Palukyla hiiemäe kaitsjat luuletaja Kristiina Ehinat kysitles ajalehes Roheline Värav Silvia Lotman.

Olete olnud Palukyla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?

Palukyla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele yheks võimsamaks hetkeks Eestis.

Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pyhasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Palukyla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.

Teades pärimust Palukyla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pyhapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa yhele tähtsamale neist pyhapaikadest mäesuusakeskus rajada.

Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ymber?

Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Palukyla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.

Kogu usutlus Rohelises Väravas