Eemale kaseoksa kylge riputatud lokulaua kolin, mis peaks olema niitmisvõistluse lähtepauk, kandub vikatimeesteni ysna nõrgalt. Neil pole sellest aga lugu: otsekui kokku leppinud, hakkavad nad juba sekund enne lokku tööd vihtuma, kirjutas Sakalas Hans Väre.
Siuh! Siuh! Igayks pyyab võtta võimalikult suurt kaart ning lõigata nii maa lähedalt, kui vähegi annab. Niisugust vikatite vihinat, mis kunagi kostis heinakuus igalt jõeäärselt niidult, pole Soomaa luhtadel enam ammu kuulda olnud.
Möödas on ajad, mil sulased ja tydrukud nädala toidumoona kaasa võtsid ning talust mitme versta taha metsaheinamaale läksid. Toona pyyti esimese päevaga ikka nii palju heina ära niita, et kyyni põrandal mõnusalt magada saaks. Kui lähikonnas tõhusamat peavarju polnud, ehitati heinast hoopis onnid.
Vanad mehed teavad rääkida, et raskest tööst hoolimata läksid noored sellistele retkedele hea meelega, sest heinategu tähendas yksteise seltsis olemist ja palju lõbu, eriti kui peremeest kaasas polnud. Ammune heinaaja kohta käiv tydrukute kurtmine «Päeval palav ja parmud, öösel sääsed ja poisid» annab hea ettekujutuse, kui palju toona magamiseks mahti oli.
Ööseks treeninglaagrisse
Sedamööda kuidas loomakasvatus Eestis suurtootjate kätte koondus ja Soomaal yldse välja suri, jäid metsade vahele ja jõgede äärde peituvad aasad hooletusse. Nii mõnigi neist on juba ammu täis kasvanud.
Soomaal parandas olukorda rahvuspargi loomine: seal hakati puisniitude säilimise nimel taas heina tegema. Majanduslikult see kyll enamasti ära ei tasu, kuid õnneks makstakse maastikuhoolduse eest toetust.
Tihti märgadel, kynklikel ja puid täis aasadel pole traktoriga muidugi mõista midagi teha, ent moodne tehnika on kasutusel sealgi: suur osa heinast saadakse maha trimmeritega jõristades. Et vana vikatikasutamise oskus päris ära ei ununeks, otsustas Soomaa sõprade selts korraldada vikatiga heinaniitmise võistluse.
«Paljud väikesed lapsed arvavad tänapäeval, et heina ongi alati trimmeriga tehtud,» nentis syndmuse algataja ja eestvedaja Kaupo Kase.
Ega suur osa täiskasvanuistki oska selle tööriistaga enam eriti midagi ette võtta. Natuke rapsida suudab loomulikult igayks, kuid õige tehnika ja teadmisteta ei peaks enamik tõelise heinateo ajal poolt päevagi vastu.
Neist 13 kangest, kes Soomaa Oksa kõrtsi varemete lähedale puisniidule mõõtu võtma kogunesid, polnud siiski keegi algaja. Mõnda, näiteks noorpõlves lugematuid heinakaari niitnud Aaren Linnast, tuleb aga lausa meistriks nimetada.
Soomaal on omad seadused
Viimasteks treeninguteks, võistlusväljaga tutvumiseks ja teadmiste lihvimiseks tulid paljud võistlusel osalejad kohale juba eelmisel õhtul, 4. heinakuud. Nad vaatasid Oksa kyyni seintele yles riputatud pildi- ja vikatinäitust ning kuulasid Kurgja talumuuseumi direktori Heldur Hiie muhedat loengut.
«Tegelikult peaks praegu hakkama heinateoga juba lõpetama,» tõdes Hiis.
Tänapäeva Soomaal pole aga võimalik juhinduda tavalisest talurahva töökalendrist ja sellest, millal on hein kõige parem, sest enne 1. heinakuud seal niita ei tohi.
«Selleks ajaks on enamiku haruldaste taimede seemned kypsed ja nad on talveks kyllalt jõudu kogunud. Ka linnud on pesitsemise lõpetanud,» põhjendas ajapiirangut looduskaitsekeskuse tark Meelis Suurkask, kes oli teine yrituse peakorraldaja.
Rahvuspargi eripära paistab võistluste eel välja ka sellest, et viimaste nädalate sajud on toonud kaasa yleujutuse. Mõni rinnapistmiseks välja mõõdetud puisniidu siil ulatub otsaga lausa vette, teisal peab aga niitja raja keskpaigas pahkluuni vees sumama.
Isegi laagriplats, mis alles nyydsama oli kenasti kuiv, sai paar tundi enne esimeste võistlejate päralejõudmist kaela säärase sahmaka, et õhtul lõkke ääres tuli mõnel inimesel heinateojutte ja -muinaslugusid kuulates istuda, jalad porilombis.
Pärjatud juba enne võitu
See kõik ei heiduta võistlejaid, kes pyydlevad aule Soomaa vikatimees 2008. Veel vahetult enne pimeduse saabumist pyyab osa neist õiget vormi kätte saada ja näiteks Kaupo Kase lööb nõnda oma vikati tera pooleks. Õnneks on tööriistu rohkem kui võistlejaid ja hommikul on Kaselgi võimalik stardijoone taha asuda.
Võistuniitmise kohtunikud, põlised soomaalased Heljo Saarla Sandralt ja Indrek Hein Kuusekääralt, kaevad hoolega vikativibutajate tegutsemist.
«Töövõtted on neil kõigil õiged,» hindab 75aastane Saarla rygajaid kogenud pilguga.
Peale tehnika lähevad võitja väljaselgitamisel arvesse niidetud maa suurus ja niite puhtus. Võimalik on saada ka lisapunkte: haruldaste taimede niitmata jätmise ja kohase välimuse eest.
Kel vähegi võimalik, ongi seetõttu selga tõmmanud linased rõivad ja seadnud pähe sobiva kaabulotu. Vabatahtlikult ei öelda ära ka teisest lisapunkti teenimise võimalusest.
«Ega see äkki mõni käpaline ole?» uurib Pärsti vallavanem Erich Palm lehti, mis rohkem tarna meenutavad. «Ah, ykskõik! Mulle ta meeldib, las kasvab edasi.» Enamik pyyab oma platsile siiski võimalikult vähe tutte pysti jätta.
Loosiga jagatud võistlusrajad ulatuvad puisniidu ja lageda luha piirilt metsa välja ning paaril mehel õnnestub ettenähtud poole tunni jooksul isegi raja lõppu jõuda.
Kui kohtunikud punktid kokku löövad, selgub ootamatult, et täpselt sama tulemuse, 48 punktiga on maha saanud koguni seitse niitjat: Maimu Kuill, Aaren Linnas, Sulev Viies, Mati Toomsalu, Enn Vare, Erich Palm ja Tõnis Korts.
Pärast väikest nõupidamist otsustatakse kohasemat välimust arvesse võttes võitjaks pärjata ainus naine Maimu Kuill. Luulelist loorberipärga talle siiski pähe ei asetata ja õigupoolest poleks sellele ruumigi, sest terve võistluse aja on Kuill kandnud ehtsatest aasalilledest pärga.
«Mina tulin lihtsalt osalema, sest selline tavade elluäratamine on väga kihvt,» tõrjub Maimu Kuill hiljem kiitust tagasi. «Aga mehed olid ikka tõsiselt valmistunud ja on võitu palju rohkem väärt. Vaata kas või Sulevi vaalu! See on täiesti filigraanne!»
Tõepoolest, nii sirgelt kokku kuhjatud heinaviirgu, nagu Sulev Viies puude vahele on jätnud, annab lagedalt põllultki otsida. Eks ole tal muidugi ka kodupaiga eelis — on ju tema ema pärit siitsamast praeguseks lagunenud Oksa kõrtsist.
ARVAMUS
Indrek Hein,
kohtunik
Puisniidul on raske niitjate oskusi hinnata, sest maastik on igayhel erinev. Nii ei teagi täpselt, kas niidu puhtus tuleneb võistlejast või võistlusrajast.