Ajakirja Loodusesõber põimukuu numbris kysitleb Helen Arusoo Maavalla koja vanemat Ahto Kaasikut hiitest ja juurtest. Meie rahva juured on hiites ja meis kõigis peitub põlist palju rohkem, kui oskame arvata, ytles Ahto Kaasik.
Mäletan yhte pressiteadet maikuust: Maavalla koda kinkis raamatu “Looduslikud pyhapaigad” kõigile Riigikogu liikmetele. Raamat on Eesti pyhadest hiitest, lätetest ja muust. Samas poodi raamat ei jõudnud. Ahto, mis Sa arvad, mitu riigikogulast seda lugenud on?
Ma ei tea. Võib-olla eeldasin isegi, et mitte keegi ei loe. Samas on see raamat teabeallikas. Rõhutasin Riigikogus, et kui nende kysimustega tegeletakse, siis nad teavad, mille poole pöörduda. Sest kusagil mujal sellist teavet pyhapaikade kohta koondatud pole, kui nende kaante vahel.
Mulle tundub, et äkki Riigikogust on vale alustada, et Eesti pyhapaikadest peaks rahvas eelkõige teavet saama? Pole ju kusagil mujal teavet.
Koda on juba hulk aastaid hiitest kirjutanud ja kõnelenud. Maavalla koja võrgulehelgi on mahukas hiite osa. Aga kas Sa vaatasid seda väikest hiite teejuhti, meie kodulehekyljel?
Vaatasin.
Vaat seal on viited, et kust mida leida. Aga eraldi Maavalla hiite kaarti või midagi sellist olemas ei ole. Kuigi näiteks Muhumaa kohta tegime selle Muhu valla tellimusel, sest Muhu pyhapaiku oleme uurinud kõige põhjalikumalt. Aga see on Maavallast vaid yks väike kild. Suurem kogus kaardiandmeid on nende paikade kohta, mis on kaitse all.Muinsuskaitse lehel on see kõigile kättesaadav.
Aga kas need paigad on Regio kaardil ka olemas?
Kõik ei ole. Samas polegi mõtet avaldada kõikide paikade andmeid. Kui pyhakohad on heas seisukorras, siis tähendab see sageli, et loond on seal tundlik ega talu tallamist. Kui kirikust käib läbi 10 000 inimest, siis lävepakk kulub väga vähe, aga kui yhest hiiest käib läbi 100 inimest, võib seal hävida väga väärtuslik kooslus. Samuti teeb ettevaatlikuks, et levimas on metalliotsijate abil tehtav hauaryyste. See on meie muinsuste jaoks nagu must katk.
Kuidas siis yldse meis äratada huvi pyhapaikade vastu, kui sinna minna ei tohi?
Niimoodi ei saa kysida. Pyhapaikadesse võib ikka minna ja põlise rahva jaoks peab see õigus olema lausa tagatud. Kuid pyhapaikasid avalikult ja valimatult välja kuulutada ei sa. Eeskätt hauaröövlite ja igat sorti turismitööstuse eest peaksime neid paiku säästma. Väikesesse teejuhti valisime välja paigad, mis on tuntud, mis juba praegu on turistipaikadeks kujunenud: Panga pank, Taevaskoda, Kaali ja muud. Nende kasutamist on juba kuigivõrd pyytud korraldada.Teiseks, teejuhis on ka paigad, mida on raske kahjustada: pyhajärved näiteks ja Pyhajõgi.
Aga lätted? Lätted võiks ju kanda kõik Regio kaardile, need on ju väärt kohad. Juba minek lätteni, alguseni, allikani – see on iseenest puhastav. Hiis on tõesti tundlikum paik.
Lätete kaart on väga hea mõte, selle yle tasub mõelda.
Palju pyhasid lätteid on praegu teada?
Ajalooliste teadete põhjal on pyhi lätteid teada yle neljasaja. Kui paljud neist on säilinud, ma ei tea. Et neid leida, peab olemasolevat pärimust koondama ja uurima ning need paigad ka yles otsima. Nii sama heast peast ei leia neid. Selleks tuleb ära teha suur töö.
See suur töö jääb praegu aga tegemata, sest seoses majandusraskustega võtab riik ära pea kogu raha, mis oli mõeldud Eesti pyhapaikade uurimiseks, tutvustamiseks ja kaitsmiseks. Riiklik looduslike pyhapaikade arengukava nägi aastateks 2008-2012 ette selleks 26,7 miljonit krooni. Viimastel andmetel on Kultuuriministeerium sellest summast alles jätnud vaid 0,5 miljonit. Millest on väga kahju. Aga mis sinna parata.
Aga kas kõiki pyhapaiku ongi vaja leida? Olen mõelnud, et kui maarahvas oleks saanud viimased 800 aastat oma tahtmist mõelda, ilma võõrvõimu sekkumiseta maailma muutustega tasapisi kaasa minna - siis äkki oleks need paigad maha jäetud, oleksime endile uued kohad leidnud – näiteks linnas?
Siin tuleks tuua võrdlus sarnasest valdkonnast. Ehitatakse ka uusi kirikuid, aga vanad ei kaota seejuures ju väärtust. Põlise elma katkemine, mis toimus, polnud ju loodusõnnetus, mis pyhapaigad hävitas. Need paigad on olemas ja on tavaliselt säilitanud oma väärtuse.
Vanade pyhapaikade puhul on selgelt olemas ka vaimne tahk. Võime minna vägevasse metsa ja tunda end seal väga hästi. Seal on meeldiv, elava loona vägi kosutab ja muudab meidki elusaks. Aga kui selles metsas ei ole meie juuri, kui me ei tea, et meie esivanemad on käinud seal järjepanu 1000 või 5000 aastat, siis selles paigas pole meil sidet oma esivanematega. Vaimses mõttes on pyhapaigad meile väärtusikud just esivanemate pärast, samuti järeltulevate põlvede pärast, kelle jaoks peame järjepidevust hoidma. Sõna “juured” on muutunud ysna sisutuks, keegi enam ei mõtle oma juurtele. Aga just nimelt hiites asuvad meie kõigi juured.
Mida Sa silmas pead? Enamusel linnainimestele ei ole enam juuri, ollakse mitmenda põlve linlased. Seal, kus minu juured näiteks olid, on kõik hävitatud, kas on mõngi tehisärv kaevatud, nõukogude riik või esimene vabariik teinud maaparandust.
Aga need on su lähijuured. Kui minna natuke kaugemale, tulevad päevakorda ju pyhapaigad. Mõnes piirkonnas on need paigad jõudnud elavas kasutuses tänapäeva välja, enamuses paikades pole. Aga kui lähed mõned põlved kaugemale ja jõuad mõnda kodukoha hiiepaika, siis võid kujutleda ja olla seejuures kindel, et seal on käinud mõni sinu esivanem. Seal ongi su juured, linnalaps.
Aga kuhu siis Tallinna inimene peab minema, kes ei tea oma juurtest midagi, neljanda põlve linlane? Kas siin linnas on mõni esivanemate paik teada? Selline koht, kus käia, peaks olema ju kodu lähedal, ei sõideta ju näiteks sada kilomeetrit autoga kirikusse. Maausulistel pole Tallinnas midagi.
Pyhapaiga puhul on tähtis, et sa tead, kus ta on, ja sa tead, et sa võid sinna minna, kui tekib vajadus. On väga hea, kui ta on sulle lähedal, aga kui ta on eemal, pole ka sellest midagi katki, sest oluline on side. Oluline on teadmine. Toome või näiteks sideme puuga, mis kasvab su koduakna taga ja millega sa oled kasvanud oma meeles ja hinges kokku. Kui see saetakse maha, saad sa haiget. Side yhe hiiepaigaga on määratult tugevam ja sygavam kui side aknataguse puuga.
Muidugi teeb see haiget, aga selle puuga pole õige side – sest kui puu, mis minu akna taga maha saetakse, pole see järelikult teiste jaoks pyha. Pyha peaks olema see, mille pyhaduses kõik kokku lepivad, mitte mina yksi. Muidu on hõre. Nii et aknatagune puu linnas ei sobi. Saan lihtsalt haiget, kui see hävitatatakse.
Jõuame taas ajalooliste pyhapaikade juurde. On ju tore, kui mõni inimene leiab endale või oma perele uue väekoha. Aga see on tema isiklik paik ja yhiskondlik kokkulepe ja avalik huvi sellese ei puutu. Ajalooliste pyhapaikade juures on aga avalik huvi ja kokkulepe nende paikade hoidmiseks olemas juba ammustest aegadest. Ma kõnelen muidugi meie põlisest rahvast ja põlisest elmast, mitte vallutajatest ja nende väärtustest. Ajaloolisi looduslikke pyhapaiku peame rahvana hoidma tänapäevalgi, sest traditsioone ja juuri ise luua ei ole võimalik, neid on võimalik ainult hoida.
Kõneleme nyyd Tallinnast: siin enamus inimesi pole ju põlised. On väga vähe selliseid, kelle juured ei ulatu teatud harudes Tallinnast välja juba neljandas ja isegi kolmanadas põlvkonnas. Isegi, kui tallinnlasel pole säilnud maal taluhooneid või sugulasi seal, on säilinud teadmine, on säilinud side, teatud pärimused on sealt. Seda on kyllalt, et kasvõi yks kord lastega sinna sõita ja seda kohta näidata. Aga seal lähedal on kusagil ajaloolised pyhapaigad. Kui sealt otsida yles läte või hiis või yksik pyha puu, sii see on koht, mis võiks inimsele vaimses mõttes pakkuda turvatunnet, sidet ja tuge, mis ei kao ära.
Aga need oletatavad eestlastest tallinlased, kellel tõesti polegi juuri kihelkondades: nad peaks Tallinna lähiymbruses või suvekodus yles otsima ajaloolise pyhapaiga leidma. Jägala kylas on Pärnamäe hiis, I Eesti Vabariig ajal kyll suur osa sellest raiuti maha ja allikas kynti kinni, kuid säilinud saluke on võimas. Lehmja tammik on samuti Tallinna kylje all, Saula siniallikad …
Selleks, et päris Tallinna linna kasvaks hiis, kulub sajandeid. Kahtlen sygavalt, kas linn kui selline nii kaua pysib, kas ta on kyllalt jätkusuutlik.
Kyllap ta on, linn on nii kaua pysinud.
Ta on pysinud ainult tänu maaõlile ehk naftale. Kui maaõli lõpeb, lõpeb ka suurlinn oma sisseveetava toidu, kytuse jm eluainetega ning reostusega, mis valgub linnast välja..
Ma arvan, et peab lähtuma hetkeolukorrast. Praegusel ajal elab palju inimesi linnas, nende koht on siin. Ja usk võiks ehk kohanduda vastavalt.
Pyhapaigad on maausust ainult killuke, aga maausulisel on muudki olulist – pärimuse hoidmine: tavad, usk ja keel isegi. Me ei saa kõike panna yhele pyhapaikade kaardile.
Kas Tartus Toomemäel ei yritatud midagi sarnast teha – luua pyhapaika?
Jah, Tartu koda tahtis Toomemäele luua avaliku pyhapaiga maausuliste jaoks. Tartu linnavalitsus aga leidis, et see ei ole sobiv koht. Mõniteist aastat enne seda pystitasid noored Toomemäele maajumalate kujud, kuid need langesid elusõnalaste kirve all. Vaid kirjanik Jaan Kaplinski võttis toona seda sallimatusest tingitud vandalismiakti avalikult hukka mõista.
Millistes hiietes kõige rohkem käiakse?
Kõige rohkem käiakse neis, mis on kujunenud turismipaikadeks. See on seotud nende loodusliku väega. Neid on hea vaadata, seal on hea olla, sinna on lihtne ligi pääseda: Taevaskoda, Kaali, Ebavere hiiemägi. See viimane on nyyd ka lagastamisel – sinna arendatakse spordi- ja puhkekeskust.
Palju päevas inimesi käib neis paigus?
Suviti ikka tuhandeid päevas.
No seal lihtsalt käiakse käimise pärast: vaadatakse ära ja sõidetakse tagasi. Kõik lihtsalt teevad nii, muud seal pole.
See omadus on ka ajalooliste hiite juures, seal käiakse, sest kõik käivad. Yks näide. Kymmekond aastat tagasi olime Saaremaal Pöide kihelkonnas Tumala hiimäel pyha kivi juures. Olin seal pildistamas, kui tuli sinna yks jutukas ja elav mikrobussitäis inimesi. Ma põõsaste vahelt vaatasin – mehed ruttasid kivi juurde kõige esimestena, õlleprugid käes ja valasid kohe kivile õlut. Nad käitusid tegelikult nagu maausulised - nad andsid pyhas paigas kivile andi. See tuli neil loomulikult, ei mingit poosi või õhkamist, lihtne liigutus, aga sygavate juurtega.
Kui kõneleme eestlastest huvireisijatest, kes hiites käivad - neil on ju juured nii maa kyljes kui põlisrahva vaimses vallas. Tavaliselt kannavad eestlased endas kasvõi teadmatult teatud põliseid hoiakuid ja tavasid.
Aga valged ameeriklased on järelikult juurtetud, mis siis neile jääb?
Nad lähevad sinna, kuhu loona vägi kutsub niisamuti kui liblikad lendavad tulle. Muidugi nad lähevad omal moel. Nagu juurtetud eestlased läheksid Palukyla hiiemäele suusakeskusse suusatama. Kui sul pole juuri, siis loona vägi tõmbab sind ikkagi sinna, kus on jõud, aga sa käitud seal ilmselt mitte kõige targemalt.
Vahel kutsuvad pyhapaigad esile imeliku vägivaldsuse. See on tõsiasi. Hiites on lõhutud ja kaevatud kuidagi imelikult. Oleks võinud vabalt kõrval kaevata või toimetada, aga on mindud just hiide. Näiteks Kunda hiiemäele kavandatud tuuleparki oleks samuti palju lihtsam ja odavam ehitada hiiest eemale.
Oletus on selline, et võib-olla põlise pyhapaiga vägi paneb inimese, kel pole esivanemate tarkust, käituma jõhkralt.
Kaua sa ise oled hiites käinud?
Teadlikult 20 aastat. Olen yles kasvanud talus ja aja jooksul saanud aru, et see talu oli oma tavadelt ja meelelaadilt väga põline. Mu kodu on andnud maailmavaatelise põhja, mis on aidanud olla väga avatud hiite asjadele.
Väga noore inimesena töötasin Rakvere muuseumis. Yhel hommikul tuli sinna keegi vanamees Helmut Eelstrok, muinsuskaitse tegelane, selline sädemega inimene. Viru-Nigula lähedal on yks Tammealuse hiis, kus rahvas käis koos veel enne II maailmsõda, ytles ta. Vanamehel oli nägemus, et tulevad noored ja toimub tõrvikutega rongkäik hiide. Seda rongkäiku pole siiani tehtud, aga see mõte ise on väärt meeles pidamist.
Elstrok ajas asja niikaugele, et mina muuseumi esindajana läksingi kohale ja kylanõukogust tuli inimesi. Leidsime selle koha yles ja hakkasime seda taastama. Me tol ajal mõtlesime, et taastamine on võimalik. Et kui on hävitatud, et siis saab ka taastada. Esimene suur avalik syndmus oligi hiide tammede istutamine. Kohal oli paarsada inimest, ajakirjanikke ja isegi TV.
Tammealuse hiis tekitas minus palju kysimusi, mis tahtsid vastamist. Ajapikku sain teada, et hiis ei tähenda tammikut reeglina. Et hiit ei taastata, vaid hiis taastub ise. Hiis on loonanähtus, millel inimene laseb olla. Ja kui me yritame hiit istutada, siis on see vägivalne sekkumine, ta pole enam päris, ja selle koha vägi ei pruugi tulla esile.
Veel kord vägivallast hiites. Valdav enamus hiiepaikadest on haavatud, on hullult räsitud, aga niikaua, kui seal on viljakas pinnas, mis saab kasvatada rohtu, põõsaid, puid, on ta taastumisvõimeline. Kuna aga need paigad on saanud haiget, äkki siis sellepärast osad inimesed hakkavad seal vastikult käituma? Kui paik on võimas, heas korras, siis see rahustab maha, teeb inimese puhtaks ja aupaklikuks. Meenub Taevaskoja kuuse-männimets. Võimas tunne paneb seal inimese teistmoodi käituma, rahustab.
Aga seal on palju turiste…
Jah, fyysilises mõttes on yhel paigal talumisvõime, aga ka vaimses. Kui kirikusse läheksid inimesed, kes ei hooli sellest, ja käituksid seal vastikult, mis siis saaks?
Kirik kannataks samuti. Aga mis on Su ideaal sinu tegevuses, mis võiks Eestis olla, kuidas rahvas võiks olla?
Iga eestlane sõltumata oma poliitilisest või usulisest maailmavaatest peaks tunnistama, et meie esivanemad on need kes nad olid - tuhandeid aastaid loonausku, maausku. Esivanemate pyhad paigad on hiied. Iga enesest lugupidav inimese peaks lugu pidama ka oma esivanematest. Kui mina maausulisena kiidan heaks kirikute korrashoiu, samamoodi kristlane võiks pidada tähtsaks hiite hoidmist.
Kes see eestlane on?
Sõnaga eestlane meenub mulle ainult see uuseestlane, see uusasuniku mõttelaadiga eestlane, keda kirjanikud, näiteks Tammsaare, on loonud. Maarahvas on midagi muud, aga meie suuremad kirjanikud paraku reeglina ei väärtustanud põlist. See kirjanike loodud eestlase pilt on jõudnud rahvuslikku eneseteadvusse ja mõjutab meie minapilti seda enam, mida hapramaks jääb side põlisega.
Näiteks, oled sa lugenud Anastasia raamatuid?
Ei.
Teatud ringkondades on see vaat et kutlusteos. Raamat jutustab noorest naisest, kes elab taigas koopas, magab karu kaisus, oravad toovad talle syya. Keegi venelane Merge on selle kirjutanud. Väga ilus ju, mis seal raamatus jutustatakse, aga inimesed võtavad seda tõe pähe. Tegevus toimub kusagil hantide, manside või neenentsite maal. Raamatus on aga ainus rahvuslik kylg vene oma, põlisrahvastest ei sõnagi. Samas jutustatakse, et see kõik on olnud tuhandeid aastaid selles paigas nii! Kirjanik paneb teosesse selle, mis ta ise on, midata teab ja mida ta uskuda tahab. Aga põline koos tegelikkusega on sealt puudu. Sarnaselt on mitmed eesti kirjandusklassikud loonud oma isiklikku Eestit ehk liba-maavalda.
Tunnen, et see pärimuse teema jääb ehk kaugeks teile – kui inimene ise pole pärimust uurinud ja lugenud, siis ta ei taju selle puudumist seal, kus see peaks olemas olema.
Ei, see on arusaadav, kui Sa räägid. Olen tavaline linlane, aga põlisest tunnen puudust kogu aeg.
Põlist, eriti seda põlist, mis on sinus eneses, on raske märgata. Olen oma pere pärimust kogunud juba paarkymmend aastat. Ajapikku olen mõistnud, et suurem osa sellest vanemast põlisest teadmisest ei vallandu kysimise peale. See tuleb esile iseenesest ja teatud kindlatel puhkudel. Selleks, et põlist märgata, peab olema kohal ja tundma ära.
Igal aastal olen saanud emalt uusi uskumusi. Kõige võimsam näide pärineb eelmisest aastast. Ema peab väikest kartulimaad. Möödunud suvel hakkas ta kõnelema, et naaberkylas Rannul on ilmunud välja kartulimardikad. Aga ta ei öelnud, et karutulimardikad, ytles, et peaksime oma põllult vaatama "neid elukaid". Et kas meil ka "need satikad" on. Ta ytles kolm-neli korda asja ymber.
Teisitiytlemine – see on pärit juba kiviajast, kui usuti, et olendi või asja nimetamine kutsub ta kohale või vastupidi, peletab minema. Karu asemel saab öelda mesikäpp ja päntjalg, soe asemel hallivatimees või hunt, jahilooma asemel lind jne. Meile õpetati koolis, et kunagi ennevanasti rumalad inimesed uskusid nii.
Ema kartulimardika-sõnamängu kuulates taipasin, et ta on ennegi nii teinud – ytleb ymber, et soovimatu olend, nähtus või jõud ei toimiks. Samuti talitavad kõik mu tuttavad. Igal pool, isegi teles ja raadios võib märgata selle vana usu pysimist.
Kuna kartulimardikas on meie mail uus, siis tema nimetamise vältimine on kõnekaks näiteks. Elav pole mitte muistne keelend, vaid usk ise: usk nähtamatutesse sidemetesse, mis yhendavad olendeid ja nähtusi, usk sõna ja eriti nime väesse. Need on põhilisi asju meie maausus ja loonausus yldiselt.
Usundiloolasena võiksin öelda, et sama nähtust kohtab yle maailma. Seda usku on tallinnlased ja kyllap sinagi. Ja see on vaid tilluke osa elavast maausust.
Kes arvab, et neil pole mingeid juuri, ma ytlen, juuri pole osatud märgata. Kõigis meis on põlist väga palju rohkem kui arvame.
Kus on Sinu pyhapaik?
Lähim pyhapaik on mõne kilomeetri kaugusel kodust - yks hiis kahe kihelkonna vahel. Kuid selle asukohta on raske määrata, sest pärimus on liiga katkendlik ja maaparandus on sealt yle käinud. Aga mu talul on oma pyhapaik ja loomulikult on mulle väga tähtis ka kymnekonna kilomeetri kaugusel asuv kodukihelkonna tähtsaim hiis – Tammealuse. Põlise rahva inimese ja maausulisena on aga minu kõik esivanemate looduslikud pyhapaigad.
Pilt: Mäesuitsu hiis Võnnu lähedal, A. Kaasik