Hantõ-Mansiiski linna serval asuva kuusemetsaga piiratud oru serval seisab viis pystkoda, milles yhest kostab veniv handikeelne laul ja loits, kirjutas Postimehes Igor Taro.
«Õnn-nee…» alustab järgmist värssi kasetohust maskiga ning halli ryyd kandev vanem meesterahvas, kes pystkojas kõndides odakujulist puutoigast rytmiliselt vastu vaibaga kaetud laudpõrandat kopsib. Laulul ei näi lõppu tulevat. Äkitselt jääb mees vait ning kaob pystkojast välja.
Sisse jäävad vaid pahemal pool reas istuvad handi naised koos mõne juhusliku pealtvaatajaga. Paremal pool istuvad mehed. Meesterivi lõpus seisvale lauakesele on asetatud präänikuid, kypsiseid ja komme ning konjakit ja teed.
Peo peakangelane lebab pystkoja tagumises paremas nurgas. Siidirätiku ning rahvusornamentide ja myntidega kaunistatud karu, pea käppade vahel.
Tegu on muistse tavaga, mida reeglina viiakse läbi seitsme aasta tagant või karu kättesaamise puhul, et lepitada karu hing teda kyttinud jahimehega. Peiedel lauldakse, tantsitakse, mängitakse pilli ja etendatakse näidendeid.
Olenevalt looma soost kestavad mängud neli või viis ööpäeva. Pystkojas etendub justkui tagurpidi maailm – päev vahetub ööga ning osalised riietuvad erilistesse ryydesse ja maskidesse.
Mängud algavad iga päev lõuna paiku karu äratamise lauluga, mil siidirätik tõstetakse karu silmadelt ära, ning lõppevad vastu hommikut naiste tantsu ja karu magamamineku-lauluga. Peale naiste tantsu on tava täitjateks eranditult mehed. Lõpuks tulevad esitusele ka niinimetatud keelatud laulud, mille ajaks tuleb naistel ja lastel pystkojast lahkuda.
Vaata filmijuppi: http://video.postimees.ee/import/karupeied1.wav