Luule Lõhmus, Roheline Värav
Meie esivanemad uskusid, et pihlapuu toob tarre õnne ja rahu. Pihl oli maja lukk ning seetõttu ei tohtinud seda koduaiast hävitada.
Sygise tulles võlub pihlakas meid oma erksavärviliste marjakobaratega. Kaunile ja visa hingega puule on juba ammustest aegadest alates omistatud võluväge ning talt abi otsitud.
Eesti rahvaluule arhiivist võib leida hulgaliselt ylestähendusi, mis kirjeldavad pihlaka abil ennustamist ning pihlakat kui kaitsjat kurjade vaimude vastu. Pihlakat, nagu ka tamme, kibuvitsa ja kadakat, peeti nõia vahepuuks, mis pakub inimesele kaitset väljastpoolt tulevate halbade mõjude eest. Pihlaka nõiaväe põhjuseks arvatakse olevat eelkõige viiskannad puu viljadel.
Erksavärvilised C-vitamiinirohked marjad on lindudele maitsvaks kõhutäiteks, mistõttu on sulelised pihlapuul sagedaks kylaliseks. On usutud, et marju sööma tulnud linnud korjavad tõved puult ja kannavad ära. Nii peeti pihlakat raugematuks terviseallikaks – tema kallistamine hoidis pahade vaimude ja haiguste eest.
Toetab selga, annab elujõu
Usk pihlapuu võlujõudu pole ka meie päevil kuhugi kadunud. Viljandimaal Lillis kasvab pihlakasalu, millest inimesed on juba aastaid käinud energiat ammutamas. RMK Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemetsa sõnul on sel vääriselupaigaks kuulutatud puudetukal tõesti eriline aura. Salus on yks eriline kivi peale kasvanud pihlakas, mille juured pakuvad suurel kivirahnul mõnusat jalapuhkamise paika. Selg kindlalt vastu nõtket pihlatyve, leiab nii mõnigi teeline hetke, mil oma mõtetega endamisi olla ning väge ammutada. Olgu siis asi pihlaka võlujõus või inimeste siiras usus, kuid kord pihlakasalus käinud kipuvad sinna ikka tagasi.
Vanasti usuti, et kui pihlakaraag vette visata ja see vastuvoolu ujuma hakkab, läheb viskaja salasoov täide. Praegu on levinud komme salasoovid puule usaldada, sidudes okste kylge linte. Yheks soovipuuks on Eesti lõunapiiril Teringi raba serval kasvav suur pihlakas, kuhu käivad soovilinte viimas nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ly Laanemets usub, et soovi täitumiseks ei pea alati midagi endast maha jätma. Piisab puutyve embamisest, hellast käepuudutusest ja heast mõttest.
Ande on pihlakale viidud varasematelgi aegadel. Enam levinud hiiepuudeks olid hoopis tamm, mänd, kask ja pärn. Erinevalt praegusest ajast, mil linte seotakse puu kylge kindla sooviga, viidi ohvriande – linte, punaseid lõngajuppe ja isegi hõbesõlgi – puudele tänutäheks.
Austusest puude vastu räägib seegi, et hiiest ega pyhapuudest ei tohtinud oksagi murda. Ka teistele puudele ei tohtinud põhjuseta kätt kylge panna. Kaitset pakkuva puutyki saamiseks tuli puud kõigepealt paluda, silitada. Vaid siis säilitas pihlakas oma võlujõu.
Kõik puud olid pyhad
Puud on ikka olnud varju, sooja ja valguse andjad, neist on tehtud tööriistu ja tarbeesemeid ning nad on olnud ka murede kuulajaiks ja lohutajaiks. Maavalla Koja vanema, hiite uurija Ahto Kaasiku sõnul pidas vanarahvas pyhaks kõiki puid, mis hiies kasvasid. Puu vägi tuleb temast enesest.
Igal puuliigil on oma erilised võimed ja omadused, inimesed pöördusid abi saamiseks kindla puu poole. Selles, et pihlakas on eriline vägi ja inimesed sellesse tänapäevalgi usuvad, on Ahto Kaasik kindel.
Ly Laanemets on veendunud, et kui millessegi väga uskuda, siis saabki see uskumus tõeks ja, olgu selleks siis mõni kivi või puu, kellesse usume, omandabki ta meie jaoks väe. Miks mitte uskuda siis pihlakasse, kes oma jõu ja visadusega eeskuju näitab.