitis, ei tundnud lapsed ema ära ja keerasid talle selja. Ta jäi kõigest ilma, raha oli, aga kodu enam ei olnud.
Huvitav film on Margareta Hruzalt, kes saabub festivalile noorima osavõtja, neljakuuse tytrega. Hruza vanemad põgenesid 1968. aastal Tšehhist ja said haljale oksale Norras. Väga hea elu tekitas neis tunde, et võib-olla saaks veel parema elu, kui lahku minna. Yks põrutas Hollywoodi, teine jäi Oslosse. Aga õnne ei tulnud. Nyyd on nende tytar teinud filmi, kuidas ta oma yksildasi vanemaid uuesti kokku pyyab viia.
Mõtlemapanev on portreefilm Siberi naisest Ljubovist, kes kasvatab yheksat last. Mees on alkohoolik. Yks poegadest istub vangis, teine on puudega. Tõelise vene naisena pyyab ta seda seltskonda yhise mytsi all hoida.
Millise järelduse peaks tegema?
Kui perekonda ei austata, kui perekond ei ole tugev, kui perekond ei toetu armastusele perekonnaliikmete vahel, ei saa loota sedagi, et kogukond ja yhiskond oleksid terved. Võib öelda: kool on syydi, partei ja valitsus ei anna laste kasvatamiseks piisavalt raha. Aga filmiprogrammi sõnum on: inimesed, vaadake peeglisse. Vaadake, kuidas te käitute oma lähedastega.
Sõnum ei avasta Ameerikat. Miks just nyyd on see teema festivalil?
Mõni teema on lihtsalt õhus. Ja mis on õhus, sellest teevad filmimehed ekraanitöid. Käime festivali programmijuhi Vaiko Eduriga tavaliselt novembris Amsterdami filmifestivalil, mis on maailma yks suuremaid dokumentaalfilmi festivale. Seal paneme nurgakivi järgmisele Pärnu festivalile. Eelmisel aastal tõusid esile filmid lastest ja vanematest, leidsime viis head filmi, kevadeks saime kaks juurde.
Miks on teema õhus? Inimeste vaba liikumine on suurenenud, ebavõrdsus rikaste ja vaeste riikide vahel syvenenud. Varaline ja hariduslik kihistumine syveneb. See on põhjus, miks Leedust, Lätist ja Eestist järjest enam inimesi rändab välja, siirdub välismaale tööle. Numbrid on juba kolossaalsed. Paljudel juhtudel on välja rännanud osa perekonnast. Isegi pendelmigratsioon Eesti-siseselt – pärnakas käib Helsingis, Kuressaare elanik Tallinnas tööl – toob tihti kaasa perekonna purunemise.
Kas sõna “truudus” on saanud kylge halva maigu?
Mõni inimene arvab tõesti, et truu olla on lausa piinlik. Kunst ei ole kutsutud vastama kysimustele. Kunst pystitab kysimusi erinevatel tasanditel, juba kysimuse pystituses on omaette väärtus ja tõeline kunstiteos on see, kuhu vaataja saab sisse minna, kus on tema jaoks ruumi, mis ei ole lõplikult valmis tehtud. On lõplikult valmis filme, aga need on minu jaoks väga igavad ja Pärnu festivalile me neid ei vali.
Filme on yle saja. Mida pakuvad ylejäänud?
Varasemast tuttavat põlisrahvaste ellujäämist, tantse ja rituaale, väljapaistvate isiksuste portreid, filme lastele. Huvitav on film neenetsi lastest, keda vägisi kooli veetakse ja seal venestatakse.
Uus teema festivalil on inimene ja muutuv loodus. Eks sellise valiku põhjus tulene minust, kuna olen riigikogus keskkonnakomisjonis, kus tuleb tegelda nii pruuni kui rohelise osaga. Roheline on meil kõnekeeles õhk, vesi ja metsad, linnulaul. Pruun aga maavarad ja jäätmemajandus.
Meie teema sõnastus on “Inimene ja muutuv loodus”. Valisime filmid, kus räägitakse, mis juhtub, kui inimesed ei käitu targalt. Et Pärnus on suur yleujutuse risk, näitame filmi yleujutuste vastu võitlemisest Hollandis ja sellest, mida teha, kui maailmameri tõuseb meeter-poolteist ja Madalmaad peaks jääma vee alla. Teine film on sellest, et Saksamaal Oderi ja Reini tulvavett ärahoidvad metsad on hävitatud inimkäega.
Pärnu kui parkide linna jaoks on eriti tähtis film “Tamm number 419”, tehtud Los Angelese lähedal 400aastasest tammest, mis jäi ette kinnisvaraarendajatele korrusmajade juurde tee rajamisel. Tuli ehitada tee läbi orupõhja, aga keset tulevast teed kasvas vana tamm, mille krooni läbimõõt 30 meetrit. Kohalik rahvas ei lubanud tamme maha võtta, yks mees ronis selle otsa ega tulnud kaks kuud sealt alla. Telekanalid edastasid konflikti, koolid sadade lastega tulid puud kaitsma. Puu jääb ellu, aga kuidas, seda ma ei räägi. Soovitan tulla kõigil raekotta ise vaatama reedel, 11. juulil kell 19.
Mõtlemapanev on film Ameerika turistidest, kes maksavad tuhandeid dollareid naudingu eest, et Kambodža endistel polygoonidel kuulipildujast koduloomi maha lasta.
Filmis “Mu elu orangutanidega” näeme hoopis vastupidist käitumist – Taani naine on pyhendunud orangutanide reservaadi loomisele ja korjab yle maailma kokku kodutuid orangutane, keda inimesed on hoolimatult välja tänavale tõstnud.
Olete kõik filmid juba ära vaadanud, kas on lemmik kujunenud?
Olen imetlenud Tšehhi dokumentalistide järgimist väärt järjepidevust. Näiteks Helena Treštikova oma filmis “Marcela” edastab portree lihtsast töölisnaisest, keda ta on filminud 27 aastat. Kui naine on noor ja abiellub, kui synnib tytar, kui mees naise maha jätab ja jälle tagasi tuleb, kui mees naise lõplikult maha jätab ja tytart yksi kasvatav ema peab yle elama selle, et kurjategija võtab tytrelt elu ... Kuidas peab inimene nyyd edasi elama?
Tõelise dokumentalisti jaoks on tema kangelane nagu pereliige, keda ta armastab. Teisiti ei saa teha korralikku filmi. Lähedaseks saanu surm on igayhele väga raske.
Millist oma filmi näitab Soosaar?
Kavas on “Kypsedes koos Eri Klasiga”, see on retroprogramm. Nimelt tegi Mati Põldre filmi Eri Klasist, kui ta sai 50aastaseks. Mina tegin Klasist filmi tema 60 aasta juubeli puhul ja Helle Karis koos poja Peeter Murdmaaga, kui Klas oli saamas 70. Kolm filmi, igayks neist 10 aastat hiljem.
Festivalil on eraldi eesti filmide programm, mida hindab välismaalastest žyrii. Eesti autorid esinevad kymmekonna filmiga, antakse välja preemia parimale eesti filmile. Peaprogrammis on Liivo Niglase “Vihma tegemine”, mille ta filmis Mosambiigis.
Ei saa vastu kiusatusele kysida: kas midagi on filmimees Soosaarel värskelt teoksil?
Yks film on praktiliselt valmis, aga vajab lõppviimistlust, pealkiri on “Meretagused”. Räägib see Manija saare kirjakandjast Paulist: kuidas ta loomi peab, loodusega suhtleb, traditsioonilist eluviisi hoiab.
Festival ei piirdu ainult Pärnu linnaga, kus veel filme näeb?
Laiema auditooriumi filme, eriti inimese ja looduse teemal, näitame Haapsalus Evald Okase muuseumis, Rakvere eragymnaasiumis, Otepää kultuurimajas, Põlva kirikus ja Manija saare keskuses. Viljandimaal näitame filme uue kunsti muuseumis ja Heimtali rahvamajas. Geograafia on igal aastal laienenud. Sel aastal lisandusid Põlva ja Otepää.
Mis hoiab kinni nii väsitava töö juures, nagu seda on festivalide korraldamine? Lihtsam oleks oma filme näidata.
Natuke ehk on hing haige kyll, tahtsin oma filme rohkem teha, aga vaatan muudkui teiste omi. Siiski eesmärk on ka: dokumentaalfilmide taseme tõstmine. Eesti mängufilmid löövad laineid, animafilmidki korjavad loorbereid. Dokfilmid ongi kõige nõrgemad.
Heameel on sellest, et tegutseb järelkasv Rakvere filmipoiste näol. Ringo Ramul veab neid eest ja Mati Põldre juhtimisel ning minu kaasabil teevad nad festivali ajal oma projekti “Pärnu sanitarid”. Kõigil on väikesed videokaamerad ja päev läbi salvestavad nad nähtusi, inimesi, käitumisviise, mis nende arvates ei ole sobilikud.
Eelmisel aastal võtsid nad lindile vääritult laiava välismaise seltskonna. Eks näis, mis seekord leiuks kujuneb. Plaanis on nende ylesvõetut näidata. Võib-olla mõne lahke Ryytli tänava kaupluse abiga, kes lubab aknale panna teleri, kus poiste film jookseb.
Pilt: Andres Adamson