Raskused maatõugu veiste karja pidamisel on viinud pere otsuseni ligi 150pealine kari maha müüa, kirjutas Maalehes Aive Sarjas.
Pärnumaa Halinga valla talupidajate Taimi, Urmas ja Kristo Vahenurme eesti maatõugu veiste kari on Eestis suurim. Ainuüksi lüpsilehmi on karjas 78, lehmikuid 45 ja pullikuid 23. Juba mõnda aega otsivad Vahenurmed on karjale ostjat.
Ostjat on otsitud ja oodatud pikalt, juba möödunud aasta lõpust. „Viimaseks tilgaks karikas sai see, et neli kuud järjest läks meie karja piim kombinaati sordituna. Analüüsid näitavat, et bakter on sees," kõlab Taimi Vahenurme hääl telefonis nukralt. „Pankrot on ukse ees. Oma isatalu olen maakarja pidamisse matnud, rohkem ei jaksa. Tervis ka juba otsakorral, nii mehel kui mul endal." Talu omanik on tegelikult küll poeg Kristo, kuid ega temagi jaksa selle ülalpidamisele pidevalt peale maksta.
Raha on see, mis loeb
„Tänapäeval paneb kõik asjad paika raha. Kui farm raha sisse ei too, siis seda pidada ei saa, " sõnab Taimi. Lootust, et keegi karja kogu täiega ära ostaks, eriti pole. Üks inimene on asja vastu huvi tundnud, lubas peale jaanipäeva öelda, kas ostab või mitte. Seni pole veel midagi öelnud, kuigi jaanipäev juba möödas. „Ükshaaval vast leiaksime loomadele ostjad," arvab perenaine kahtlusenoot hääles.
Piim veetakse Pärnumaal Halinga vallas asuvast farmist Põlvasse. „Põlva Piim maksab täpselt, selles suhtes pole mingit muret. Ainus asi on see, et piima kokkuostuhind langeb kogu aeg. Iga kuu sõlmib kombinaat uue lepingu, hind 10 senti madalam kui eelmises." Taimi Vahenurm räägib ka sellest, et kombinaadi tellitud analüüside järgi polevat piimal piisavat rasva ega valgusisaldust, samas kui ta ise samadelt lehmadelt lüpstud piima jõudluskontrolli raames laborisse viib, on olemas nii rasv kui valk. „Mina ei saa aru, millest see erinevus tuleb, aga nii ta on."
Vahenurmede farm on aastaid esimese klassi tõufarm olnud, karja hulgas on ka 3 tõuraamatusse kantud paarituspulli, lisaks neile ja lüpsilehmadele veel 45 lehmikut ning 20 pullikut. „Kombinaati oleks neid õudne viia, sest meil on täiesti tõupuhas ja väga ilus kari."
Maakarja saatus pole olnud kerge
Käesoleva aasta 1. juuni seisuga osaleb jõudluskontrollis 539 maakarja tõugu lehma 124 karjast ning 461 noorlooma 101 karjast. „Lisaks on üle Eesti majapidamistes laiali veel umbes paarsada lehma, kes jõudluskontrollis ei osale. Pulle on kasutuses 30 ümber," sõnas Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi teadussekretär Käde Kalamees.
Kalamees ei usu siiski, et Vahenurmede kari lihatööstuses lõpetab. „Kehvemad loomad ilmselt küll, aga kõik vast mitte," arvab ta. „Kui vaja, tuleb selts appi, kutsume inimesed kokku ja korraldame oksjoni. Oleme ennegi sarnaseid päästeaktsioone korraldanud - 1999. aastal päästsime Lääne-Virumaal Saviaugu usaldusühingu likvideerimisel 54 lehmast 20, lisaks 20 mullikat, 2001. aastal Läänemaal Ridala farmist 19 veist. 2001. aastal paigutati ajutiste kasutuslepingutega 17 majapidamisse laiali 52 Lanksaare talu looma, sest vald pani talu kasutuses olnud maad oksjonile."
Aretamine on väga raske töö
Kalamehe sõnul teeb aga suurte karjade kadumine aretustöö väga raskeks. „Maakarja veiseid on vähe, igat üksikut looma tuleb aretuse seisukohalt eraldi vaadata - ja otsida, milliselt lehmalt saada pull, kes aretusse sobib." See, et maakarja keskmine piimatoodang on tõusnud 3000 kg-lt aastas 4500 kg-le on puhtalt aretustöö tulemus. „Näiteks TÜ Mereranna 30 lehma keskmine aastatoodang on 6500 kg, mis on väga hea näitaja," ei hoia Kalamees aretajate töö tulemusi kirjeldades kiidusõnu kokku. Heades söötmis- ja pidamistingimustes on parimad maakarja lehmad võimelised lüpsma 6500-9500 kg valgu- ja rasvarikast piima.
Miks aga väikesearvulisi ja ohustatud veisetõuge üldse säilitada? Käde Kalamehel on sellel küsimusele vastus olemas: „Tuleb mõelda tulevikule. Kui suurte tõugude genofondiga midagi juhtub, on kogu maailm hädas. Päästjaks saavad siis just väikesed tõud, keda suurte aretamises kasutada saab. Iga riik peaks hoolitsema selle eest, et ohustatud tõud säiliks. Vastutus maakarja säilimise eest on meil aga praegu peamiselt seltsi kanda."
Eesti maakari on eestlaste aretatud veisetõug, millel rida häid omadusi: sobivus meie kliimasse, pikaealisus, nudipäisus, piima suur rasva-, valgu- ja suhkrusisaldus, hea tervis, kerge poegimine ja tugevad jalad ning võrreldes teiste tõugudega piima paremad laapumisomadused.
Maakarja veiste sihikindel aretustöö algas 1910. aastal, kuid nõukogude perioodil maakarja ei armastatud. Seda peeti natsionalistide karjaks. Pisut väiksem piimatoodang oli samuti määrav, samas piima kõrgemale rasva- ja valgusisaldusele ei pööratud tähelepanu. Lisaks sellele oli maakari kasvult väiksem, mistõttu tekitas lihaplaani kohustuse täitmisel raskusi. 1989. aastal oli järel vaid 696 lehma. Tänu entusiastidele jäi aga maakari ellu.
Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsil, mis asutati 1920, likvideeriti 1947 ja taasasutati 1989, on 185 liiget. Alates 2000. aastast maksab riik eesti maakarja kasvatajatele ohustatud tõugu looma kasvatamise toetust.