[text]
Täna on

Põlva kihlkunnan om silmä jäänü, et tii veeren om vannu pedäjit viil kõgõ rohkõmb alalõ. Nurmõpedäjä kasuma jätmine om vana kommõ, mille periolõmisõst kiäki midägi õigõlõ kirotanu ei olõ, kirotas Uma Lehes Saarõ Evar.

Ku kaia Ivan Šiškini maali «Rügä», sõs tuu 19. aastasaa Vinnemaa pildi pääl om rüänurmõn viil hulga vannu pedäjit pistü. Noist sai maapidäjä tõsõ tsõõri toodangut: puu oosõn elunõvidõ mehitside mett.

Ka Karjalan tettüisi sõõrupalutamisõ pilte pääl om nätä, et ütsigu suurõ pedäjä omma sõõru pääle kasuma jätedü: matal tuli näile hätä es tii ja nimä kah villä väke är es võta.

Arvada säändsest vanast kombõst om peri eestiaigsõ Võrumaa talumehe mõtlõminõ, et nurmõpindre pääl kasuma nakanut pedäjät ei piä maaha raguma. Mälehtä, ku kahju oll’ vanaesäl, ku sovhoosi traktor oll’ mi Rehemäel noorõlõ pedäjäle sälgä ajanu.

Parisalu Heino Räpinä kihlkunnast Väiku-Viirksust kõnõl’ sõa-aost peri juttu – ei mälehtägi, kummast täl juttu oll’, vindläisist vai sakslaisist –, a nuu ulli ollõv tahtnu Kaharat pedäjät tii pääle maaha laskõ, et vaindlasõ tiid kinni panda.

Olli sullõ-mullõ saega kolmandigu puud läbi lõiganu, a sõs nakas’ näil nii kipõ, et Kahhar petäi jäi iks pistü ja om kahhar täämbädseni.

Arvada, et nuu olli iks sakslasõ. Saksa aigu kattõ Võro liina vapikuus kah Kapstamäe päält är. Kiäki oll’ tuu hindäle küttes tennü.


Uma Leht