Tänavu kevadel möödus 665 aastat Eesti varasema ajaloo yhest tähtsyndmusest – Harju sõja ehk Jyriöö ylestõusust. Saaremaad see Põhja-Eestis Harjumaal alanud vastuhakk esialgu ei puudutanud. Saarlased sekkusid syndmustesse hilinemisega, see-eest aga väga ägedalt, kirjutas Oma Saares Urmas Kiil.
Ajalooyrikutes ja tänapäeva ajalooõpikutes on saarlaste säärasele pikameelsusele antud kõige erinevamaid seletusi – põhjustena tuuakse nii asukohast ja yhiskondlik-poliitilisi, kuid ka inimmeele ja piirkondliku mõttelaadini ulatuvaid tegureid. Nii näiteks väidetakse, et saarlaste ykskõiksuse põhjuseks olevat nende eraldatus ylejäänud Maavallast või siis nende vaimne laad (saarlane olevat oma iseloomult alati veidi pikaldased, mistõttu võtvat tema rahuliku meele ylesärritamine lihtsalt kauem aega).
Veel on saarlaste pikameelsust Harju sõja alguspäevil seletatud erilise poliitilise olukorraga Saare maakonnas. Nimelt olevat saarlased pärast 1227. aastat, mil kogu Eesti ala sattus võõrvõimu valdusesse, suurel määral säilitanud oma sõltumatuse. Ka võõrvõimu kehtestatud koormised olevat siin olnud mõnevõrra leebemad. Kuidas selle kõigega ka ei ole, yks on kindel – täpselt yleeile möödus 665 aastat päevast, mil jyriööl alanud syndmuste ajal algas saarlaste võimas ylestõus. See oli 1343. aasta 24. heinakuud või – nagu kirjutas yks kroonik – päev enne jaagupipäeva.
Niisiis – jaakapäeva eel alustasid ka saarlased oma ylestõusu, nagu see Harjus oli toimunud karjalaskepäeval (23. 04. 1343). Marburgi Wigandi – tõsi, mõnevõrra segasevõitu – kroonikast selgub, et vabadusvõitluse kavatsus olnud maarahval laialdane ja hõlmanud kogu Maavalda. Saarlased aga polevat teinud harjulaste mõtte kohaselt ega tulnud kaheksa päeva enne õiget tähtpäeva kokku.
Kui uskuda kroonikat, siis kavandasid harjulased 1343. aasta suvel, täpsemalt aga augusti alguses, taas mingit uut suuremat väljaastumist, et suve hakul kaotatud edu uuesti oma kätte haarata.
Pealegi võib oletada, et saarlasi (ja ka teiste maakondade elanikke) taga õhutades lootsid harjulased oma võitlust uuesti ja paremini jätkata ning neilt Tallinna vallutamisel abi saada. Olid ju saarlased mitugi korda varemini oma mereväge Tallinna alla saatnud.
Iseseisvad ja sõltumatu loomuga
Saarlased toimisid aga oma vabadusvõitluse algatamisel võrdlemisi iseseisvalt. Seletatav on see nende erilise olukorraga.
Nimelt olid saarlased ysna eraldatud ning seetõttu ka pidevalt vastupanuvõimelised. Kõigele lisaks kinnitavad tõsiasjad, et võrreldes ylejäänud Maavallaga oli neile peale pandud ka vähem koormisi.
Nii näiteks võib XIII ja XIV sajandi alguse yrikutest korduvalt lugeda, et saarlased on ristisõdalastega sõlminud mingid erilepingud, kus kohustused olid palju lõdvemad. Yks saarlaste sääraseid soodsaid koormisi ja alistumistingimusi puudutav kokkulepe pärineb näiteks aastast 1255.
Ja veel yks nyanss. Ajaloolased on mitmel korral täheldanud, et enne jyriöö syndmusi võib saarlaste vastupanus võõrvõimule täheldada iseseisvuspyyet palju teravamalt kui mandril elava maarahva juures.
Kroonikud on saarlaste vastuhakust kirjutanud järgmist:
“Pyha Jaagupi päeva õhtul selsamal aastal 1343 lõid saarlased, noored ja vanad, nii nagu Harjus oli syndinud, uputasid preestrid merre ja läksid selsamal päeval Pöide linnuse ette, kus nad asusid 8 päeva, sest nad teadsid, et see loss ei võinud abi saada.
Et nyyd foogt ei suutnud linnust hoida, asus ta omadega nõu pidama, et rahu otsida ja linnust ära anda. See meeldis neile kõigile, nad saatsid seepärast talupoegade juurde ja lasksid neile öelda, et nad tahavad rahuga alla anda.
Selle yle olid talupojad rõõmsad. Andsid rahulubaduse äraminemiseks, kuid nii, et need (ordumehed) ei tohtinud enesega midagi yhes võtta, ainult härrad tohtisid võtta kaks hobust ja mis mahtus yhte sadulakotti. Aadlikud tohtisid igayks yhe hobuse ja mõõga yhes võtta.
Kui nyyd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga yhes palju muu perega.”
Märkimisväärne on, et mitmed ordukroonikad teevad Pöide syndmuste kirjeldamisel rõhuasetuse just saarlasete reeturlikkusele ja nende veretööle. Varem oli ju antud lubadus, et ordumeestel lubatakse eluga lahkuda, seda lubadust aga ei täidetud.
Ajalookirjanduses on oletatud, et ordumeeste surmalöömine toimunud Tumala mõisa lähedal asunud pyha ohvrikivi juures. Seega olevat justnagu olnud tegu ohvritoomisega paganlikele jumalatele.
Pöide ordulinnuse vallutamisega 1343. aasta suvel oli võõrvõim Saaremaal sisuliselt murtud.
Otsustav kokkupõrge
1343. aasta lõpuks õnnestus ordul olukord Mandri-Maavallas enam-vähem taas oma võimu alla saada. Kuid saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta radokuus kogus ordumeister väe ning tungis yle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette. Viimane arvatakse olnud Karjas Purtsa kyla juures Pamma metsas, nn Kooljamägedel.
Bartholomäus Hoenekese Liivimaa noorem riimkroonika (Renneri poolt edastatuna) kirjeldab saarlaste linnuse vallutamist nii: “See [linnus] oli suur ja lai, kuhu palju talupoegi oli kogunenud… Linnus aga oli kõvasti kindlustatud palkide ja kaitserinnatisega. Viimane tõmmati yhest kohast maha. Sealtkaudu läks vend Arnold von Herike…lipuga plangule ja kuigi ta torgati käest läbi, ei jätnud ta ometi lippu maha, vaid tungis yhes teistega sisse. Seal sai surma 3 orduvenda ja 9000 meessoost saarlast.”
Veel yksikasjalikum on aga Marburgi Wigandi kirjeldus: “Saarlased aga tegid endi ymber sygavas soos suure kaitsetara, millel oli 3 kahepoolega väravat; sinna sisse ehitasid nad … tugeva kindluse…, mida ei saanud ära võtta ei tule ega nooltega. … [Sellest hoolimata aga] tapeti 2000 inimest ja tarad põletati. Ja see toimus päeval enne vastlapäeva [15. radokuud] hommikust õhtuni. Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Wesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna kyynarnukke pidi yles poodi; ka kristlastest tapeti kaitsetarade ees 500.”
Mõlema kroonika järgi linnus järelikult vallutati ja saarlased kandnud väga suuri kaotusi. Tõsi, langenute arv läheb tugevasti lahku: riimkroonikas 9000, mis on väheusutav, Wigandil aga vaid (?) 2000. Et ka kristlaste kaotused polnud väikesed, see nähtub Wigandi kroonikas toodud arvust – 500. Ajaloolane Sulev Vahtre kirjutas, et nii suurt arvu oma poole kaotuste märkimisel võib ordukroonikais leida haruharva.
Võit polnud kindel
Kuid siiski polnud sakslaste võit Saaremaal 1344. aasta radokuus nii suur, nagu seda kroonikates kirjeldatakse. Nimelt olid sula tuleku tõttu ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma (Wigandi kroonika nimetab lahkumise kuupäevaks 14. urbekuud).
Seega võib oletada, et selle retkega 665 aastat tagasi alanud saarlaste yletõusu veel maha ei surutud. Kõige sellega haakub ka Novgorodi kroonika teade, et Saaremaal ei saanud orduväed eestlasi kätte, “vaid said ise lyya ja läksid minema.”
Saarlaste vastuhaku lõplik summutamine sai teoks alles järgmisel talvel, s.o 1345. aasta alguses.
Soovitatav lugemisvara: S. Vahtre “Jüriöö”, Tln 1980
Pilt: XIII sajandil asus praeguse Pöide kiriku kohal ordulinnus, kus 665 aastat tagasi algas saarlaste vastuhakk kristlastele. Maavalla koda