[text]
Täna on

Olen huviga jälginud ajalehe Oma Saar veergudel toodud informatsiooni meteoriitraua töötlemise ja kasutamise kohta Saaremaal (vt Oma Saar 10.07. ja 2.08.). Kahjuks on mitmete artiklites toodud väidetega raske nõustuda, sest Saaremaal pole meteoriitrauda ehete ja töö- ning sõjariistade valmistamiseks kasutatud ja vähemalt Kaali ymbrusest pole meteoriitrauda suuremates kogustes yldse võimalik leida, kirjutas Oma Saares Anto Raukas.

Kõrvaloleva loo autor akadeemik Anto Raukas on Saaremaal sage kylaline, kes Kaali kraatrit tutvustanud ka paljudele välismaa kolleegidele.

Kaali peakraatri moodustanud meteoriit pihustus täielikult mikroskoopilisteks osakesteks, kerkis taevasse 7 km kõrgusele ja kandus sealt hajusainena ulatuslikule alale. Kogu kõrvalkraatritest leitud ja paljude aastate jooksul hoolikalt kogutud meteoriitraua mass on alla kolme kilo. Suurim seni Kaalist leitud meteoriidikild on kõigest 38,4 grammi.

Vanadel Saaremaa asukatel polnud pisimeteoriitide kogumiseks kasutada magnetit ja vaevalt nad meteoriitrauast Kaalis yldse teadlikudki olid. Ja seetõttu pole mingit vahet, kas Kaug-Idast toodud Sihhote-Alini meteoriiti sepistada Tallinnas, Võrus, Viljandis või Saaremaal, sest soorauda on meil näiteks Harjumaal Rae rabas, Viljandimaal Pajusis ja Võrumaal Rõngus, Võrumaal on teada ka järverauda. Pealegi asub Eesti vanim rauasulatuskoht (varase rauaaja lõpp) Tallinna lähedal Jyril. Kyll aga sisendab Oma Saares avaldatu inimestesse väärkujutlust, et Saaremaalt võiks meteoriitrauda leida hõlpsamini kui mujalt Eestist.

Teaduslik eksperiment nõuab head kavandamist, aparatuuri ja varem tehtu tundmist. Põlveotsas posimise asemel võinuksid noored tegijad tutvuda meteoriitraua kasutamise ja töötlemise kohta olemasoleva kirjandusega. Ajaloost on teada, et legendaarse Ladina-Ameerika vabadusvõitleja Simon Bolivari mõõk oli valmistatud meteoriitrauast ja Vana-Rooma väejuhil Numa Pompiliusel (8. saj eKr) oli taevakivist kilp. Ehedalt leidub rauda looduses yliharva ja seetõttu on loomulik, et raud, millega inimeste kauged esivanemad kokku puutusid, oli eeskätt meteoriitse päritoluga.

Seepärast nimetatigi rauda taevakiviks ja ta oli väga kallis. Raudehteid võisid endale lubada vaid ylikud, kes kandsid rauda sageli kuldraamistuses. Homeros kirjeldab oma “Odysseias”, et antiikajal said spordivõistluste võitjad auhinnaks kulla- ja rauatyki. James Cook jutustas, et veel ysna hiljuti võis Polyneesia saarte elanikelt yhe raudnaela eest saada jahi- või kodulooma. Assyyria kaupmehed hindasid III ja II aastatuhande piiril eKr rauda hõbedast 40 korda ja kullast 5 korda kallimaks.

Egiptuses ja Mesopotaamias hakati rauda sulatama arvatavasti II aastatuhandel eKr, Kreekas ja Väike-Aasias II aastatuhande lõpul eKr, Indias II aastatuhande keskel eKr ja Hiinas I aastatuhande keskel eKr, mujal, sealhulgas Eestis, märksa hiljem. Raudrelvad, mis olid vastupidavamad ja tugevamad kui pronksist tehtud, võimaldasid hõlpsamini alistada naabermaid. Palju kordi tõusis raua abil ka tööviljakus. Silmas pidades raua, sealhulgas meteoriitraua kasutamise ja töötlemise pikka ajalugu, tundub mulle imelik, et sellele tuleb pyhendada XXI sajandi alguses yliõpilase magistritöö. Kui seda tööd teha ja ka edukalt kaitsta, vajab selle pealkiri ja ylesehitus juhendajalt piisavat elutarkust.

Asjal on ka eetiline kylg. Meteoriitraud on haruldane ja piisavalt kallis. Näiteks Sihhote-Alini meteoriitraua grammi hind on rahvusvahelisel turul 5 dollarit. See peaks kuuluma muuseumi kollektsioonidesse ja seda ei tohiks kergemeelselt raisata. Tooksin võrdluseks esimesed katsed teemandiga, kui tema keemiline koostis polnud veel selge. Kuivõrd mineraal on erakordselt kõva, siis tehti temaga palju katseid nõguspeegli fookuses ja alasi ning haamri vahel ja oldi väga nördinud, kui habras teemant purunes kildudeks või põles suures kuumuses. “Saaremaa eksperiment” on midagi lähedast.

Lõpetuseks pisut ka lõbusamat. Juba iidsetest aegadest usuti, et vaimud kardavad meteoriitrauda ning tema kandmine hoidvat igasuguste õnnetuste eest. Seetõttu pyyti majadesse, kus kummitas, alati saada väikest tykki taevakivi. Kui seda polnud, tuli asemele võtta tavaline raudese. Siit tuli hiljem komme lyya synnitaja voodipeatsisse raudnaelu ja hoida voodi all triikrauda. Peenendatud meteoriidipulbrit on paljudes maades kasutatud sisemiste tõbede leevendamiseks ja raskemeelsuse vastu.

Kui Saaremaa katsetajad ei taha oma meteoriitrauda hoida teaduskogus, siis võiksid nad oma yleliigsed palad kinkida Saaremaa ebausklikele või masenduses olevatele naistele ja asja tulemus oleks raua sepistamisest tunduvalt suurem. Lisaksin veel, et kõikidest kalliskividest tugevaim ja säravaim teemant on andnud nimetuse teemantpulmadele, mis tähistavad 60 koos-eluaastat. Kuid raudpulmad on veelgi vägevamad. Kui yheskoos on elatud 65 abieluaastat, siis jäädakse raudselt teineteise kõrvale. Siingi on meteoriitraual oma osa, sest tavaline raud roostetab kiiresti ega saanud sellist usku inimestesse kuidagi sisendada.


Toimetuselt

Vahest ei edastanud ajakirjanikudki Käku kylas ekspeditsioonil olnute informatsiooni katsetustest meteoriitrauaga täpselt. See sundiski austatud akadeemikut sulge haarama. Suur tänu Anto Raukasele, kes eksperimendi olemuse lugejate ette tõi.

Tänavuselgi suvel rohkem kui kuu aega Käkul välitöid teinud arheoloogiadoktor Jüri Peets toonitas eelmise nädala neljapäeval enne ärasõitu mandrile, et Käkul tehtud katsetusi Siberist ja Hiinast leitud meteoriidipaladega ei tohi seostada Kaali meteoriidiga. Laboratoorsed analyysid koostöös Tallinna tehnikaylikooli teadlastega peavad näitama, kas aastasadu tagasi oli yldse võimalik meteoriitrauda sepistada ja kui see oli võimalik, siis millisel viisil seda tehti.

“Ka negatiivne tulemus on meie jaoks teadusliku väärtusega,” toonitas Jüri Peets.


Oma Saar