Kärla valla Mõnnuste kyla Laasi talus elav Vilve Nurmela on yks maalamba kasvatajatest ja sõpradest, kelle umbes 70-pealise karjas on ainult mustad maalambad. Välja arvata väike erand – kolm-neli valget utte. Lisaks mõned kitsed ja ehtne pika valge habemega sokk, kirjutas Meie Maas Vilma Rauniste.
Mõte Vilve juurde minna tekkis ajalehes avaldatud Veiko Maripuu artiklist, kus oli juttu lambaliha-täissuitsuvorstist. Kuna teadsin Vilvel olevat maalambad, keda teatavasti ei peeta ainult lihasaamise eesmärgil, vaid hea värvilise villa pärast, tema poole tee ette võtsingi.
Ja mis selgus – maalammas sobib imehästi ka lihaks. Talu perenaine Vilve Nurmela: “Pooleaastane tall annab 15 kilo liha välja (30-kilose eluskaalu korral), seda on rohkem kui lihalamba talle puhul. Eks muidugi oleneb ka pidamistingimustest. Vabapidamine on loomadele alati meelepärane ja stressivaba. Samuti söödast – kui on liblikõieliste silo anda, on lambad terved ja tugevad ning kyllap on seegi yks hea tapasaagise teguritest. Ehkki lihatõul on kasvukiirus veidi suurem, on maalammas liha väljatuleku poolest yle. Tal on hoopis teistsugune kehaehitus – pikk kere ja lai selg.
Ka tööstuse asjatundjad kiidavad, et nii noorelt niisuguse lihakoega liha on haruldus. Esimene kogus vorsti sai nii kiiresti otsa, oleksin ilma jäänud, kui Veiko poleks minu jaoks kõrvale pannud.” Ilmselt oli tehtud kogus nõudluse kompamiseks väike, ei teatud ju, kuidas vorstil minekut on. Selgus, et on, ja yle ootuste hea. Vorst osteti kiiresti ära, mistõttu tuli nädala-kahene vahe sisse. Täissuitsuvorst tahab kolm nädalat laagerdusaega, seepärast. Uue saadetise poelettidele jõudmist maksab aga huvilistel hoolega jälgida.
Karjast veidi lähemalt
Lambaid on Vilve Nurmela pidanud yle kahekymne viie aasta. Nii kaua on ta Saaremaal elanud. Siia elama asudes saanud ta Karuselt yhe memme käest oma esimesed lambad. Need olid ehtsad maalambad, yks sarvedega, teine tilbadega – mõlemad ehtsa maalamba tunnused. Vilve sõnul tilbasid nende järglastel enam pole olnud, kyll aga on karjas paljaste sabade ja peadega lambaid, mida ihaldab maalammaste hoidja Gilleke Kopamees. “Kihnlaste ja ruhnlaste järeltulijad on väiksemad ja lyhema kerega.
Mina valin põhikarja uted suurema kehapikkuse järgi, siis on tal villa, on liha, on kõike. Ja lammas on tugev. Tegelikult maalammas ongi väiksem ja peenikeste jalgadega, kuid head muruniitjad on nad ikkagi. Lambad on looduse võimsad korrashoidjad ja metsa hooldavad nad samuti,” pajatas Vilve.
Nurmelal on lammaste hooldada kolmteist hektarit, mille põud jõudis pruuniks muuta. Ainult rohelised lutsernitutid olid keset kõrbe pysti. Vilve: “Mõtlesin juba, et kui vihma ei tule, tuleb mul kari ära anda, sest syya enam ei olnud. Õnneks tuli nädal enne jaani pööre. Karjamaal põuast tingitud söödanappuse tõttu see jäärapoiste lihaks andmine põhiliselt toimuski.”
Vilve teab oma kymnete aastate kogemustest, et talleliha myyki ei saa aastaringselt korraldada, kui ei synni pidevalt tallesid. Ta lausus: “Kui mul poleks oktoobris-novembris tallesid olnud, poleks ma saanud neid nyyd myya. Ootel on jaanuari- ja veebruarikuu omad. Yldiselt seatakse tallede saamine kevadeks, aga nii ei saa pidevalt talleliha. Minul on jäärad karjamaal lammaste seas, on loomulik ehk vabapidamine ja karjas synnib tallesid aastaringselt.”
Jäärapoisse vahetab Vilve iga kahe aasta järel. Esimene jäär oli Kihnust, kaks aastat hiljem Ruhnust. Yks Ruhnu jäära järglane on nyyd juba Maripuu Veiko lammaste juures.
“Kõik on ikka maatõugu, emad ja vanaemad on geneetiliselt uuritud, vastasid maatõule, järelikult järglased samuti. Jäärad on samuti uuritud. Aga Ruhnu lamba vill mulle ei istu, see on nii kare ja tugev. See on loodusest nii tingitud, et kui saarel on jahe, niiske ja tuuline, peab karv, ka kõhualune, olema tihe ja pikk, et kaitsta udarat.
Siiski olen siiani myynud ainult eluslambaid. Olen tahtnud, et maakarja lammaste arv oluliselt suureneks, seetõttu olen palju aastaid uttesid ja jäärasid myynud igale poole yle Eesti, aastas kaks-kolmkymmend kohe kindlasti. Kui kõikide lammaste kohta oleks aretuspaberid tehtud, saaks maalamba tõuks tunnistamine teoks,” unistab maalambakasvataja.
Põhikarjas on Vilvel 43 utte, kuid parajaks peab ta 30. Siis on arv vastav ka laudatingimustele ja võimalustele. Tervis ei käi suuremast karjast enam yle, kolmkymmend on paras.
Maalamba villa eelistest ja muredest villa töötlemisel
“Maalamba villa kiidetakse igal pool, see on eriliselt pehme ning väärib sorteerimist. Ja töötlemist kohapeal, et vill ei läheks segi ja oleks valitud vastavalt värvile ja villa peenuse astmele. Ainult siis on sellest tolku. Sel juhul on ka kudumil väärtus, see on pehme ja kena. Mina praegu ei koo, annan villa ära, kes aga tahab,” lausus Vilve.
Ka teadis Vilve rääkida, et Veiko Maripuul on plaanis korraldada lammaste niitmine selliselt, et niitja sorteerib kohe villa ära, see pakitakse sorditi tihedalt kokku pressituna pakenditesse ja viiakse tööstusesse. Seni, kuni meil kohapeal pole suudetud villatöötlemist ära korraldada. Teada on see, et juba vanasti oli Saaremaa lammaste vill Baltimaades hinnatud ja nõutud kaup. Eduard Väli, kes on eluaeg villa kokku ostnud ja myynud, ytleb, et alati on meie villast ja lõngast lahti saadud ja seda kiidetud.
Villa juures on eriti tähtis see, et see on värviline ja seda ei pea värvima. Loomulikku värvi tooted on soojad, ilusad ega anna pesemisel värvi. Kui inimesed seda mõistma hakkaksid, oleks maalamba villast toodete järele suurem nõudlus. Teadlikumad eelistavad neid juba praegu. Vilve kootud kindad, sokid, vestid ja muud esemed on olnud mitmetel näitustel. Temalt tellitakse palju, kuid haige õlg ja kyynarvars ei luba enam eriti kududa. Aastatega on ka tahtmist vähemaks jäänud.
Lõpetuseks ytles Vilve, et kõige olulisem on maakonnas ära korraldada villa töötlemine. Saaremaa lammastel, kõigil tõugudel, on nii ilus vill, seda on patt segada kehvema ja karedama villaga. Võib-olla siis tuleks kudumistahtmine tagasi, kui saab seda teha oma lammaste villast tehtud lõngaga.
Eelmise aasta lammaste tõuraamatust saab teada, et maakonna 41 maalambakarjast on kuus-seitse mahelambad, nende hulgas Vilve Nurmela omad.