Kodavere murrakule ennustati juba sada aastat tagasi kadu. “Õlemä elon,” kõlas vastuseks, kui Rein Raudvere Maalehest käis uurimas, kas Peipsi-äärseis Kodavere kandi kylades veel oma keelt kõneldakse.
´"See on hea, et te täna tulite, täna on maarjapäev, ei tohigi tööd teha," räägivad kylanaised Sääritsa kylas Eevi Treiali koduõues õunapuu all lõbusalt läbisegi.
Aga juttu tohib ajada. See pole ju mingi töö.
On 2. juuli. Maarjapäev. Kuidas kellelegi, mõnele on ka jutuajamine ja kirjutamine või pildistamine töö. Aga selle kohta vanarahva uskumused puuduvad. Õnneks. Muidu võinuks ehk seegi lugu tegemata jääda. Kui ikka tööd teha ei tohi, siis ei tohi. Ja järgmisel päeval polnuks naistel jälle aega.
Tegelikult ei rääkinud nood naised mitte midagi. Sest selles kandis yleyldse ei räägita. Siin ainult kõneldakse. Kodavere keelt.
Kettuneni kiuste
Kui uskuda Soome murdeuurijat Lauri Kettuneni, ei peaks need naised yldsegi mitte kõnelema, vaid just rääkima. Too teadlane, Kodavere murraku tuntumaid uurijaid, kõndis saja aasta eest ringi siinseis Peipsi-äärseis kylades ja pidas Kodavere keelt kaduvaks keeleks. Ometi pole see nyydsekski kadunud.
"Meile on kodavere keel kodune keel, eesti keel on õpitud keel," kõneleb Eevi Treial, kes on kylas võtnud sydameasjaks oma emakeele, keeleteadlaste silmis murraku hoidmise ja innustanud teisigi seda tegema.
Oli aasta 1999, kui Sääritsas keset kyla, kunagise kõrtsi, praeguse kylalistemaja Aarde Villa õuel peeti maha esimene kylapäev. Korraldajate hulgas leidus palju neidki, kes kaugemal elavad, kuid kel juured siin. Tol päeval pyhitseti samas õues pidulikult ka kivi Kodavere keele kiituseks.
"Oleme uhked, et Sääritsat peetakse Kodavere murraku sydameks," ytleb Treial. "Siin kõneldakse kõige puhtamat murrakut. Mida kaugemale, seda enam on see teiste keeltega segunenud," teab ta.
Nyydseks on kylapäevi olnud kuus. Alati on neil menu pälvinud väiksed näitemängud, pajatused, mida oma kyla inimesed oma murrakus oma rahvale mängivad. Yks kokkumänginud paar on Silvia Lepik ja Aasa Kuusik.
"Pajatused lähevad rahvale hästi peale," muigab Aasa. "Muudkui nõutakse, et tehke veel ja veel."
Aasa on Ranna kooli järel 40 aastat Tartus elanud ja pensionipõlves synnikanti naasnud. Vahepeal jõudis murrak palju ununedagi. "Aga mis lapsepõlvest selge, see ka kerge meelde tulema."
Mare Nõmm, kes ei ole Sääritsa inimene ja ajab sama asja Assikveres, ytleb, et ega nad ilmaasjata oma kylapäevadelgi murrakut räägi. Ikka seepärast, et need, kes aegade jooksul ehk sellest võõrdunud, kuuleksid, kuidas keel käib. Ja kes seda oskavad, siis ka kõneleks.
"Kunstlikult on raske seda teha, aga kylapäevadel ja muudelgi kokkusaamistel on see päris loomulik ja samas põnev endalegi," arutleb Mare.
Eevi on näinud, et mõnedki, kes varem sõnagi ei kõnelnud, on seda proovima hakanud. Kes natuke osanud, see julgemaks muutunud. See on andnud talle mõtte korraldada lausa murdekeele kursus neile, kes nyyd kaugemal elavad.
"Kuluks meile endile kua ärä," arvab Mare seepeale.
"Jah, sest eks sa pead ju enamasti ikka peenemas keeles kõnelema, nagu me kirjakeelt kutsume," soostub Eevi.
Juta Laasma ei ela õunapuu alla kogunenutest ainsana kohapeal. Töötab Tallinnas bibliograafina. "Oma lapsega, kes juba 31, vahel kõneleme, kui vanaema meenutame," pihib ta. Juta on naiste tegemistest vaimustunud.
Aita Pae on naistest kõige vaiksema ja väiksema jutuga. Ytleb, et kodavere keel peksti juba koolis välja, Ranna koolis. "Mäletan, et õpetajale sai öeldud: mina kua. Õpetaja kysis seepeale, et kas "kua" on lihtsam ytelda kui "ka". Nii see hakkas. Aga mul on lihtsam ytelda "kua". Ega seda päris ära ei juuri."
Pajatusi pajatäite kaupa
Lehte Vene tunnistab, et kui nad kylas isekeskis kõnelevad, kipub sellest pool juba kirjakeeles olema. Kui tahta puhtalt oma keelt kõnelda, peab pingutama, muidu mõni võõras sõna kipub ikka hulka. "Kui tuleb inimene, kes kirjakeelt räägib, räägid ise ka, aga vanasti ei hoolitud, kõneldi ikka oma keelt edasi."
Kodavere keeleala hõlmas Peipsi ranniku Omedu jõest Varani või veel enamgi lõuna poole, kus sai kokku Tartu keelega. Nyydseks on jäänud rohkem alles kunagises Ranna vallas Peipsi rannikul Omedust Kodavereni. Sisemaa poole minnes on yksikuid kõnelejaid veel Pala kandi kylades ja Assikveres.
Eevi on kogunud kohalike tõestisyndinud lugusid Kodavere keeles ja need raamatutena välja andnud. Kahe aasta eest ilmus esimesena "Õlemä elon" ("Oleme elus") ja mullu "Põlvess põlve". Kolmanda jagugi pajatusi on juba koos.
"Ega mul pole muud, kui korjan kokku, mis teised ilusasti kõnelevad," jääb Eevi ise tagasihoidlikuks. Jutte pole kerge kirja panna. Reegleid ju ei ole. Eevi mäletab oma vanaema. Kui lasti tal midagi kirjutada - ta oli koolis käinud -, kirjutas vaid kirjakeeles. Kui lasti aga lugeda, tegi ta seda automaatselt murrakus. Siis ei tulnud yhtegi sõna kirjakeelt.
Eevi on jäädvustanud ka Kettuneni Kodavere uurimisretkede teejuhi Anna Lindvere ehk Kiisa Kaelu Anna synnikoha, korraldas tema kunagise kodu asemele tahvli. Annal polnud suurt majapidamist, nii oli tal ka teistest kylanaistest aega enam. Hiljem on Kettunen sellest naisest mitu luuletustki kirjutanud.
"Kettunen oli suur kirbukartja, seetõttu istus palju järve kaldal, tubastes ruumides viibis vähe," mäletab Eevi ema juttudest.
Sarnasusi vadja keelega
Arvatavasti tänavu sygisel tehakse Pala ja Alatskivi rahva vahel emakeele kõnelemise võistlus, kumb vald rohkem oskab. Eevi on Pala poolt eestvedaja.
Kodavere keele ja kommete pooldajad unistavad, et Pala valla juhtide lubadus asutada Peipsi pärimuskoda või -keskus ka teoks saaks. Keel on ju pärimuse esmaseid kandjaid.
Jätame Sääritsa naised oma keelt kõnelema ja põrutame paari-kolme kilomeetri kaugusele Raatvere kylla. Vainu tallu pööramisel jääb silma teabetahvel, mis annab teada talu lähistel asuvast vanast kalmest ja et muinasajal on siinkandis rauda sulatatud.
Perenaine Eha Veskimets kõneleb teretamise järel, et aastail 1980-82 tehti kylas väljakaevamisi ning saadi hulk leidusid. Enam kui tuhandeaastased käe- ja oimurõngad olid vadjapärased. Teadlased on pyydnud asjadest aru saada ning nii on täheldatud ka Kodavere murrakul palju sarnast vadja keelega.
Eha on kutsunud enda poole veel kaks innukat kohaliku elma eest seisvat naist - Helgi Suluste ja Elle Pintsoni, kes õed omavahel. Kõik kolm on kunagised õpetajad.
Erinevalt Helgist ja Ellest on Eha sissetulnu, Põhja-Eestist. Tänavu sai 50 suve, kui Vainu tallu perenaiseks tuli. Siin kuulis ka esimest korda Kodavere keelt. "Kui 1999 pandi Sääritsasse sellele kivi, hakkasin mõtlema, et kivi on elutu, ei ytle eriti midagi, õigem oleks keelt hoopis tutvustada, kuniks on selle kõnelejaid."
Nii õhutas ta oma memmede tantsuryhma Meelespea naisi ja ymbruskonna mehigi pajatusi lavastama ning kylapäevadel ette mängima. Esimesele kylapäevale 2001. aastal järgnes yhine kylapäev Piibumäe kylaga, kelle rahvaga on tehtud yhine seltsing. Nii igal aastal. 2004 mängiti koos Sääritsa lastega vana kylatykki.
"Kutsun just kohalikke mängima, neid on rahval palju huvitavam vaadata kui võõraid," pajatab Eha, kes nyydseks on ka ise kohaliku keele ära õppinud.
Näitemängudele on lisandunud kylapillimeeste kokkutulekud. Homme, 25. heinakuud, tuleb juba neljas pillimeeste pidu. Need on rahvale nii meeldinud, et Lymati rahvamaja ei ole tahtnud huvilisi äragi mahutada.
Kuna järgmine aasta on eriline - möödub sajand sellest, kui Kettunen tuli Kodavere keelt uurima -, lavastatakse Kettunenist näidend.
Helgi muudkui väntab
Hakkaja naine on ka Helgi Suluste. Lisaks tänavu saadud Pala valla aukodaniku tiitlile on ta ka presidendi rahvaluulepreemia laureaat, uurinud Kodavere kandi pillimehi. Temalt pärinebki pillimeeste pidude mõte.
Helgi tuli talude taastamise ajal linnatöölt kodutallu tagasi. "Talupidajana oli mul igav. Hakkasin kylades jalgrattaga ringi sõitma ja inimestelt vanu pilte, laululehti korjama, et ahju viskamise asemel teisedki vanast ajast teada saaksid," meenutab ta oma kogumiku "Kodavere kandi päästetud pildid" saamislugu.
Nyydseks on ta vändanud sadu kilomeetreid, et Kodavere kandi kultuurilugu talletada. Pillimeeste kõrval ka õpetajaid ja muid tähtsaid tegelasi. Korjanud murdesõnu ja -lugusid. Kodu-uurijana ei mahu Helgile pähe, et paljudes Peipsi veert kajastavates trykistes räägitakse palju vene vanausulistest, nende kyladest, kuid enamasti mitte sõnagi eesti kyladest. Neid nagu polekski.
Helgi õde Elle Pintson sai aga koos oma õpilastega Elva gymnaasiumi päevilt mõne aasta eest koolinoorte kodu-uurimistööde peapreemia Kettuneni keeleretkede teema eest. "Lastele oli põnev siinseis paigus käia," on Elle rahul. "Ka meie kandi koolilastele peaks seda tutvustama ja neid ärgitama kõnelema."
Elle usub, et kui juhendaja leida, kyll siis lapsed kaasa tuleksid. Elle oleks nõus esimesed tunnid oma kylas kas või ise läbi viima. Praegu on tal aeg-ajalt võimalus murrakut õpetada 8aastasele lapselapele Eleriile.
"See on nii naljakas keel, ma ei saa kõigest arugi," naerab Elerii, kes seda naljakat keelt enamasti vaid suvel vanavanemate juures kuuleb.
Lapsi, teadagi, huvitab Internet. Ent seegi asi on juba korraldatud. Sassukverest pärit Ann Kilk on arvutit hästi tundva tytre abil Kodavere keele kodulehekylje neisse avarustesse yles riputanud. Poole aasta eest. Lingi leiab ka Pala valla kodulehelt.
"Märkasin, et paljud ei tea meie murrakust midagi, ei tea, kus Kodavere asub, nii et Internet on parim võimalus seda tutvustada," selgitab Ann.
Luuletada on lihtsam
Teadlasena Tartus töötav Ann on veel mitmeti abistanud oma ja naaberkylade ettevõtmistes, aidanud mitmeid raamatuid toimetada. Mainimata ei saa jätta Anni luuletajast õe Mari Vallisoo murdeluuletusi.
Mari on oma luulekoguga "Ussisõnad" (2001) ja luuletustega Peipsi-äärsete luuletajate mitmekeelses kogus "Peipsi hing" (2007) saanud Kodavere keelt laialdaselt tutvustada. Tema luulet on esitatud ka Sassukvere ja teistel kylapäevadel. Neil on murdeluulekavadega yles astunud Mari 19aastane tytar Tuuli Vallisoo:
"Kõnelda on kodavere keelt raske. Ise ma seda ei oska, aga luuletusi õppida pole raske."
Kogu päeva veetis Kodavere kandi inimeste seas ka Ann Kilgi abikaasa Andrus Kilk, kes võttis jutud ja näod videosse. Läinud aastal valmis tal viimase viie-kuue aastaga jäädvustatust tunnine Kodavere keele ja kommete aineline videofilm "Kodo kiil", mida saab näha Lymati ja Tartu suuremates raamatukogudes. "Tullin tänagi selleks, et midagi uut veel juurde saada."
Murdekeele keskel yles kasvanud Ann peab seda keelt enda jaoks minekuks lapsepõlve. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem tahab ta lapsepõlves käia.
Valik vanasõnu Kodavere murrakus
· Siis one ike hiired ilul, kui kassi kodon ei õle.
· Ärä iseennäst kiidä, lahe tõisi kiitä.
· Hyvä sõbra nõuanne one enäm kui puul võitu.
· Parem jätä uassa palk kui õhtane kõhutäis.
· Kui koevaga yhe päävä viibid lõõga, tiid vihmaga yheksa päävä.
"Eesti vanasõnad"
Veike sõnaruamat
edemält - varemalt
ia - hea
ike - ikka
elon - elus
kerik - kirik
kos - kus
köhkmä - köhima
kyägäk - kõver
letu - jänes
läägitämä - kastma
muss - must
nah - säh, võta
one - on
nigu - nagu
pleiäts - pliiats
pääv - päike, päev
riäbis - rääbis
täitapp - pöial
tänävuade - tänavu
unkaauk - suitsuauk
vistlemä - vihtlema
yvä - hea
yäbik - ööbik
yy - öö
Kodavere keele kodulehekylg