Kass’õõbi kiilt kõnõlõs viiskümmend tuhat inemist, võro keele kõnõlõjit om pia sama nummõr.
Poolahn Gdan’ski liinahn sai hildaaigu käütüs Eesti piirkundliisi ni veidembüisi kiili ütisüse (Eesti regionaal- ja vähemuskeelte liit (ERVL)) saadikus, kirotas Uma Lehen võrokõnõ Elleri Kalle.
Gdan’ski liinahn oll’ üleõuruuplisõ ütisüse õgaajastajaline foorum, kõrrald’ as’a sõs Poola veidembüisi kiili ütisüs ja sääl poola jaohn eläjä väiku rahvas, kedä piäs vast kuts’ma kass’õõbõs (kaszr’br’).
Taa täht, sõs täppega r’, om üts’ taa keele uma täht, vällä üldäs umbõs mi õ ni ö vahje päält, taaperäst piässigi ütlemä kassõõbi ja mitte kassuubi, miä tulõ poola keelest. Tõnõ näide uma täht om ô ja tuu om peris ö, miä om kipen andsak üte slaavi keele kotsilõ, a tuud taa kass’õõbi kiil om.
Gdansk om kah poola keelehn, kass’õõbi keelehn om huubis Gduns’k. Sääntse neo slaavlasõ omma, Ukrainahn om liin, näide keelehn Lviv, a vet’ poola keelehn om Lwów, vällä üldäs «lvuv» ni vinne keelehn om kohaldõ Lvov.
No niida, ta Poola veidembüisi kiili ütisüse iihn otsahn om kah kass’õõb ja seoperäst saimi ütte ku tõist teedä ka seost rahvast. Meid veeti üts’päiv kah peris Kass’õõbimaalõ. Om perädü illos maa, tsipa nigu viskas Võromaa muudu, õnnõ naa mäe, kundi vai kingu olõ õi niida äkilidse ja mõtsa om kah veidemp. Pikä järve omma ni sügävä oro, ütleme Kahrila järv and pia Kass’õõbi mõõdi vällä. A kõgõ korgõmb kotus om 331 miitret üle merevii keskmäse, seo tähendäs, et kipen korgõmp mi Munamäest vai Vällämäest.
Õkva seo kõgõ korgõmba mäe all oll’ Szimbarki nimeline külä ni kuul, seo tähendäs, et taa kuul oll’ kah kipen üle 300m korgõhn ni sääl koolihn latsõ lauli ja tan’dsõ meile ni kõnõldi koolielost ja olost.
Omgi sõs niida, et kass’õõbi kiil om Poola riigihn tunnistõt nn piirkundlises (regionalny) keeles ni riigi kulu pääl om kolm tunni nädälihn. Ku inämp tahõtas, piät vald masma vai sõs lat’sivanõmba.
Viil om säändene säädüs, et ku koolihn opatas kass’õõbi kiilt, om päärahha 120 protsenti. Viil inämp, ku kuul om väega tsillukõnõ, nõstõtas päärahha 150 protsendi pääle latsõ kotsilõ. Olõs nigu tõisildõ ku Võro- vai Setomaal!
Säält kooli mant istutedi mi rahvas plaan’vangõrdõ pääle, õgal iihn kat’s hobõst. Neo olli kipen vähelikumba ku ardenn’i, a sama hürske ja häste vällä opadu. Sõs läts’ sõit vallalõ ja 3-4 km kõgõ allamäke ni sõs edesi viis-kuus verstä järve korgõt perve pite. Allpuul tiid, kooni järveviini kasvi suurõ puu, päämädse olli verevä pöögi. Viimäte saimi Kartuzy liina, kedä üldäs Kass’õõbi mitte-ammõtligus pääliinas. Taa om umbõs sama suur ku Villändi, a perädü illos liin. Seo om niida ku olõs võtõt Villändi, Võro ni Põlva kõgõ ilosamba umahusõ, kokko pant ja huunõ olõs viil sinnäpoolõ ku Kurõssaarõhn. Liinahn om kolm järve ja suur jago huulitsit om üles- ja allamäke. Sääl anti meile õdagust süvvä. Sääl olli kass’õõbi ni poolakõsõ külh tsipa üle paknuva, üts’ süük oll’ terve küdset põrss katõküündrelise livva pääl ja sõs kalsi nä viil taa piiretüse vai hansaga üle ni tsuss’i palama. Süvvä kanni ette rahvarõõvihn tütrigü ni näide käest sait küstä, miä sa tahit pääle serbä, verevät vai valgõt mar’aviinä vai sõs olt.
Tulõ külh üldä, et kass’õõbõ rahvarõõva omma kehvempä ku mi uma. Otav om kangas ja paistus tävveliselt poodi uma ollõv. Õnnõ kõigil miihil umma kõrraligu seerega saapa, neo vas’t ummaki kõgõ kallimp jago näide rõõvidõ man. Sääl tulõ külh mõtõ, et üts’ asi, kedä meil olõ õi häbendä om mi rahvarõõvas, parõmp võinu muidoki alasi olla.
Paistus, et põllutüüd tetäs inämp ku mi man, nurmõ omma nätä ütsikide kotussidõ perrä, nojah Poolahn olõ õs kolhoosi kõrda. Elotuisi moro pääl oll’ nätä hobõsõtüüriistu ja hobõsit oll’ söömähn kah ütel ja tõsõl puul.
Mõtsust viil, päämäselt omma lehepuu mõtsa, inämbüiste varigu, a kuusõ kasusõ kah häste. Sääntsit üteliidsi ni õigit ruuvõ, nigu sääl aidu tetä om pruugit, om meil joba rassõ leüdä. Pall’o om proomit kah pedäjit kükädä, a neo kasu õi nii häste ku mi man ja õnnõ üts’ kotus oll’ nätä kohn oll’ mõtsaalonõ kah palo muudu, muido and’ märki ja imehtä ku pall’o om näide pedäjide kasvatamisõs vaiva nätt.
Perämidse rahvalugõmisõ perrä kirot’ viis tuhat inemist hindä rahvahusõs kass’õõb, a viiskümmend tuhat panni kirja, et nä kõnõlõsõ kass’õõbi kiilt.
Ku mõtõlda, et võro ni seto keele kõnõlõjit om mi nuka kolmõ maakunna pääle umbõs sama pall’o, a mi rahvalugõja sagõdahõ panõ õs kirja, ku inimene ütel’ rahvahusõs võro vai viil inämp seto, sõs võid üldä, et om küländ miika ütesuurunõ rahvas ja niida om hüä võrrõlda.
Pilt: Elleri Kalle, Maavalla koda