Nagu tänase päeva nimigi ytleb, on see pyhendatud rukki emale. Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. On piduliku moega aeg, mil peetud laatu ja kirmaskeid.
Leivavili on kaua aega andnud meie rahvale toidust. Oleme põliselt leivarahvas niisamuti kui oleme metsa-, mere- ja hiierahvas.
Eeskätt lääne- ja lõunapool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast 15.08. keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks selleks ajaks lõigatud olema isegi põhjapool.
Vadja maarahva mailt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele pidama hiiepyha.
“Jõhvi kiriku visitatsioonil 1699 märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt.” (Ants Viires, Puud ja inimesed).
Kohalik elanik on samast asjast kõnelenud mõnevõrra teise nurga alt:
Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste pyha tamm. Kuremäel olevat olnud pyha hiis ja hiieallikas kuhu tulnud paganausulisi eestlasi kaugelt kokku oma ohvritalitusi toimetama. Yks suuremaid pyhi olnud rukkimaarjapäev. Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega.
Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri V köitest leiame teate esivanemate austamisest:
"Rukkimaarjapäev 15. augustil. Siis kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal syya, juua ja rõõmustada."
Vadja maarahvas on päeva kutsunud ka tuli-maarjaks. Sealgi on siis peetud laata. Samuti on viidud Kaporje allikale andi ja pestud end selle juures asuvas järvekeses.
Maavalla koda