[text]
Täna on

t_Paal2_vii18.gifNeljasaja aasta eest usuti jõge pikse elupaigaks. See oli aeg, mil pyha jõge ei tohtinud ahistada ykski veski - neid ehitati siis vaid lisajõgedele, kirjutas Rohelises Väravas Urmas Kalla.

Pyhad asjad valgustavad meid, aga neis endis on sygavust ja hämarust. Nii on lugu ka selle jõega.

Hämarad on ta lätted, vaieldav tema algus ja pikkus. Kuidas yldse mõõta jõe pikkust? Sellega on ju nagu rannajoone pikkusega - mida täpsem mõõtmine, seda suurem number. Ja Võhandu on väga käänuline jõgi. Kyll on teda pakutud Maavalla pikimaks jõeks, siis jälle loovutatud see au Pärnu jõele. Praegu on Võhandut taas Eesti pikimana tunnustatud, vahel mööndes «koos Pyhajõega». On nad siis eraldi jõed? Pyhajõgi (Pyhäjõgi) voolab sisse Vagola (Vagula) järve, järvest väljub Võhandu. Sellist vahet võib teha, kuid ajalooallikad näitavad, et rahvas on pidanud mõlemaid yheks ja samaks pyhaks Võhandu jõeks juba Rootsi ajast peale.

Kes meist ei teaks Aino Kallase «Pyha jõe kättemaksu»? Seal on juttu ka Võhandu lättest, mis asub Otõmpää (Otepää) kihelkonnas Ilmjärvel. Praegugi tuntakse siin Pyhälätte metsa, kus mitugi allikat, mida jõe alguseks pakkuda. «Ilm» aga on muistne sõna tähendusega «ylemine». Nyydseks on ta säilinud vaid kylanimes; ymbruskonna järved, kust jõgi läbi voolab, kannavad uuemaid nimesid. Kuid Võhandul on veel teinegi väidetav algus, Sabõrna (Saverna) kyla lähedal, kust ta läbi Jõksi järve lõunasse lookleb. See on praegu tunnustatud Võhandu lähe, kuigi läänest läbi Koorastõ (Kooraste) järvede tulev haru on pikem ja veerikkam ning vääriks enam peajõe nime. Või peavadki pyhade asjade tegelikud lätted saladuseks jääma?

Võhandu, Võu, Voo

Oma teel läbib või puudutab Võhandu enamikku vana Võromaa kihelkondadest, ning viimaks, enne Peipsisse suubumist, on ta Võro- ja Setomaa piirijõgi. Ta on iselaadseks kinnituseks võrokeelse rahva eneseteadvusele ja yhtehoidmisele - kuidas muidu seletada yhtset teadmist jõe nime ja pyhaduse kohta? Põlva maakonda jääb osa Võhandu ylemjooksust - Kanepi kihelkonnas - ja suurem osa alamjooksust - enamasti Räpinä (Räpina) kihelkonnas, kus teda tuntakse ka Võu jõe nime all. See võib olla lyhend Võhandust, aga kes teab, võib-olla hoopis on pikem nimi tekkinud lyhemast. Igatahes asub Leevako (Leevaku) ja Ruusa vahel Võukylä (Võukyla) koos muistse linnamäega, mille yks kylg järsult jõkke langeb.

Kirjandusest tuntud «Voo jõgi» on aga pigem saksapärane moonutis eelnevast. «Pyhajõgi» oleks siis tegelikult yldnimi, mis uuemal ajal kinnistus jõe ylemjooksule ja on nyyd kirjanduse mõjul taas taandumas «Võhandu» ees. Eespool toodud andmete eest olen tänu võlgu keeleuurija Evar Saarele.

Soov saada jõe ligi maetud Võhandu tähtsust juba meie kaugete esivanemate jaoks näitavad ammuste asulate jäljed. Jõe äärde jääb Kääpa asula nooremast kiviajast, lähedusse ka Võru Roosisaar oma kuulsate luumehikestega. Põlva maakonna piires on Ruusal tõestatud pronksiaegne asustus. Looduses silmnähtavateks märkideks on aga keskmisest rauaajast pärit kääpad, mis kerkivad Võu jõe kaldail kyll yksikult, kyll tervete ryhmadena, nagu kaksteist kääbast Syvähavval (Syvahavval).
Soov saada siia maetud – see viib juba mõtte jõe pyhakspidamisele. Uuemal ajal pole kyll austatud enam kääpaidki; paljusid neist on lõhutud, et otsida peidetud varandusi. Kuid praeguseni pysivad mõjusaina muistendid, mis pajatavad jõe liivakivipaljandeist, sealseist koopaist ja lätteist.

Võhandul, nagu ka Piusal, öeldakse paljandi kohta «myyr», Ahja jõel - «pae». Mitmel pool tuleb ette ka «taivaskoda». Seevastu «kalju» on nii-öelda moesõna, uuemal ajal põhjaeesti keelest laenatud. Myyre on Võhandul rohkelt - juba ylemjooksul Sulbi kyla juures, alamal aga ridamisi Võhandu yrgoru kaitsealal ning kohati veel edasi peaaegu Räpinäni välja. Termin «paljand» tahab vaid öelda, et siin paljanduvad teatud kivimid.

Sõna ise kätkeb justkui veel enamat. Maa nagu paljastaks end meie silme ees; temas avanevad koopad, kust synnivad lätted. Kaunis ja salapärane alasti Maa nagu aktifoto! Selle tõttu ju ongi Võhandu nii ligitõmbav veematkajaile!

Neljasaja aasta eest usuti jõge Pikse elupaigaks. See oli aeg, mil Pyha jõge ei tohtinud ahistada ykski veski - neid ehitati siis vaid lisajõgedele. Kui 1730. aastail valmis Räpinä paberiveski, oli see märgiks uuest mõtlemisest, tööstuse võidukäigust – ja ka mõisasunduse uuest tasemest. Võibolla just taoline kapitalismiajastu saabumine tegi Räpinä mõisa nii kurikuulsaks, et siit põgenes talupoegi hulgana Setomaale ja yle Peipsigi. Jõele lisandus aina uusi veskeid. Jõgi teenis inimesi, kuni aeg taas muutus. Nyyd enam veskeid pyhas vihas ei lõhuta - need lagunevad ise. Räpinä paberivabrik kyll töötab taas, kuid suhtumine temasse on praegugi vastuoluline. Yhelt poolt edendab ta vanapaberi taaskasutust ja pakub rahvale tööd; pahupooleks on aga saastatud jõevesi. Kasumi kasvades pidi kyll saama soetada paremaid puhastusseadmeid. Nõnda siis tuleb saastega maksta tulevase puhtuse eest.

Endise pyhaduseaustuse aset on hakanud täitma loodus- ja muinsuskaitse - inimese antud seaduste jõul. Kaitstakse muistiseid, mõisaparke Räpinäs ja Priitholmis, Võhandu jõe yrgorgu Leevi ja Reo silla vahel. Hoiualade hulka on arvatud Jõksi ja Koorastõ järved, mitu jõelõiku. Yks hoiuala hõlmab ka Mädäjõge (Mädajõgi), Võhandu parempoolset lisajõge Setomaa piiril, mis omal ajal oli sillapeaks kobrastele, kes alustasid siit Kagu-Eesti hõivamist ja on nyyd kindlustanud endale koha Põlva maakonna vapil.

Kahe maailma kõrvutiolu

Kas aga jätkub Võhandul veel meilegi sellist kaitset, nagu seda on otsitud läbi aastasadade? Oskan siin pakkuda vaid yhe äratundmise. Kõndides aasta tagasi jõe pervel Leevakost allpool, mööda metsarada, tajusin äkki senitundmatu selgusega kahe eri maailma kõrvutiolu. See syndis siis, kui mingi võõras vura köitis järsku mu tähelepanu ja tõi teadvusse suure maantee kusagil allpool, jõe teisel kaldal.

Tee kulges minu rajaga rööbiti, mõni jupp sellest paistis läbi roheluse, näidates asfaldil kihutavaid autosid. Tuttav tee; seda mööda oli mindki ju mitut puhku autos toodud ja viidud. Ometigi asus too kõik nyyd mingis teises ajas ja ruumis. Siinpool lõhnas mets, puude kroonid kyyndisid pea kohal kokku, järsk nõlv laskus mitme meetri kõrguselt jõkke. Sissetungivad võõrad helid sumbusid valdavas vaikuses, jäädes nõrkadeks märkideks sealpoolsest. Mind kaitses pyhaduse sein. Viibisin teises mõõtmes, teises maailmas, elu teisel kaldal.

Pilt: Pyhajõgi, Jaanus Paal


Roheline Värav