Kadri Kalle, Roheline Värav
Paljud mu sõbrad teavad minuga koos sööma asudes öelda «Jätku leiba!», mitte «Head isu!»
Igal tervel inimesel isu ikka jätkub, toit on see, mida alati ei pruugi leiduda. Ka olevat «Jätku leiba» algselt tähendanud, et olgu leivas piisavalt jõudu meie toitmiseks – eelistan alati seda just teistele soovida. Kui palju mõtleme oma öeldud sõnade tegeliku tähenduse yle? Kas me saame neist yldse ise aru? Juunikuu Rohelises Väravas arutles keeletoimetaja Kairit Henno nn rohelise sõnavara yle. Võtaksin sealt mõttelõnga yles ja läheksin edasi.
Pigem mõnus minemine
Nii mõnelegi on ilmselt teada Mikk Sarv oma väljenditega «elurikkus» ning «mõnus minemine», mille ta pakub «bioloogilise mitmekesisuse» ja «säästva arengu» vasteteks. Iseenesest on «mitmekesisus» kummaline sõna, tähendab ju «kesine» vaest, loogiliselt oleks siis «mitmekesine» midagi mitut moodi vaest. «Elurikkus» on aga hoopis selgem, lihtsam ja ka täpsem sõnayhend. Mõne teooria järgi haaratakse elurikkuse tasandite hulka peale geneetilise, liigilise ja ökosysteemide rikkuse ka maastikuline ja kultuuriline rikkus. Viimast on palju lihtsam ette kujutada osana elurikkusest kui bioloogilisest mitmekesisusest.
Mõnevõrra sama lugu on Miku teise sõnapaari, «mõnusa minemisega». Kui «säästev» või «jätkusuutlik areng» jääb endiselt mitmele arusaamatuks sõnakõlksuks, siis «mõnus minemine» avab võib-olla selle mõtte filosoofilisemat tausta. Tahame elada ja liikuda olemisse, kus olla oleks hea ja mõnus. Paratamatult on selleks, et kõigil hea oleks, vaja midagi teisiti teha, näha oma tegude tagajärgi pikas perspektiivis, rohkem arvestada yksteisega, leida tasakaal iseenda ja meid ymbritsevaga.
Kuigi arvan, et ametlikumasse keelde sobiks «jätkusuutlik areng» oma asjaliku kõla poolest paremini, võiks «mõnus minemine» asja iva võhikule kergemini selgitada.
Roheline või eluhoidev
Võtame vaatluse alla rohelise mõtteviisi. Rohelised hakkasid maailmas tuntust koguma, kui 1970. aastatel loodi Greenpeace. Rohelised olid inimesed, kes võitlesid (ja võitlevad?) peamiselt keskkonna reostamise ja kahjustamise vastu. Nyydseks on nende võitlusväli ysna laiaks paisunud ja sellel tegutsevad sotsiaalseid õigusi nõudvad yhendused, loomakaitsjad, pärimuskultuuri hoidjad, kliimaaktivistid. Kas nad kõik on rohelised? Austan ja jagan enamiku eelmainitud ryhmade põhimõtteid.
Seoses rohelistega räägime veel energiaressursside säästmisest, looduslikest materjalidest, toidust, traditsioonide väärtustamisest, alternatiivsetest kultuuriyritustest, põlisrahvaste filosoofiast jne.
Näib, et inimesed, kellele kõik see on tähtis, ei jaga ainult yhist muret keskkonna pärast, vaid ka teistesse eluvaldkondadesse jäävaid väärtusi. Mina nimetaks seda pigem «eluhoidvaks mõtteviisiks». Sõna «roheline» tähendab minu jaoks eelkõige siiski otseselt looduse, ökosysteemide ja keskkonnaseisundiga seonduvat,
Sõnad «elu hoidmine» ja «elurikkus» avavad paremini kultuuri, looduse, sotsiaalia omavahelist seotust. Ehk siis kõik ongi lõpuks nii lihtne: austa ja hoia elu rikkust.
Kuigi sõnadel ja definitsioonidel ei näi esmapilgul olevat suurt tähtsust kõikvõimalikust teabest ylekyllastatud maailmas, on ometigi sõnad need, millest vormuvad mõtted, ning mõtted on need, millega loome enda maailma.