Koonga vallas Avaste soo lõunapoolsesse ossa peitunud Soontagana maalinn oli muistse vabadusvõitluse päevil Lääne-Eesti yks võimsamaid linnuseid ja maausu kantse, mille eriline vägi pole tänapäevalgi kuhtunud, kirjutas Pärnu Postimehes Asso Puidet.
See salapärane miski vallutab teadvuse kohe, kui yletate kitsal purdel Allika jõe ja jõuate Avaste kaitseala piirile. Otse ees myyrina kõrguva tiheda segametsa servalt saabki alguse maalinna juurde viiv tee.
Mõnda aega saadab rändajat jõe rahustav vulin. Seejärel mattub see tee ääres kasvavate hall-leppade ärevasse sosinasse. Ragin reedab padrikus kiiresti eemalduva looma.
Mydistab seal põder või metskult? Teemutta on igatahes jäänud metssigade sõrgadest sygavad jäljed. Yhtäkki kostab mitu järjestikust kimedat karjatust. See on hoiatus. Musträhn tajub peatselt saabuvat vihma.
Ammuste aegade salapärast kohalolu rõhutavad teepervel põldmarjapõõsaste vahelt paistvad madalad paksu samblakihiga kaetud ja kiviaedade jäänused. Märk sellest, et kunagi laiusid siinse padriku asemel põllu ja heinamaad.
Ligikaudu kilomeetri pärast jõuab tee kiviaiaga piiratud lõkkekohani, kus teelist ootavad raiutud puuhalud ja pingid.
Puhkeplatsi tagant saavad alguse avarad, lõputute kiviaedade riviga ääristatud heinamaad, mille tagumises servas vastu metsa asubki muistse, keskmisest rauaajast pärineva linnuse vall.
Nii lihtne ongi tänapäeval maalinna jõuda. Ennevanasti viis selle juurde Salumäelt alguse saav kitsas, põhjatute laugaste vahel looklev laudadest salarada.
Põlvesygavuselt sogase soovee all loogelnud rada mööda oli võõral võimatu linnuseni jõuda. Oma inimestelgi tuli tähelepanelik olla. Läksid sammude lugemisega sassi, jätsid mõne salamärgi kahe silma vahele ja kadusidki igaveseks laukasse.
Sestap pääsesid vaenuväedki linnuse juurde vaid käreda pakasega, kui maa sõjaratsude kandmiseks piisavalt tahkeks muutus.
Läti Henriku andmetel on ristisõdijad linnuse all verd valanud kahel korral.
Verd voolas ojadena
Esimest korda saabuti maarahvast karistama 9423. aasta jõulude ajal (1210 a peale Kristust), kui maalinna peale kihutati vägesid yle Liivi ja Lätimaa, appi võeti jõuk venelasigi. “Ja nad tapsid palju rahvast kõikides paikades /…/ ja võtsid nende hulgast kinni naised ja lapsed ning tulid kokku linnuse juurde. Järgmisel päeval ja kolmandal ringi käies ryystasid ja põletasid kõike, mida leidsid /…/ Ka hukkusid paljud paganad, kes põgenedes pääsesid metsadesse või mere jääle, kylmudes pakases surnuks,” kirjeldab Henrik vaenlaste laastamistööd.
Teist korda hakkasid sakslastest ristisõdijatega liitu löönud liivlased ja lätlased maarahva tule ja mõõgaga ymber veenmiseks vägesid koondama 1215. aasta issanda syndimise pyha järel.
Mööda merejääd minnes jõuti Maavalla esimesse kihelkonda Soontaganasse. Pärast yheksa päeva kestnud taplust vandusid põlismaalased alla ja lasid preester Godfridi linnusesse Issandat kuulutama.
Lõplikult alistati Soontagana ja ristiti siinsed elanikud aga alles 1226. aastal. Pärast seda minetas maalinn oma sõjalise tähtsuse.
Tummad tunnistajad
Mandri-Maavalla maarahva yhest viimasest vastupanukantsist on nyyd alles vaid rohuga kaetud kõrgendik. Kyll võib linnuse ees laiuvatel heinamaadel näha jälgi siin aastasadu asunud alles möödunud sajandi keskel tyhjaks jäänud taludest.
Tontlikud paekividest laotud myyrid kõrguvad siiani vilju kandvate õunapuude ja marjapõõsaste vahel.
Mustendavad keldriavaused, kus kuulu järgi kogunevad talve yle elamiseks sajad rästikud. Siinsamas on kaks sygavat, paekividega kindlustatud kaevu, millest yhe põhjas praegugi poolteise meetri jagu vett.
Endise talukoha asemele on nyyd rajatud palkidest onnike. Tugevalt suitsu järele lõhnava tarekese põrandal on lõkkease ja kolmes seinas lavatsid, mis piisavalt laiad siruli heitmiseks.
Kes suitsuses tares olla ei soovi, võib piknikku pidada seinteta grillmajakeses. Teiselpool heinamaad varjab end õunapuu all aga puhas ja korralik käimla. Näha on, et RMK, Pärnu keskkonnateenistus ja Koonga vald on maalinna korrashoidmise oma sydameasjaks võtnud. Koguni heinamaa on korralikult niidetud.
Kahju, et linnusevalli tagant tillukesele soosaarele viival laudrajal on lastud ära mädaneda.
Muistsest maalinnast ja selle ymbrusest parima ylevaate saamiseks tuleb tõusta kesk niitu kõrguva puidust vaatetorni tippu.
Nii viieteist meetri kõrgusest tornist paistab kõik otsekui peo peal. Heida pilk mis suunda tahes, igal pool kuni silmapiirini laiub mets.
Treenitud silm leiab puude latvade vahelt yles Lihula, Kirbla ja Mihkli kiriku tornitipu.
Vaatetornist mitte väga kaugel kiviaiaga ääristatud jalgraja ääres aga kasvab kaks iidset pärnapuud. Pärimuse kohaselt asus nende vahel linnusevanema talu. Meie teame, kuidas maalinnas aastasadu tagasi elati ja verd valati, nemad aga … nemad mäletavad.