Tuus aos ku Balti ijäpaisjärv 10 221 aastakka tagasi kohinaga alla vii läts’, olli täämbädse Haanimaa korgõmba kotusõ jo neli aastatuhandõt ijäpudru seest nõnnapiteh vällä kaenu. Tuuperäst või haanirahvas ilma kahtlusõlda üldä, et Haanimaast um kõik Eestimaa algusõ saanu, kirotas Uma Lehen Peetsalu Erkki.
Kah’os piät ütlemä, et põlitsist rahvist ja vannost tarkuisist olõ-i täämbädses pall’o perrä jäänü.
Tuuperäst saa Haanimaa ütes väärtüses kimmähe pitä tuud, et läbi aoluu um tä olnu veeremaa ja tuuperäst um Haanimaa luudus üteh Haanimaa inemise elokõrra ja arvamiisiga peris vanaperäne püsünü.
Aoga um luudus ja inemiisi elokõrraldus Haanimaal muutunu loomuligumbalt ja um välästpuult veidemb mõotuisi saanu ku tõisih paiguh Võromaal vai terve Eestimaa pääl.
Tuust tulõ ka haani keele vanaperätsemb kõla võro keelega kõrvuisi kaia, tuust ka põlitsidõ haan’laisi kahrutsõmb olõk ja tahomatumb suhtuminõ muudsa elo röögähüisihe.
Päiv paistus kõigilõ
Haanimaal um elet tiidmisega, et päiv luu kõrra, kuu and mõttõ. Tuli um elo alos ja vesi elo läte.
Maa ja mõts umma kõgõ süüki ja varjo andnu, naist kõigist tulõ edimädseh järekõrrah luku pitä. Päiv paistus kõigilõ üttemuudu ni õnn hoit sinno, ku sa esi õnnõ hoiat.
Olõ-i vaiht, määndse kuupäävä um kiäki valinu uma aoarvamisõ algusõs vai määndse usoga läbi elo ast.
Hääd läbisaamist luudusõga, ka timä silmäle nätä ja nägemäldä olõjidõga, peetäs seoh nukah täämbä ka tähtsäs, selle et meil õgalütel um tah uma ülesannõ.
Lämi hanilõ
A kuis Haanimaa nime sai, mõistva ka tiidjämbä inemise õnnõ arvada. Üts variant um sääne. Toonahavva, ku rändrahva ummi käüke pääl vahtsit põh’apuulsit maid tundma opõ, and’ seo nuka tundrakasvõga korgõmaa näile hulga andõ ja tuuperäst oll’ tah kõgõ hää veidükeses aos paiga pääle jäiä.
Haani korgõmaa viisilmäkeisi ümbre oll’ tuul aol hulga hannõ. Inemine ronõ õks ja jäl parhillast Iskna ojja piteh mäkke ja tull’ siiä nukka noid tsirkõ püüdmä. Tuuperäst hõiksi inemise sakõstõ «Lämi hanilõ» ja pikäpääle jäi hannõ jaht’misõ paigalõ Hani, ildamba Haani nimi külge.
A ku Iskna ojast kõnõlda, sis näütüses Kütioro vanõmba inemise kutsva tuud täämbädseni Haani ojas ja ütlese, et org naas’ kunagi Hanijärvest pääle. Oll’ taa nimelugu no täpsele nii vai kuiki tõistmuudu, olõki-i tähtsä, selle et Haanimaa kand umma nimme avvoga edesi.
Haanimiis tiid umma väke
Ei olõ vast väega võlss, ku üteldä, et haanimiis tiid umma väke – tiid Haanimaa väke. Tuuperäst umma ka põlidsõ Haanimaa väärtüisi kandva mehe loonu Haanimiihhi nõvvokua, et üteh avita rikka perändkultuuriga Haanimaa vahtsõlõ heränemisele. Nõvvokoda korjas ja jaga kogõmuisi, et eloh hoita ja edendä hindä jaos majapidämist, haani kiilt ja kombit, käsitüüd ni traditsioonilist elokõrda.
Haanimiihhi nõvvokoda pand rõhku luudusõ hoitmisõ pääle, pühäpaiku hoitmisõ ni vahtsõstegemise pääle. Tähtsäs peetäs nuuri ütehhaardmist kõigi tegemiisi man. Nõvvokoda um sisse käünü ka Haanimaad tutvastegijä matkaraa Imärada, midä piteh või õga huvilinõ kuuh haanikeelidse saatjaga paiga luudust ja perimüisi otsma minnä.
Kuuhtüü naabridõ ja mõttõvelitsidega um ka tähtsä. 2005. aasta hainakuuh kirodi Haanimiihhi nõvvokua ja Seto Kuningriigi kroonikogo volimehe alla katõ muistidsõ naabri Setomaa ja Haanimaa vastatsikudsõ tunnistamisõ pakti. Nõvvokoda um alostanu lähkümbide suhtidõ sissesäädmist ka liivlaisiga ni um valmis kuuhtüüd tegemä kõigi tõisi rahvidõga, kiä pidäse ummi juuri, kiilt ja kultuuri tähtsäs.
Legend Haanimaast
Haanimiihhi nõvvokua iistvõtmisõl sündü kuuhtüüh kunstnik Margna Epuga «Legend Haanimaast ja Ilmasambast», miä näütäs haan’lasõ silmi läbi maarahvalõ tähtsät «seo ilma» tegünemise luku. Võimsidõ saarõplankõ pääle maalit legend kõnõlas inemise edimäisist ja kõgõ päämiidsist väärtüisist, hääst läbisaamisõst luudusõ ja kõgõ luuduga.
Nõvvokua tegemiisi takah um haan’laisi tundminõ, et üte väiku, a vaimu poolõst suurõ põlisrahva ja -kultuuri edesiminek ilmah, koh kõrrast inämb muutusõ tähtsäs kraami kokkoostminõ ja üleilmastuminõ, kand laembat tähendüst.
Seoh sõnomih um edimäne tiidmine, miä muutus kõrrast tähtsämbäs õgalõ inemisele õgah ilmakaarih.
Muistidsõ Haanimaa piire sisse jääs ka tükükene täämbädse päävä Rõugõ ja Vahtsõliina valda.
Ütelüs, et ku Haanimaalõ olõ-i trehvänü, olõ-i põlist Võromaad ega Eestimaa sündümise kotust nännü, um kõigildõ õigõ.
Pilt: Haanimiiste Nõvvokua vanemb Hollo Ago Vaskna veeren, Maavalla koda