Rupert Encinas, emakeelse nimega Ba’ag Da ehk Lendav Kotkas on Põhja-Ameerikas asuva Tohono o’odham-i rahva vaimne juht. Ta aitab kaasa oma rahva vaimsete õpetuste, elma ja keele säilimisele ning tõsiste yhiskondlike murede lahendamisele. Ba’ag Dad kysitles Bioneeri jaoks Toomas Trapido.
TOOMAS: Räägi palun oma rahva ajaloost ja tänapäevast.
RUPERT: Meie rahva oma nimi on Tohono O'odham. Ma kasvasin yles Wak: (hääldatakse 'vahk' - tähendab allikaterohket paika) reservaadis. Hispaanlased tulid 1780ndatel ja hakkasid meid nimetama papagoteks. Alles 1985. aastal lisas meie hõimu juht algse hõimunime. Hispaanlased ehitasid misjonikiriku ja palju inimesi pöörati katoliku usku. Paljudele anti hispaania nimed.
Meie inimesed elasid jõe ääres, mis voolab San Pedrost Colorado jõkke. Indiaani agendid surusid meid sealt välja reservaatidesse.
Meile anti valimisõigus 1940ndatel või 1950ndatel, enne seda olime 'ilma õigusteta inimesed'. Minu vanaisa saadeti sunniviisiliselt internaatkooli.
Meie reservaat asub Tucsoni lähedal ja on 5 korda 11 miili suur. Meie hõimus on umbes 20 000 inimest.
Mina kuulun meie hõimu tavade säilitamise tööryhma. Me hoolitseme pidulike tavade eest ja säilitame elma. Hiljuti oli kotkapidu, sydakuus oli puhastumise talitus. Me õpime tundma elma, pärimust, kõneleme vanade inimestega.
Antropoloogid on meid ka palju aidanud, sest nad on palju meie kohta yles kirjutanud. Me nimetasime neid 'kondinoolijateks', sest nad määrasid mingit moodi keelega kontide vanust. 1983. aastast on meil õigus saada muuseumidest ja ylikoolidelt tagasi oma esivanemate säilmed ja need õigete talitustega ymber matta.
Mõned inimesed ei lase valgeid inimesi oma kyladesse. Nad kardavad, et neilt võetakse see vähenegi, mis neil on. Nad elavad veel ikka ajaloolises leinas ja kurbuses.
TOOMAS: Mis on Sulle Eestis erilist silma hakanud - oled ju Eestis käinud nyyd juba 10 aastat?
RUPERT: Loond on siin väga elu täis. Ma olen siin väga palju allikaid näinud. Teil on palju kotkaid, käisime Alam-Pedjal kotkapesa juures, korjasime maast mõned kaljukotka suled. Saaremaal nägime merikotkaid. See on hea, et teil on palju kotkaid, USAs pidid nad peaaegu välja surema.
Kotkas abistab meid palvetamisel. Kotkas oli meie, põlisrahva algseks lipuks.
Inimesed peaksid end rohkem väljendama, näiteks higitelkides. Võib-olla on palvetamine siin midagi uudset. Seda võetakse väga isikliku ja väga salajasena, inimesed ei väljenda end eriti. Soomes näiteks väljendavad inimesed end rohkem, räägivad oma asjadest. Eestis oleks nagu inimestel vaimsusest puudu, vähe räägitakse Suure Vaimuga, vähe väljendatakse oma tundeid.
Teil on olemas meetodid ja tööriistad loojaga suhtlemiseks. Ma õpetan lastele tavasid, elma, viin neid pyhadesse paikadesse. See peaks olema hariduse osaks, võib-olla seda tuleks teha ka Eestis rohkem. Haridus algab juba emaysas.