[text]
Täna on

Eesti pärimusmuusika keskuse ja kirjandusmuuseumi koostöös edukalt alanud pillikogumine saab ainult tervitada, kirjutas Sakala oma juhtkirjas.

Pärimust peabki elus hoidma. Selle läbimõeldud kogumise, hoidmise ja säilitamise tähtsust on rahva ellujääämise seisukohast raske alahinnata. Igal asjal on aga kaks otsa ning sellegi omakasupyydmatu ettevõtmise kohta on mitu arvamust.

Mõne muusikaga lähedalt seotud inimese sõnul ei tohiks suguvõsas põlvest põlve edasi antud muusikariistast kergel käel loobuda. See peaks ootama oma aega isegi siis, kui esialgu ei paista mängijat kusagilt tulevat. Ikkagi võib saabuda hetk, mil yks noor suguvõsa liige pilli taas kätte võtab.

Viiul või kannel, mida vanavanaisa noorpõlves mängis ja mille ta ehk päris oma kätega valmis tegi, on hindamatu tundeväärtusega. Selline ese võib tõepoolest kedagi innustada oma elu muusikaga siduma.

Yksi jäetud majad lagunevad vahel sellepärast, et nende seinte vahel puudub elav hing. Nii võib juhtuda ka pillidega. Näiliselt elutud asjad ootavad, et neid keegi vajaks ja armastaks.

Pole mõtet jätta kuuri alla puukoide pureda väärtuslikku harmooniumi või pööningule hulkuvatele elukatele niisutamiseks haruldast päkaraua kannelt. Ega ajalugu ole lõppude lõpuks rottidele järamiseks.

Pärimusmuusika keskusele töökorras pillide annetamine on muidugi rangelt vabatahtlik. Kogumise käigus saadud muusikariistu hakatakse kasutama samas majas asuvas August Pulsti õpistus, kus mängu võib harjutada iga huviline. Seega on pärimus ringluses, täpselt nii, nagu olema peakski.

Annetamine sõltub enamasti aatemeelsusest ning tõekspidamistest. Kyllap tekib sageli inimlik valik, kas anda armas muusikariist kätesse, mis oskavad ja tahavad temaga õigesti ymber käia, või siis oodata kedagi oma vereliinist, kes tunneb endas tärkavat muusikamehe pisikut. Kas parem on jagada või hoida ja oodata? Siin jääb yle usaldada ainult oma sisetunnet.


Sakala