Setumaa on Eesti äärel, Eesti Euroopa veerel, vennaarmu vajavad mõlemad.
Keskmine ja vanem põlvkond, kes läheb vaatama Ain Mäeotsa filmi "Taarka" (Kauksi Ülle näidendi põhjal), ei tohiks lasta end heidutada filmis korduvalt kõlavatest sõnadest, mida nt Interneti jututubades kirjutada ei või. Samas saab filmi kulgedes selgeks, et tegelased ei ropenda, vähemalt mitte põhjuseta, vaid et kõnepruuk on loomulik osa setude loomulikust elust, kirjutas Maalehes Loone Ots.
On ju teada, et kylakorrespondendid, sealhulgas setud, ei söandanud saata kirikumees Jakob Hurdale rahvalaule, kus räägiti suguosadest ja soo jätkamisest. Sellepärast ei esinda ka Hurda mahukad kogud Eesti Rahvaluule Arhiivis mitte kõiki tahke eesti rahva argielust XIX sajandi lõpul. Mäeotsa film justkui täidaks seda lynka, lammutades myydi viisakatest leelolaulikutest, kelle hing on sama magusalt pyhapäevane kui keed ja sõled rahvarõivaste rinnal.
Taarka ehetega, pruudi tähtsaima kaasavaraga, maksab tema isa ära kaardimänguvõla. Taastab oma au. Tytar kaotab enda oma, sest setude rangete reeglitega yhiskonnas Taarkat enam pruudiks ei peeta. Hoiatav signaal tänapäeva hasartmängusõltlastele.
Mis edasi? Tunduks nagu tragöödia: armastatud mees jätab tydruku kaksikuid synnitama, yks lastest sureb, synnib uus, ja "litsiks läinud" Taarka elab kogu elu kyla põlualusena.
Kaadrid, kus Taarka paneb imiku maha, lohistab tema venna kirstu mööda märga mulda, toob siis elus lapse kirstule perra ja algab otsast peale, on filmi parimaid.
Kriitikud ja muu kultuurirahvas õhkaks hardunult symbolist ja arhetyybist. Ja jälle jääks selline tõlgendus kaugele elust setu kylas eesti rahva ärkamise ajal.
Elu lihtsalt pidi elama: kui isa puu taha puges, nagu Taarka laste isa Vasso (jälle väga hea symbol, arhetyyp jne), pidi ema lapsi yksi kasvatama ja nende jaoks võimalikult talutava elu looma.
Lauluoskus rohkem väärt kui kaelahõbe
"Taarka" pole yldse Taarka tragöödia. Libahundilik laulik valib filmis oma saatuse ise. Ja alles lõpuosas, kui vast-rikas ja "Soome kuningale" laulmisega kuulsaks saanud Taarka, hõbeehted hiilgamas, end uuesti Vassole pakub, saame teada, et mees ei võtnud teda naiseks mitte puuduvate krõllide tõttu, vaid sellepärast, et "Vassilissast kodukana ei saa".
Ei saa jah. Taarka ise tahabki laulda ja lulli lyya, kylarahva käest tavaõiguse järgi ande korjata ning suu- või pudelitäie handsat alla keerata, sest kes ilma (puskari)õlita laulda suudab. Tema on, jah, isegi õnnelik.
Tubli, Mäeots, et söandasid näidata peaaegu-kangelannat, kelle õu, köök ja söögilaud on räppa ja soppa täis!
Aga tydrukud otsivad Taarka sõprust, sest kummalisel kombel on lauluoskus mehele saamiseks sama tähtis kui kaelahõbe.
Tydrukutest saavad naised, kes jätkavad iidset kylayhiskonda. Selles kontekstis on Taarka ainult lapuline, kellele sööki keelata ei saa (ilus on setu memme läbi hammaste aetud: "Vaja anda jah, Tato [laps] tahab syya!"), aga kelle edu meeste ringis ajab naisi vihale, mille lõõm parema puudusel vabaneb naeruks, varata viinakõri yle irvitamiseks.
Taarka seda ei märka või ei hooli. Aga temaga on kaasas Tato - tytar, kes näeb. Ja vaevalt kaela kandma hakates on ta kindel, et tema sellist elu ei taha.
Nii tuleb välja, et film pole tuhkatriinulugu, vaid jutt yhe juurteta lapse saatusest, mis yldistub allegooriaks. Loodusvaadete ja laulu tagant koorub ehmatav vaade Setumaa rahvakillule, kelleni isamaaline ärkamine ei jõudnud sellisel määral, et nad suutnuks tahta oma riiki - või paremat kohta vast loodud Eesti riigis.
Puu murdub, juured jäävad
Tatol, synniaastaga 1892, võiks ju minna hästi. Ema on laste eest hoolitsenud. Poja saadab ta uurmaakri õpipoisiks. Tytre jaoks on Võru õmbluskool.
Tato vahetab Setumaa laaned inetu tellishoone umbse töötoa vastu. Vormiriided, 14-tunnine tööpäev, karm ylevaataja - varane industriaalajastu à la Võru.
Setumaal usuti veel hiljuti, et õmblusmasinad on vanahalva valve all. Selle stseeni järgi tundubki nii. Tööline Tato häbeneb ema laule, ta ise ei laula enam kunagi. Lapsepõlve alandusest alanud raskemeelsus syveneb.
Juba hulluna, ära naerdud uue "hatana" purskab ta emale näkku Koidula luulet, võitleb kirjakeele ja eesti klassikaga setu iidse maa vastu. Aga juured on tugevad ja murdub hoopis puu.
Tato annabki filmile õige mõõtme, mis paneb kysima - mida on eestlased teinud setudega, Eesti Setumaaga? Kolm filmis esitatud intiimvahekorda näitavad seda kujundlikult.
Noor Taarka ja Vasso saunas, pyhas paigas, yhtimas armastusest. Kuulus ropu suuga laulja ja Ryä Piitre satuvad kokku lõbujanust. Ja viimaks - eestlasest jaamaylem, kes setusid põlgab ja kellel Taarkaga isiklikud arved, maksab kätte tema tytrele, sest ema on liiga kange vastane.
Jõuliselt ja väga nauditava visuaalsusega lahendatud vägistamissteen paneb mõtlema ning kysima. Vastused on valusad.
Setumaa - ääremaa nagu Eestigi
Setud ongi eestlaste jaoks olnud naeruväärsed ja kuidagi allpool olevad. Ikka on end setudest paremaks peetud, setusid halvustatud. Miks? Jah, neil ei olnud kemmerguid, kuid olid laulud. Koolimajad olid viletsad, aga muinasjutud? Rõivad - kahtlemata uhkemad kui enamiku kihelkondade omad.
Aga nad justkui pole "omad". Teine keel, teine usk, mitmehäälne laul. Kui uuel ärkamisajal "Taarka" esilinastuse paigas Tartu Raekoja platsil rahvalaule laulsime, nõudis yks mööduja, et me setu laule EI laulaks. Need on ju setu omad, aga meie oleme eestlased.
Filmis kingib Eesti Vabariik Taarkale maja. Eesti president ei taha olla Soome omast kehvem mees. Aga erinevalt marssal Mannerheimist ei võta Eesti ministrid Taarkaga viina.Nad täidavad oma ametlikku kohust.
Nagu tänapäeva Eesti oma ääremaa programmidega, mille aruandlust on hea näidata kohas, kus ääremaa on hoopis Eesti - Euroopa Liidus. Liit justkui nõustub, et Eesti on iseseisev riik ja võrdväärne partner. Aga kas ei muiata meiegi selja taga? Kas ei ähvarda meidki keegi, kes ennast suuremaks-paremaks peab? Me laulame ja oleme enda yle uhked - aga meiegi suu võib jaamaylema must kinnas iga hetk sulgeda.
Talumaja koos maaga maksab Setu nurgas imeväärt vähe, ent ostjad ei tõtta. Eesti riigi edukaar võib lõppeda samaga. Niisiis võiks "Taarka" olla isegi hoiatusfilm.
Mis on minu kui selle loo autori sõnum? Võtkem Setumaad kui Eesti osa ja setusid nagu vendi. Kui meil jätkub vennaarmu kannatava Gruusia jaoks, peab seda jätkuma ka ääremaa (mitte ainult Setumaa!) edendamiseks.