6. sygiskuud kogunes paarkymmend inimest I˛kari kasesallu mälestama oma esivanemaid, kes langesid 450 aastat tagasi Udmurtia nn vabatahtlikul yhinemisel Venemaaga, vahendas Fenno-Ugria.
Kokkutulnud ei pidanud Arimaa lylitamist Moskva vyrstiriigi koosseisu vabatahtlikuks ega tahtnud verevalamise aastapäeva verevalamist pidulikult tähistada.
„Vabatahtliku” yhinemise yksikasjadest rääkis kogunemisel ajalooprofessor Margarita Griškina, kes on kirjutanud neist syndmustest mitu teadustööd. Griškina jutustas Ivan Groznõi sõjaretkest Kaasani khaaniriigi vastu, mille osaks oli ka udmurtidega asustatud Arimaa. Sel sõjaretkel hukati Kaasani all viis tuhat Arimaalt pärit vangi.
Järgmise kahe aastakymne jooksul leidis Griškina andmetel aset kaks ylestõusu, mis näitasid udmurtide vastasseisu vene tsaarivõimu suhtes. Kolmandas ylestõusus ei osalenudki enam lõuna-udmurte, sest nad olid tolleks ajaks peaaegu hävitatud.
Griškina selgitas, et iga uus Vene riigivõimu laine hävitas udmurdi rahva eliiti – nii oli see Ivan Groznõi ajal, oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil, aga ka Stalini valitsusajal.
Tänapäeva udmurdi rahvusideoloogide arvates on udmurtidele iseloomulikud jooned nagu häbelikkus, tagasihoidlikkus ja kinnisus tingitud just sellest riiklikust „malakast”, mida udmurdid on neli ja pool aastasada omal nahal tunda saanud.
Udmurtia presidendi ja valitsuse administratsiooni yhiskondlike yhenduste osakonna asejuhataja Sergei Iljinski märkis kohaletulnuile, et sellesse paika oli 90te aastate algul plaanis taastada udmurdi omausu pyhamu.