Tuntud loonamees Fred Jüssi (73) räägib kõneleb EPLs Ulvar Käärdile enda kogemuse kaudu, kuidas on aja jooksul muutunud meie loodus ja inimese suhted sellega.
•• Kui kaua te olete juba mööda meie metsi ja loodust ringi liikunud?
Metsas hakkasin liikuma kolmeteistkymneselt, aga minu avastusretkede algus ulatub mälestustest kaugemale.
•• Mis on nende aastakymnete jooksul looduses muutunud?
Selle aja jooksul, mil ma olen Eestimaa loodusega suhelnud, on palju muutunud. Ei julge muutuste kohta yldistusi teha, lihtsam on rääkida märkidest. Märkidest kohtades, kus inimene väga harva liigub.
Kui oma avastustemaa Kõrvemaa kandi metsavahtidega suhtlema hakkasin, elas mets veel oma elu. Nägin, kuidas inimesed elasid metsaga koos, kuivõrd kõlbeline ja austav suhe oli neil metsaga.
•• Kas mõtlete märke heas või halvas mõttes?
Mulle meeldinuks, kui suund oleks olnud teistsugune ja muutused poleks olnud nii järsud ja räiged.
Mets on omaette kultuur. Eestlane ei ole metsainimene, aga ta on metsaga koos elanud. Mäletan, missugused oli metsaheinamaad ja kuidas neid koheldi. Pean silmas jõeluhtasid, mida praegu pyytakse eurorahade ja talgutega elus hoida.
Kui suhe laguneb, ilmuvad ka märgid yksildastesse paikadesse. Ma ei räägi metsavargustest, vaid vanadest tyhjaks jäänud majadest kõrvalistes kohtades.
•• Võõranduvad siis eestlased loodusest aina enam?
See pole mitte ainult eestlastega nii. Olen näinud Soome metsavaldusi ning kuidas nad oma metsi kohtlevad. Oli juhtum, kus yhes Kesk-Soome männikus olid puud alt ära kooritud. Sõbrad ytlesid, et selliselt “rõngastades” kuivatatakse männid jala peal ära. Mõne aja pärast kukub koor maha ja alles jääb hall surnud puit, mille eest saab tavalisest puidust seitse korda kõrgemat hinda, kuna moes on ehitada sellisest puidust suvilaid. Selle metsa omanikud elasid eemal Rootsis, neid huvitas ainult raha.
Sama mudel toimib ka siin. Omal ajal oli mets viimane asi, mille kallale inimesed kippusid. Nyyd on see esimene asi, mille kallale pärijad lähevad.
Kui oled käinud yle viiekymne aasta samu radu, siis näed majanduse tõusu hinda. Siis saad aru, mis on kaduva rahakuse hind, kuivõrd selle õitsva majanduse eest maksab tervik: kuidas on kadunud konnakoelmud, tyhjaks jäänud jõed, muutunud kooslused ja loomariik neil aladel, kus hakkasin käima teismelisena.
Paljudes kohtades, kus ei saanud rõkkava linnulaulu tõttu hommikul heinakyynis magada, valitseb praegu vaikus.
Meil räägitakse pidevalt, et Eestimaa väärtus on puutumatu loodus. Laastamata, lagastamata ja käperdamata loodust meil kyll on, aga väga vähe.
•• Kas eestlane on muutunud rahakummardajaks?
Ei julge seda eestlase kohta öelda, sest olen ise ka eestlane. Mina ennast rahakummardajaks ei pea.
Nagu vanarahvas ytles: targa inimese teeb raha vabaks, rumala orjaks. Meil on palju selliseid, kes uhkustavad oma rahaka orja seisusega.
•• Rääkides veel märkidest meenub mulle yks tõestisyndinud lugu. Laps kysib ema käest, mis asi on raba, ja ema vastab, et raba on koht, kus on laudtee. Kas teile sellised lood muret ei tee?
Kui see laps korra rabas ära käib, siis ta saab teada, mis koht see selline on ja et laudtee on inimene sinna hiljem teinud.
Sellised lood on tegelikult väga mõistetavad. Palju hädasid saab alguse inimese teadmatusest, kogemuse puudumisest.
Minu hiljutine sedalaadi kogemus on seotud metsade sees olevate turismitaludega, kus on kombeks käia pidusid pidamas. Sinna võetakse kaasa ka helivõimendus. See myrts, mis yles pandud tehnikast vaiksetel suveõhtutel kostma hakkab, levib kilomeetrite kaugusele. Inimene ei tule selle pealegi, et ta häirib selle paiga tavasid. Tavasid, mis ei pruugigi seotud olla inimesega, vaid teiste elusolenditega.
•• Aga kuidas on lood heade märkidega?
Hea on viimasel ajal näha noori, seljakotid seljas, metsateedel liikumas.
Kui nendega koos lõkke ääres istuda, räägivad nad õhinaga oma elamustest metsas. Niisugust rahvast ei näinud ma omal ajal aastakymneid, isegi mitte omasuguseid.
See näitab, et yhiskonnas on tekkinud hoopis teistsugused vajadused kui vaid massikultuurist osa saamine.
Vajadus metsavaikuse ja endaga olemise järele on inimloomuse loomulik osa. Inimene peab saama endasse vaadata, muidu hakkab ta ennast kartma ja võõrdub iseendast.
•• Kuidas suhtute plaani raiuda Kadrioru pargi alumine aed puudest lagedaks ja rajada selle asemele uhke barokkaed?
Poleks ju paha, kui minu käest kysitaks minu arvamust. Kas see midagi tähendab või mitte, pole oluline. Vähemalt saan ma end väljendada. Mitte nii, et tulen yhel hommikul ja näen, et saag on sees, kõik puud maha võetud ja inimesed seisavad ning ahhetavad.
Ykski minu kaasmõtlejatest ei pea pargiosa maharaiumist mõistlikuks. Ma ei räägigi, et seal poleks kunagi olnud barokkaed, aga see kõik oleks pseudo. Nagu tuuleveski, mis seisab uhkelt mäe peal ega jahvata yhtegi iva. Seda käiakse vaatamas ja pildistamas ning mõni käib sees viina võtmas ja seinu sodimas.
See on ebaväärtus. Teha vahet, mis on eba- ja mis tõeline, peaks olema kodune ylesanne nii noortele kui ka täiskasvanutele.
•• Millega te muidu praegu tegelete?
Schopenhauer on kirjutanud, et esimesed nelikymmend aastat elust on teksti kirjutamine ning järgnevad kolmkymmend on kommentaarid, mis loovad seoseid ja aitavad tekste mõista. Minul on praegu käsil need kommentaarid. Mõned raamatud tahaks ka veel teha.
•• Mis suhe on teil oma synnikoha Arubaga?
Yhe lennukompanii esindaja pakkus mulle hiljuti priisõitu Arubale ja tagasi. Ytlesin talle: kulla mees, minust ei jäänud sinna mitte midagi maha. See on yks luksushotellide ja kulla- ning kalliskivikauplustega suvitusala. Sellise Aruba vastu ei ole mul huvi.
Mul on mälupildid lapsepõlveaegsest Arubast, kus krabid jooksid õue peal. Ma ei taha, et hotellid, basseinid ja muud neid pilte rikuksid.
...
Syndinud Arubal
Teinud ”Looduse aabitsat”
•• Zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.
•• Syndinud 29.01. 1935 Kariibi meres asuval Aruba saarel.
•• Lõpetanud Tallinna 20. keskkooli (1953) ja bioloogi-zooloogina Tartu ylikooli (1958).
•• Töötas 1958–60 õpetajana Hiiumaal Emmastes, 1962–75 looduskaitseinspektorina.
•• 1976. aastal sai Eesti Raadio mittekoosseisuliseks kaastööliseks, tegi kymme aastat saatesarja “Looduse aabits”.
•• Pälvis 1989. aastal esimese välja antud Eerik Kumari looduskaitsepreemia.
•• Olnud Eesti Looduse Fondi president.
•• Ligi 20 loodusraamatu autor, näiteks “Räägi mulle rebasest”, “Eesti linde ja loomi”, “Kajakad kutsuvad”, “Merest syndinud”, “Rebasetund”, “Jäälõhkuja”, “Ajamustrid”, “Maailma mõte”, “Vaikus kui loodusvara”, “A Sense of Estonia”, samuti välja andnud mitu helikandjat looduse häältega, nagu “Eestimaa looduse hääled”, “Eesti laululinde”, “Konnalaulud”.