Koos arheoloog Jüri Peetsiga tulid Saaremaale mitmed teadlased, et kaevata välja muistse sepikoja koht ning yhtlasi yritatakse tõestada, kas väikesi meteoriidikilde oli vanasti võimalik kokku sepistada ja neid niimoodi ära kasutada, kirjutas Oma Saares Sergo Selder.
Meteoriitraua sepistamise võimaluste uurimine on kunstiakadeemia sepakunsti magistrandi Tõnu Narro magistritöö, kes Käkul endise sepikoja kõrvale ääsi ja lõõtsa yles seadis. Meteoriiditykid, mida siin proovitakse, pärinevad 1947. aasta Sihhote-Alini sajust.
“Euroopas ja igal pool, kus on meteoriidid välja tulnud, on need kõik ära kasutatud, aga mille jaoks, see on kysimärgi all,” rääkis Tõnu Narro. Yks mõte on, et meteoriitrauast sai sepistada suuremaid vajalikke asju või siis seda separauaga kokku sepistada. Ootus oli, et meteoriitraud ei ole kuumaks ajades yks terviklik materjal nagu separaud, vaid et see puruneb tykkideks ja ei hoia kokku, aga tulemused on ootamatud, rääkis Narro.
Nimelt näib esimese katse tulemusel, et meteoriitraua terad, milleks see lagunema pidanuks, on hulga suuremad, kui arvati. “Ausalt öeldes on vara hõisata, aga puhtalt minu enda tunnetuse ja arvamuse järgi, mitte teaduslikul alusel rääkides, tundub, et tööd teha sellega saab,” märkis Narro meteoriidi kohta.
Samas ei ole praegu veel teada, mis selle olluse juures sepistamise käigus muutunud on, kui hästi see karastub, kas sellest saab ka mingeid tööriistu või vajalikke esemeid teha. Seda peavad ytlema sygisel tehtavad katsed laboratooriumis, kus peab vaatama tugevusi ja kuidas materjal on käitunud.
Samas arvas teadlane, et ehteid võiks sellest väga hea vormida olla. Meteoriitraud olevat natuke sitkem kui tavaline teras, aga allub töötlemisele kyll.
Juba tehti ka esimesi katseid meteoriitraua ja tavalise raua kokkukeetmiseks, aga praegu on veel vara öelda, kas sellest saab yhtlase materjali kokku või mitte. Meteoriitraua terasid ymbritseb oksydeerunud niklikiht, kuid sepakeevitus tahab puhast pinda. Lisaks ei sisalda meteoriitraud sysinikku ja pole selge, mida see kokkuvalamisel tähendab.
Pealegi on ka meteoriitide struktuur erinev. “Antud tingimustes saame sellise meteoriidiga konkreetselt ära tõestada, kas sellist meteoriiti saab sepistada,” ytles Narro. Ka see peab hiljem laboratooriumis selguma, kas meteoriitraua ja tavalise raua kokkusulatamisel on yldse praktilist mõtet peale selle, et see põnev on.
Kõik on veel kysimärgi all, aga esimesed sammud on astutud, uurimaks, mida meteoriidist vanasti võidi teha. Teada on, et neid on kylmalt töödeldud ja kasutatud ning vaevalt et kõik kosmilise võlupreparaadi pähe ära söödi, nagu mõningatel juhtudel on teada.
Jüri Peetsi andmeil on tegemist ilmselt yhe esimese katsega maailmas, mis tehtud teaduslikel alustel, uurimaks meteoriitraua sulatamist ja töötlemist.
Sealsamas kõrval toimuvad muistse sepikoja väljakaevamised peaksid aga näitama, et sepistamine on Saaremaal jätkunud ka pärast Jyriöö ylestõusu. Peets on olnud seisukohal, et pärast 14. sajandi keskpaika rauatootmine ja sepatöö Eestis praktiliselt hääbus. “Nyyd tundub, et ei hääbunud, siin on ta vähemalt jätkunud täie mahviga või uuesti tekkinud,” nentis ta.