Saaremaal on palju allikaid, millest mitmeid on rahvasuus pyhadeks nimetatud. Erinevaid ohvriallikaid, hiieallikaid, silmaallikaid, rahaallikaid ja ilmaallikaid. Allikaveega raviti tavaliselt kõikvõimalikke naha- ja silmahaigusi, see tegevat haiged silmad nägijaks ning kaotavat isegi tedretähne. Mõni allikas olnud nii kuulus, et sealt viidud anumaga vett kaasa kodustelegi. Tänapäeval ei ole inimestel häda korral muidugi allikate poole pöördumiseks vajadust, poes on ravimeid saja haiguse vastu, kirjutas Oma Saares Sergo Selder.
Et pyhadest allikatest veidi rohkem teada saada, võtsime yhel kenal päeval kaasa muistsest pärimusest huvitatud Elo Liiva ning asusime retkele. Et kogu Saaremaad päevaga läbi ei sõida, võtsime ette nii palju Karja kihelkonna allikaid, kui jõudsime.
Pyhad paigad on yks osa meie elmast, millega on seotud pika aja jooksul välja kujunenud maailmavaatelised tavad. Mis võis panna inimesi nendes kohtades käima? Elo arvab, et soov hoida suhted metsahingedega head. Inimene võis olla tubli ja kõvasti tööd teha, aga tihtipeale jääb mõni asi õnne või juhuse taha. Võib-olla kujunes arusaam, et peale meie elab siin igasuguseid olendeid, keda me ei näe, ja kellega taheti kah heanaaberlikke suhteid hoida. Kyllap on religioosne tunne inimesele vajalik. Tundmine, et sa oled yhenduses millegi seletamatuga.
Ravivate allikate puhul võis asi lihtsam olla. Piisas kogemusest, kuidas mõne koha vesi mõjus ning seal kas hakati käima või mitte. Vesi on erinevaid ning paljud neist võisidki sisaldada aineid, mis ravisid silmi või nahahaigusi.
Allikad on pyhakohtadest paremas seisus, vähemalt mäletamise poolest, sest seal on ikka käidud. Kui tegemist oli mõne perekohaga, siis seda teistele ei näidatud ka, kartes, et vägi läheb seest ära. Pyhasid hiisi varitseb oht saada raha nimel maha raiutud, kuid allikate ainuke vaenlane on olnud maakuivendus. Õnneks nyyd seda enam tehtud ei ole, ent vene ajal kuivendati suured maa-alad ära.
Veest kõneldes on rahvas näiteks palju tähelepanu pööranud ka veele, mida leitakse lohkudega kividest. Nii mäletas yks vana naine lapsepõlvest, et kui ta yhes lehmaaugus ujumas käis, sai endale suu ymber kärnad. Aga kui ta siis ravikivi pealt vett näole pani, kadusid need alatiseks. Kuna väikesel tydrukul muud loodusele vastu anda polnud, andis ta yhe oma nööbi.
Elo räägib, et ka allikatele peab alati midagi vastu andma. Ei ole nii, et lähed ja võtad kogu aeg. Allika juures peab olema viisakas. Mitte alandlik.
Sama kehtib pyhakohtadesse sisenemise, seal midagi kysimise või palumise kohta.
Allikatele ei anta tegelikult muud vastu peale hõbeda, mida sai veidi kraabitud, ning kui midagi antakse, siis seda ei visata allika sisse, vaid ikka kaldale. Aga seotakse ka linte. Ravikohtade juures ei käidud kunagi kambaga, nagu meie seekord. Seal käidi ikka nii, et kui oli häda käes, siis selle mõttega yksi, et ennast ravida.
Metskyla Silmaallikas
Metskyla Silmaallika kohta on yle saja aasta tagasi öeldud nii: Rahvas käis seal silmi pesemas. Pandi yheksa nööpnõela pysti ja siis lasti elavat hõbedat sisse ja pesti. Sellest ei loodetud mitte yksi selleks korraks abi, vaid eluaegaski ei pidanud selle silmad haigeks minema. Saanud pestud, siis pandi sinna sisse ikka midagi anniks, sest muidu ei olnud sest midagi abi loota.
Silmaallikas asub Laasi talu kõrval. Praeguseks on allikas peaaegu täis kasvanud. Paari aasta eest talurahvas seda ka puhastas, kuid nyyd on jälle kinni kasvanud. Veidi vett siiski paistab ning saab proovida, kuidas see silmnäole mõjub.
Talu perenaine Heli Alliksoon räägib, et allikas on kavas taas puhastada ja ymbrus korrastada. Vanasti saanud allika kõrval kivi peal seista ja vaadata, kuidas selge vesi liiva seest tuli.
Heli teab, et vanasti, kui sugulased kylas käisid, kysitud alati, kas allikas vett on ja käidud seal silmi pesemas. Kusjuures ka nende perekonnanimi on eestistatud just selle allika järgi.
Tegelikult asub talu maadel mitmeid allikaid. Silmaallikale lisab oma mõju ka paarkymmend meetrit eemal kasvav hiigeltamm, mille vanust on hinnatud yle 500-aastaseks.
Samas kylas kohtume prouaga, kes on ka kuulsast Silmaallikast kuulnud, kuid ei tea, kas sel ka miski ravijõud on olnud. Kahjuks on perenaine, kes neid asju teadnuks, nyydseks siit ilmast lahkunud. Samas oskab proua juhatada meid yhe teise allika juurde paari kilomeetri kaugusel täitsa metsa sees, kuid mis selle nimi on või milline vägi ta sees peitub, jääb saladuseks.
Väikest allikat otsima minnes satume lapsega marjulisele, kes arvab, et tegemist võib olla Vakussooga. Temale olnud vanaema rääkinud, et iga allikas on raviallikas. Aga et olnud kombeks allikale midagi vastu anda, tuleb talle uudisena.
Ei mäleta ta ka, et sealsete allikatega oleks kaasas käinud erilisi allikal käimise kombeid või keeldusid ja käske. Igayks hoidis seda nagunii puhtana, sest vett läks kõigil vaja.
Allikamuda olnud aga kindel leevendaja mesilase nõelamise korral. Allikad ei ole tuntud ravitsejad mitte ainult inimeste seas. Marjuline räägib loo koerast, keda oli rästik hammustanud ning kes seepeale metsa allikale end ravima läks.
Pöitsemäe Rahaallikas
Pöitsemäel on yks imeline allikas, mida rahaallikaks nimetatakse. Pisike nire jookseb liivamäe sihest välja. Seal käisid inimesed ennast ikka pesemas, kui nad haiged olid. Et sinna raha oleks visatud, seda ei tea.
Pöitsel Rahaallikat otsides kohtume kohaliku vanahärraga, kes parajasti tee ääres maad mõõdab. Meinhard Rand nimeks. Pöitsel olla tee ääres seljandiku all mitmeid allikaid. Esimene, milleni Meinhard meid juhatab, on Tiigi allikas. Omal ajal olnud allikal teine nimi, aga Meinhardile ei meenu, milline. Kunagi oli siin Tiigi talu ja selle järgi siis ka Tiigi allikas.
Kahjuks ei meenu mehele selle allikaga seoses yhtki erilist lugu. Kyll aga naerab ta mitu korda juhtumi yle, kuidas väike Meinhard hobusega siit allikalt vett käinud toomas, aga hobusel olnud suur joogijanu ja yritanud kah kõrge tee pealt alla allika juurde minna. Niisiis kukkuski hobune koos veetynnidega ja otse rinnutsi aia peale, mis seal tagapool oli.
Nii et see oli siis igapäevase vee toomise allikas, nii tugeva vooluga, et pole tarvis puhastadagi olnud. Kuid veidi maad sellest eemal ongi allikas, millest vanarahvas rohkem rääkinud. Pöitsemäe Rahaallikas.
Meinhard muidugi ytleb, et sellist kohta nagu Pöitsemäe ei ole olemas. Oli kyll Pöitse talu ja Pöitse väljakul käisid noored tantsimas, aga seal lähedal ei olevat yhtki allikat.
Pöitsemäe Rahaallikale on suisa arheoloogiamälestise silt juurde pandud, mis ytleb, et see olla kahe aastatuhande vanune koht. Ehkki silt kinnitab, et tegu on ohvriallikaga, ei tea Meinhard kyll, et seal midagi ohverdatud oleks. Samas on näha, et silt on möödujaid ligi meelitanud ning allikas vedeleb peotäie jagu sente.
See on ilus mõte kyll, et allikale midagi vastu antakse, aga Elo ytleb, et tavaliselt kraabiti allikale veidi hõbedat, mitte ei antud vaskraha. Hea on meeles pidada, et kena oleks enne allikalt võtmist allikale anda.
Keegi hea inimene on ka tassi puu otsa riputanud, et allikast viisakalt vett võtta saaks. Kahjuks on yks tass allikasse puruks kukkunud. Kui allikast vett juua, siis peab silmas pidama, et vesi ei tohi enam allikasse tagasi langeda. Allikas on pyha ja puhas. Näiteks kui peoga võtta, siis on ilus kasutada vett allika kõrval, mitte allika kohal. Ja kui kruusiga võtta, siis ylejäänud vett enam allikasse tagasi visata ei tohi.
Teine tarkus allika juures on see, et kui allikavett naha või silmade raviks ihule või näole kanda, siis ei tohi märga nägu kunagi ise ära kuivatada, vaid see tuleb jätta loona hooleks.
Ka selle allika juures vaatame, et allikavesi voolab laias laastus põhja poole. Ehk pigem kirdesse, aga nii lähedalt on raske öelda. Kui uskuda juttu, et raviallikad voolavad põhja, siis Pöitse Rahaallikas võib ju raviallikas olla kyll.
Viia allikas
Viia allika kohta öeldakse, et see asub Pammas, kuid tegelikult on see Kooljamägedes, mis on Purtsal. Kooljamägedest ehk vanast linnusekohast, kus muistsel ajal hirmus palju inimesi tapetud, paarisaja meetri kaugusel metsa sees allikas vulisebki.
Viia allika kohta on öeldud, et see allik, mis põhja poole jookseb, selle veega tuleb haigeid silmi pesta. Tõepoolest, allikavesi voolab põhja suunas. Praegu juhatavad selle allikani viidad, mis pani sinna Sulev Raudsepp. Tema teab ka allika kohta rääkida, et see on oma veega loomi ja inimesi igavesest ajast toitnud ning et muinasajal pesid inimesed selles allikas endilt ristiusku maha.
Hetkel katab allikapinda õietolm ja vetikakiht. Aga on näha, et tegu on sygava allikaga, ilus ja eraldatud koht võsas, puude vahel. Allikat ääristavad yhest kyljest sammaldunud kivid, mis näivad sinna selleks pandud, et allikast oleks hea vett võtta.
Luulupe Hiieallikas
Luulupe Hiieallikas on, nagu Pöitse Rahaallikaski, märgistatud arheoloogiamälestisena. Kultuurimälestiste registrisse on Saaremaal kokku kantud 13 allikat. Kylarahvas oskab juhatada, et yks allikas on Luulupes kyll, see asub seal, kus lehtmetsa taustal on yks kuusk, selle lähedal. Seal samas on ka Hiieväli, kus nyydsel ajal on hobuste koppel.
Praegused inimesed teavad, et sealt käidi kyll vett toomas ja oli ka yks talu kohe seal kõrval. Välja talu, mille järgi seda Välja allikaks kutsutud. Tegemist on allikaga, mille kohta ajaleht Kommunismiehitaja 1986. aastal kirjutas, et allikat otsimas käinud ajaloolaste teejuht rääkis ligi kymnemeetrise läbimõõduga allikast, mille juurde kardeti minna, kuna sinna võivat ära uppuda. Sellisena pysis allikas kuni 1960. aastate keskpaigani, mil ymbruskonnas asuti maid kuivendama. Siis jäi tyhjaks ka allika kõrval olnud endise Välja talu kaev.
Praegu on kaevus tilk vett sees kyll, aga seda on sisselangenud oksarisu seest raske näha.
---
Ahto Kaasik
Maavalla koja vanem
Pyhad allikad ja teised ajaloolised looduslikud pyhapaigad on nii vanad, et meil pole mitte mingeid andmeid, millal ja miks just need paigad on sel otstarbel välja valitud. Pyhapaikade uurijad on valdkonna piiritlenud enda jaoks ajaga: ajalooliseks looduslikuks pyhapaigaks peetakse neid paiku, mille kasutamisest kõnelev pärimus on varasem XX sajandist. Kuna okupatsioonisajandite jooksul pidi neid paiku hoidma salajas, siis pole neil reeglina väliseid eritunnuseid. Näiteks yhe allika pyhaks pidamine sõltub eelkõige ajaloolisest mälust ehk rahvapärimusest. Abiks on ka kroonikad, muud ajaloolised teated ja vanad kaardid.
Hiied, yksikud pyhad allikad, kivid ja puud asuvad reeglina ajaloolise kyla või talu läheduses. Pyhadel allikatel usutakse sageli olevat tervendav vägi. Loona vägi, mida toetab tava ja usk, võib aga teha imesid.
Maavallas on praegu teada yle viiesaja ajaloolise hiiekoha ja paar tuhat yksikut looduslikku pyhapaika, nende seas enam kui 400 allikat. Muinsuskaitse alla kuulub neist vähem kui viiendik. Teadmata arv pyhapaiku asub looduskaitsealadel või on kaitse all loodusobjektina. Pyhapaikade täpset arvu, asukohta ja seisundit ei tea keegi. Vastavaid uuringuid alles valmistatakse ette.
Ajalooliste pyhapaikade kasutamine on korraldatud kahel viisil. Põline tavaõigus ytleb, et pyhapaigas võib käia päeval ja öösel iga oma rahva inimene, kes peab end seal yleval lugupidavalt ja väärikalt. Pyhapaik ei ole inimese omand, isegi kui ta asub tema kinnistul. Põlisrahva maile kehtestatud EV seadused tagavad aga kaitsealuste mälestiste kylastamise päikese tõusust loojakuni sõltumata maaomandist.
Endast ja esivanemaist lugu pidav inimene läheb pyhapaika puhta ja kainena ega reosta seda. Allikasse ei minda jalgupidi sisse. Pyhapaigas hoidutakse igasugusest vägivallast nii teise inimese, looma kui ka puude-põõsaste suhtes. Seal ei murta oksi, ei raiuta puid, ei niideta ega harita maad ning sinna ei lasta oma loomi.
Maavalla koja algatusel ja osalusel valmis kultuuriministeeriumis riiklik arengukava "Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse 2008–2012". Dokument näeb ette pyhapaikade andmekogu loomise, kaardistamise ja kirjeldamise ning säilinud paikade kaitse alla võtmise. Yle vaadatakse ja parandatakse pyhapaiku puudutavad seadused, samuti senine kaitsekord, et tagada kõikide säilinud väärtuste kaitse. Arengukava raames tutvustatakse avalikkusele pyhapaiku ja nendega seotud vaimset pärandit ning koolitatakse ja nõustatakse maaomanikke.
Kahjuks on riik sisuliselt loobunud arengukava rahastamisest. Aastasadade ja -tuhandete vanused pyhapaigad lastakse hävida unustuse või arendustegevuse läbi.
Pyhapaikade fotovõistlus
Maavalla koda kuulutas kevadel välja fotovõistluse "Maavalla hiied 10221", kuhu on oodatud pildid nii hiitest kui ka pyhadest allikatest, kividest, puudest jms. Iga pildiga peavad olema kaasas andmed paiga asukohast ja pärimusest. Digipilte võetakse vastu 1.09.–31.10. Võitjad kuulutatakse välja jõulukuu alguses.
Võistluse juhendi ja tingimustega saab tutvuda koja kodulehel.