[text]
Täna on

10223. aasta radokuus (2010) toimuvad Kanadas Vancouveris ja selelst põhja pool asuvas Whistleris järjekordsed taliolympiamängud. Kuna Kanada riik on asutatud selle esmaasukaist põlismaalaste maale ja ka suured mängud toimuvad nende mail, ei pääse syndmuse korraldamisel neist yle ega ymber. Seda enam, et Kanada põlismaalased on viimastel aastatel rahvuslikult ärkamas ja mitmel pool jõuliselt oma õiguste eest välja astunud.

Olympiamängude korraldamisel esile kerkinud põlismaalaste kysimusi käsitles EPLs Marje Aksli.

Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olympiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olympiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida. Yks tähtsamaid kysimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti põlismaalasi?

Põlisrahvaste osalemine

“Vancouveri olympiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas arvustamine. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult meelt avaldada. Kui arvustamine on asjalik, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis meeleavaldajatega arvestama.

“Yks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et põlismaalaste osalemine on olympialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ytles Gary Youngman, kes vastutab põlismaalaste kaasamise eest syndmusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit korralduslikeks kulutusteks.

“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta. Eelmised taliolympiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on põlismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.

Neli põlisrahvast – tsleil-waututhid, squamishid, musqueamid ja lil’watid –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ymbruses, on olympiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava põlisrahvana (inglise keeles Four Host First Nations).

Kas nyyd on kõik rahul?

Näiteks haarati neli võõrustavat põlisrahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olympiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid põlisrahvad omavahel kokku, et tegutsevad yksmeelselt olympiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende ylesandes: kindlustada, et põlisrahvaste keeled, tavad ja elm oleksid esindatud mängude kavandamisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde põlismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis pyyab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel eelistatakse võimaluse korral põlisrahvaste esindajaid.

Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ytles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolympiamängudel edu saavutamisele, võivad yksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolympiat selleks, et pöörata tähelepanu põlisrahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele muredele.

“Siin on yksikisiku õigused vastamisi kogukonna õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult tagada, et skuamishid ja lil’watid meeleavaldustes ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olympiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.

Nii ulatuvadki Kanada põlisrahvaste kogukonna arvamused olympiamängude kohta yhest äärmusest teise. Skuamishi päritolu taidur Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolympiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta taidur, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat põlisrahvast tähistama, kannavad tema valmistatud logo nyyd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.

Angela Sterritt seevastu on põlisrahva päritolu eestkõneleja, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta yksnes loonat, vaid soodustab ka vägivalda põlisrahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse kehamyymist mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.

Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada põlismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olympiamängud Kanada põlismaalaste yhiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.

“Põlisrahvastele on alati põhikysimus, kas osaleda või olla vastu,” on Bruce Miller, Briti Columbia ylikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada põlismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure rahva ees oma seisukohtadel kõlada.”

Käratsemisega tähelepanu

Meeleavaldusi kavandatakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ymber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega muredega tegeleda, et siis rahulikult olympiamänge nautida,” tutvustasid mõned põlisrahvaste juhid oma tegevuskava talvel ajakirjandusele.

Lehekuu lõpus peetaval rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu põlisrahvaste muredele, kogunesidki tuhanded põlismaalased Vancouveri kesklinna olympiakella juurde – see on mytakas elektronkell, mis loeb taliolympiani jäänud aega.

Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maakysimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada yle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olympiamängud toimuvad põlismaalastelt varastatud maal.

Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil pärnakuu keskel nii palju poliitilist nutti, et põlismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani last, kes kaotasid seal oma emakeele ja elma.

Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.

Yks selle vägivallatsemise tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida õiget pereelu. See seletab osalt praegu põlismaalaste hulgas levivat joomarlust, tööpuudust ja viletsust.

Harperi avalik vabandus, väga sydamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja põlismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid põlismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste tegude eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada põlisrahvaste eluasemeid, joogivett, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maakysimust.

Kuhu kaob raha?

Näiteks kinnitab yks neljast võõrustavast põlisrahvast, musqueamid, et nende põlisel maal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa kuulsast Stanley pargist. Neile kuuluvaid maid ja ylikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.

Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hyttides.

Pärnakuu algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolympiamängude toimumist nende põlisel maal. Kuid yleriigiliste ajalehtede esikylgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane kysimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nyyd ei ole enam syydi keskvalitsus, siis kes on syydi selles, et põlismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?

Olgu kuidas on, kõik olympiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada põlisrahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olympiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.


Kes on Kanadas põlismaalased?

•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on põlismaalasteks nimetatud kolm rahvaryhma:

•• põlisrahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indiaanlasteks nimetatud hõimud,

•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,

•• mestiitsid (Kanada kirjapildis Métis) ehk põlismaalaste ja eurooplaste järeltulijad.

Kui palju on nelja võõrustava põlisrahva esindajaid?

Squamishid 3400

Lil’watid 1900

Musqueamid 1150

Tsleil-waututhid 400


Kust saab rohkem teada?

www. twnation.ca

www. fourhostfirstnations.com

www. squamish.net

www. lilwatnation.com

www. musqueam.bc.ca


Eesti Päevaleht