Kuigi maausk on tuhandeid aastaid vana, pole sellest kirjutatud yhtegi raamatut. Samas paelub maausu ja juurtega seotu inimesi yha enam. Maavalla kojas on teoksil igasugu põnevaid syndmusi. Suuremal või vähemal määral on paljud neist seotud hiitega. Et neist asjust rohkem teada saada, kysitles Maavalla koja vanemat Ahto Kaasikut Katrin Lipp bioneer.ee-st.

Paljud inimesed ei tea midagi ei Maavallast ega Eesti põlisrahva uskumustest. Kui palju on Eestis taara- ja maausulisi? Milles Teie uskumused seisnevad - usute loodusesse, puudesse, järgite kindlaid rituaale või on see  hoopis midagi muud?

Suurem jagu maailma rahvaid kutsub end emakeelse nimega, kuid leidub ka erandeid ning nende hulka kuuluvad eestlasedki. Sõna Eesti on värske laen saksa keelest. 150 aastaga on aga see laenunimi meie rahva seas sedavõrd kodunenud, et oma põlised  nimed – Maa, Maamaa ja Maavald – on pea ununenud. Maavald ja Eesti muidugi ei kattu täiesti ei tähendusvarjundite ega maa-alagi poolest. Kui Eesti on maa-alaliselt poliitiline yksus, millesse ei mahu vadja maarahvas, kõik setod ega Lätisse jäänud põlised maarahva alad, siis Maavald tähendab kogu maarahva põlist maad.

Vanal ja uuel nimel on tähendusegi poolest erinev loomus ja kaal. Eesti tuleneb asukohamääratlusest ja tähendab "idapoolset". Maavald on aga "meie maa".

Põlised maa-eesliitega sõnad tähistavad sageli just meie maa asju: maavillane, maalinn, maatõug, maakeel ja maarahvas. Siia ritta yhes teiste põliste ja kohalikega kuulub ka maausk.

Kõigepealt, taara- ja maausk on kaks erinevat usku. Taarausk loodi rahvuslikus vaimus 1920. aastate lõpus. Major Kustas Utuste (Kirchbaum) sõnastatud põhimõtete kohaselt on taarausk monoteistlik, Taara ise aga inimlike meelte ja keeltega pyydmatu kõiksus. Taara ei ilmuta end põlevas põõsas, ei lenda ringi tulevankritel, ei käsi hävitada linnu ja rahvaid, ei sunni inimesi põlvkondadepikkuse kättemaksuga ähvardades ainult temasse uskuma, ei samasta naist mehe vallasvaraga jne nagu oli teada XX sajandi alguses Eesti avalikus ja ametlikus sfääris võimutsenud kristluse jumala kohta.

Omaaegsetel taarausuliste juhtidel oli kindel kava asendada võõras, vägivaldne ja sallimatu kristlus rahvusliku ja kaasaegse usuga. Väideteavalt oli taarausulisi 1940. a 17000. Järgnenud okupatsioonides aga tapsid nii venelased kui sakslased taaralaste juhid maha ja saatsid väga paljud teised taaralased vangilaagritesse. On ysna kõnekas ja mõtlemapanev, et Nõukogude Eestis lubasid kommunistid tegutseda kõikvõimalikel kristlikel usulahkudel, kuid mitte rahvuslikel taarausulistel.

Taara- ja maausku yhendab see, et nad  mõlemad on syndinud siin, meie maal ja meie rahva seas. Vastuoksa taarausule pole aga maausku teadaolevalt mitte keegi loonud. Maausk on kasvanud aastatuhandete jooksul koos maakeele ja meelega. Maausk on meie põline loonausk (loond, loona, loonda – syndinud ja arenev maailm/loodus).

Maakeel oma filosoofiaga on syndinud ja arenenud maausulise maailmapildi kirjeldamiseks. Meie põline elm ehk kultuur alates regilauludest ja lõpetades teadmisega puude ja muu loona hingestatusest on aga loomult maausuline ehk pikemalt öeldes eesti põlise loonausu nägu ja tegu.

Sygavalt eksivad need uurijad, kes defineerivad maausku ainuyksi muinasusuna. Jah, maausk on väga vana, kuid ta on elanud meie keeles ja meeles läbi kõikide möödunud sajandite ja ta elab ja tasapisi areneb praegugi. Meie muinasusust ehk muistsest maausust on teada õige vähe. Usundilist sõnumit kannavad muinasesemed ja tollased kinnismuistised, õige pisut ka võõra kultuuri tõlgenduspitserit kandvad napid kroonikateated. Nende aegade hämarusest meieni kanduvat sõnumit võib kuigivõrd aga taibata yksnes see, kes tunneb syviti kaasaega jõudnud maausku. Tartu ylikooli kristlik usuteaduskond või mistahes muust võõrideoloogiast lähtuv akadeemiline käsitlus loob muinasusundist yksnes kõverpeegeldusi. Meie ees seisab kysimus – kunas tekib maausuline usunditeadus?

Mille poolest erineb maausuline ylejäänud eestlastest?

Ilmselt teadlikkuse poolest. Ollakse teadlikud oma kuuluvusest põlise loonausulise rahva hulka. Ollakse teadlik maausu väärtusest ja tähtsusest nii meie rahvale kui ka kogu maailma elurikkusele. Märgatakse ja hoitakse sidet esivanematega, samuti pyhapaikadega. Maausuline ei tõsta mingil juhul kätt hiie või mõne teise loodusliku pyhapaiga vastu. Peetakse meeles, et iga inimene vastutab oma tegude eest ise ja lõplikult. Ollakse teadlik oma sõna väest ning sõnadega käiakse ymber hoolikalt.

Raske on öelda, kui palju on täna Eestis taarausulisi. Veelgi raskem on arvata maausuliste arvu. Kes peab pereringis jõule, läheb leedo- ehk jaanitulele, värvib kevadpyhadel mune, ytleb kohtudes tere, jõudu, jatku jne jne see järgib esivanemate maausulisi tavasid. Põlised maausulised uskumused ja hoiakud aga elavad edasi meis kõigis, kes me oleme kasvanud yles eesti, seto, võro, viru, saare ja teistes põlise rahva peredes.

Kui inimene tunneb, et ta austab oma maarahvast esivanemaid tykkis nende keele, meele ja tavadega, austab elavat loonda ja ta ei ole end parasjagu sidunud yhegi võõrsilt tulnud usuga, siis ta võibki end pidada maausuliseks.

Et mitte jääda oma jutuga liiga ebamääraseks, siis näiteks ka mõned arvud. 2000. a rahvaloendusel pandi kirja 1058 taara- ja maausulist. Just nimelt pandi kirja, mitte ei määratud end sellena. Yksnes minu tutvusringkonnas on kymmekond inimest, keda loendaja keeldus maausulisena kirja panemast. Minugi loendja kirjutas alles mitmekordse ytlemise peale kollasele märkmesedelile sõna “maausk ?” ja lubas seda asja uurida.

Kaks aastat hiljem tellis Riigikogu avaliku arvamuse uuringu, milles tunti huvi ka inimeste usuliste eelistuste vastu. Kysimusele “Milline loetletud uskudest on teile kõige sydamelähedasem?” vastas 6% kysituist maausk ja 5% taarausk. Kysitlus oli läbilõikeline ja kaasas kõikvõimalikud yhiskonnaryhmad ja –kihid. Mitmed uurijad juhtisid hiljem tähelepanu, et kõikidest uskudest on maausul kõige enam kõrgharidusega pooldajaid.

2004. a Delfi päevakysitluses märkis juba 18% vastanuist endale kõige meelepärasemaks maausu.

2006. a alguses avaldati Euroopa Nõukogu tellitud ja kõiki liikmes- ja lepinguriike hõlmanud avaliku arvamuse kysitluse tulemused. Sellest selgunud eestlaste usulised eelistused ei luba teha selgeid järeldusi maausuliste või selle pooldajate arvu kohta, kuid avavad siiski väga põneva tagamaa. Kysitletutest 25% pidasid end ateistideks, 16% uskusid kristliku jumala olemasolu ja tervelt 56 uskusid muid jõude. Ma arvan, et selle 56% hulgas annavad tooni inimesed, kes kannavad sydames oma maa põlist loonausku.

Kas maausus on  jumalaid, kellel on nimi, kindel välimus ja ylesanne?

Sõna jumal on keelemeeste teada vähemalt 5000 aastat vana ja kuulub soome-ugrilaste loonausulisse sõnavarasse. Jumal võib tähistada mistahes jumalat, olgu siis oma või võõrast.

Yldiselt tunnistavad maausulised igasugu jumalate olemasolu. Näiteks selle 16% hulgas Eesti elanikest, kes usuvad kristliku jumala olemasolu, on kindlasti ka kyllalt maausulisi. Meie jaoks on Jahve ehk Jehoova lihtsalt yks võõra rahva – juutide – hõimujumal. Ja kuigi tema juutidest, muhameedlastest ja kristlastest koosnevasse hingekarja kuuluvad miljardid inimesed, pole meil selle jumalaga vaimselt rohkem asja kui näiteks Ameerika line-tantsuga.

Taarausus on vaid yks jumal – Taara. Mõned inimesed on kindlasti kokku puutunud Kustas Utuste väliseestlasest jäljendaja Addold Mossini loodud panteoniga, kus Taarale on lisandunud terve rida jumalaid. Kuigi tegemist on põhimõtteliselt hoopis uue usuga, nimetab Mossin sedagi taarausuks.

Maausus kutsutakse kõiksust ehk suurimat väge tähistavat Taarat kaasaegsemal kujul – taar. Taarist enam on maausulistel asja maaema, kõue, metsaisa, veteema jt meid ymbritsevate vägedega.

Maausus kirjutatakse jumalate nimed väikese tähega, rõhutamaks nende isiksuseylesust. Samuti on igal maausulisel vabadus, kas mõtestada mingit jumalat vaimse väena või yksnes loonajõuna. Näiteks ei ole kahtlust, et enamus meist tunneb imetlust ja aukartust äikese vägevuse ees. Selles on yhendatud tohutu jõud ja ilu. Maausus on ta tuntud kui uku, ukko, vanemb, vanajumal, taevaisa.

Me kõik peaksime austama, armastama ja hoidma maad kui elu synnitajat ja taasloojat, toitjat. Sõna otseses mõttes oleme me kõik – inimesed, vihmaussid, sekvoiad, huulheinad … - osa maast. Naftaajastu võõrandumuses oleme unustanud, et ilma elusa maata – ilma maaemata - poleks ei inimest ega tema elma, poleks erinevaid uskusid, isegi tehiskaaslased ei lendaks.

Meie jumalad on kõik seotud millegi tavaliste meeltega tajutavaga. Kui kõnelda jumalate välimusest, siis peaks kysima, mis kuju on maal, veel, tulel, kõuel, tuulel, metsal. Ometi on jumalate kujusid meil varem tehud ja vahest tehakse nyydki. Kõige paremini teame seto põllu- ja karjajumal peko kuju.

Mis juhtub maarahva meelest pärast surma?

Kõigile nähtav osa meist saab pärast surma tagasi maaks. Olgu siis mullas kõdunedes või tules põledes. Mis saab meie hingest või hingedest, ei saa aga yheselt öelda, niisamuti kui maausku ei ole võimalik yheselt kirjeldada.

Kõigepealt ehk sellest, mida kogu Maavallas kindlasti teatakse.

Surmaga ei lõpe olemine. Meie kehast synnib uus elu mutukate, taimede, loomade ja inimeste läbi. Hing aga kestab edasi. Peale surma läheb inimese hing teise ilma - Toonelasse ehk Manalasse. Igal hingede- ja jõuluajal tuleb ta sealt koduste juurde tagasi. Kui kaua ajastaegu see nõnda kestab, me ei tea.

Hingel on omad vajadused pärast surmagi – teises ilmas. Peielaua roogadeks tuleb tappa lind või loom, kelle hing läheb koos kadunukesega teise ilma. Hauda pannakse kaasa asju ja tööriistu, mida inimene eluski vajas. Ja hiljem tuleb kadunukese hinge kostitada nii söögi kui joogiga, et ta puudust kannatama ei peaks.

Hing annab endast märku juba elu ajal. Kord on hing raske ja valutab või on midagi hingel, kord on ta kerge. Vihastades saab hing täis. Kyllap vist viha. Hinge õhk käib meil sisse ja välja ning kylma ilmaga on seda näha. Kuni hingame, seni elame. Hingelutikas ehk –putukas liigutab end naha all. Märkame seda väikeste nahaaluste lihaste tõmblustena. Hingeputuka liigutamine on hea märk, sest siis elab inimene kindlasti veel mitu aastat. Nõial, mõnikord tavaliselgi inimesel võib hing putukana kehast ära käia. Inimese surres avatakse aken, et hingeliblikas pääseks välja.

Näib olevat seda moodi, et inimesel on mitu hinge või siis hing jaguneb pärast surma. Yks hing läheb Toonelasse, yks läheb puusse, yks putukasse ja yks võtab aset linnus. Tean nii vanemaid kui nooremaid inimesi, kes peavad oma õuepuid surnud emaks, isaks, vanaemaks-vanaisaks. Kohtan aegajalt ikka kedagi, kes tunneb kodu juures tegutsevas linnus ära oma surnud omakse.

Meesterahval on viieski hing, mis eluajal asub kollis ehk kollikotis.

Synd, elu, suremine ja sellele järgnev on suure terviku osad. Kõik mis synnib see ka sureb. Nõnda on õige ja loomulik.

Kas esivanemate usk jätab inimesele otsustes vabad käed? Või seob käskude ja keeldudega nagu kristlus ja islam?

Siduvaid käske pole, on elutarkusest tulenevad soovitused ja head tavad. Kuna maausku pole kunstlikult loodud, siis puudub tal ka pyhakiri, määratud dogmad ja käsud. Maausulisi tavasid on väga palju ja need tuginevad reeglina teadmisele maailma toimimisest ja on suunatud elu jätkumisele. Et elada inimese ja rahvana oma maal kaua ja hästi, peab inimene elama kooskõlas enda, teiste inimeste ja loonaga.

Aasta- ja eluringi tavadele ja tavaõigusele mõeldes võiks sõnastada sellised kõige yldisemad soovitused: Ära ohusta asjata enda ja teiste elu. Ära raiska kergekäeliselt oma (vaimu)jõudu. Hoolitse, et sina ja su lähedased, nii elavad kui surnud, oleksid hoitud ja teie asjad kulgeksid mõnukalt. Märka oma ymbrust, õpi esivanematelt.

Mida kujutab endast Maavalla koda?

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda on Maavalla põliste rahvaste omausuliste katusyhendus, kuhu praegu kuuluvad Härjapea, Emujärve, Emajõe ja Saarepealne koda.

Maavalla koda juhib kolmeliikmeline juhatus ja aegajalt koos käiv kohalike kodade esinduskogu. Töö paremaks korraldamiseks on juhatus moodustanud hiite, usuvabaduse jm toimkondi.

Usulise tegevuse korraldamine on koja asjades suhteliselt kõrvaline, kuna maausk on eeskätt isiklik ja perekondlik. Kojal kui sellisel pole asja, kuidas ma pean jõule, panen lapsele nime, ehitan maja, pyhitsen uue noa jne. Maavalla koja hool on tagada, et maausulised saaksid oma esivanemate tõekspidamisi ja tavasid vabalt järgida. See pole kuigi lihtne, sest Eesti riigi asjus ja kultuuriski kipuvad tooni andma võõrsilt pärit kultuurid ja ideoloogiad. Näiteks pole Eesti seaduste kohaselt olemas ei hiisi ega ka mitte põlisrahvast.

Koda tegeleb looduslike pyhapaikade uurimise, tutvustamise ja hoidmisega, kodanike usuvabaduse kaitsmisega, maausu uurimise ja tutvustamisega.

Kuna maausk on kohalik ja põline, pole meil erilisi väljavaateid leida teiste rahvaste ja riikide tuge. Me kanname kyll sarnaseid väärtusi hõimu- jt loonauskudega, kuid nemadki vajavad ise abi, mitte ei saa seda jagada teistele.

Mida peate põliselma hoidmisel oluliseks?

Iga elm ja iga usk on osa Maa elurikkusest. Hoides maausku, hoiame Maa elurikkust. Ja mitte ylekantud tähenduses vaid otseselt. Nii nagu maaema synnitab eri paigus erinevaid liike, synnitab ta ka erinevaid rahvaid ja koos nendega erinevaid elmasid ja uskusid. Maaelm on syndinud siin Maavallas. Ta aitab meil jääda endaks, aitab targalt elada ja ta aitab meil hoida nii Maavalda kui Maad tervikuna.

Elmad ikka puutuvad kokku, annavad ja saavad laene. See on hea. Halb on aga see, kui me laename midagi olemasoleva asemele ja tõrjume seega oma ja põlise kõrvale. Halb laen võib olla sõna. Näiteks osa lihtrahva hulgas levinud tsau ja okei kustutavad keelest hulga põliseid maakeelseid sõnu. Halb laen on sallimatu usk, mis tõrjub kõrvale oma ja iidse vaimsuse. Mõni algselt halb laen võib aga lõpuks hoopis heaks pöörduda. Näiteks tutvustades Eestis lääne ökokylasid oleme aru saamas, et meie oma tavaline põliskyla ongi meie ökokyla. Ja mitte yksnes tehniliselt ja väliselt vaid sygavuti ja vaimselt.

Oma ja põlise tyhiseks pidamine ja võõra kummardamine on tegelikult eesti kultuurile loomuomane. Sai ta ju alguse põliselma eitamisest ja sellega kaasnenud kadaklikust alaväärsustundest. Nõnda siis on eestlased poolteist sajandit ysna valimatult laenanud. Praegu on moes laenata teiste rahvaste vaimseid õpetusi, pyhi esemeid ja talitusi. Näiteks Ameerika põlismaalasilt. Ometi jääb eestlastel laenates märkamata põhiline: inimese suurim rikkus peitub tema juurtes. Kõige tähtsam asi, mida peaksime õppima teistelt põlisrahvastelt, on austus ja huvi oma ja põlise vastu.

Kotta on tulnud mitmeid inimesi, kes on saanud selleks tõuke võõrast usku õppides. Tiibeti ja indiaani pyhamehed, kes kõnnivad päriselt sydame teed, on soovitanud eestlastest õpilastel otsida yles oma esivanemate usk, sest vaid oma esivanemate põliselma syyvides on võimalik jõuda maailma tundmises sygavale.

Kas Eestis on Teie meelest tagatud usuvabadus?

Usuvabadus on tagatud teoreetiliselt Põhiseadusega, kuid riigi ja omavalitsusasutused rikuvad seda kõige enam.

Põhiseaduse kohaselt pole meil riigiusku ja inimese usulised tõekspidamised on puutumatud. Samas on pea kõik valitsused ja Riigikogu koosseisud rahastanud riigikristluse arendamist. Riik rahastab Eesti Kirikute Nõukogu, mille yks põhikirjalisi eesmärke on inimeste kristlik pööramine. Riik rahastab Tartu ylikooli usuteaduskonda, mis oma põhikirja kohaselt õpetab protestantlikku jumalateadust. Riik on palganud vanglatesse, sõjaväkke ja nyyd juba isegi politseisse kristlikud vaimulikud. Riigijuhid osalevad ametiisikutena kristlikel jumalateenistustel ja riiklikke syndmusi sisustavad kristlikud vaimulikud. Riiklikel syndmustel osalevad kodanikud on tihtipeale sunnitud osalema kristlikel tseremooniatel. Leidub ka mitmeid yldhariduskoole, kus sunnitakse lapsi kas klassi või terve kooli kaupa osalema kristlikel talitustel. Riik rahastab kristliku suunitlusega fakultatiivset religiooniõpetust ning kohustusliku religiooniõpetuse ettevalmistamist. Riik on vabastanud maamaksust kristlaste pyhakodade aluse maa, kuid looduslike pyhapaikade eest tuleb tasuda maamaksu. Riik on rahastanud kristlike pyhakodade uurimist ja kaitset sadade miljonite kroonide ulatuses, kuid looduslike pyhapaikade kaardistamise ja inventeerimisega, tegelikult nende päästmisega hävimisest on siiani viivitatud. Riik rahastab hoopis miljonite kroonide ulatuses looduslike pyhapaikade hävitamist. Näiteks puhke- ja spordikeskuse ehitamiseks Palukyla hiiemäele on Kultuuriministeerium eraldanud juba miljoneid kroone.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas valdavalt ilmaliku rahvaga Eestis arendatakse ja surutakse kodanikele peale riigiusku ja surutakse maha maausku.

Maavalla koda toetab tingimusteta ilmalikku riiki, sest vaid seal on tagatud inimeste usuvabadus. Viivitamatult tuleks tyhistada Siim Kallase valitsuse ja EKN vahel sõlmitud yhishuvide protokoll, mis näeb ette Eesti vabariigi ristiusustamise. Protokoll internetis: http://www.siseministeerium.ee/public/EESTI_VABARIIGI_VALITSUSE_JA_EESTI_KIRIKUTE_N_UKOGU_20061219111211.doc

Riik ei tohiks maksta palka vaimuliku töö eest ega rahastada mitte mingit religioosset tegevust. Valitud rahvaesindajad, riigi- ja omavalitsusametnikud ei tohiks ametiisikutena osaleda usulistel talitustel ning riigi- ja omavalitsuste korraldatud syndmustel ei tohi toimuda usulisi talitusi. Religioonialaseid teadmisi tuleb jagada erinevate õppeainete raames, mitte eraldi ainena.

Kirikuringkonnad on tõlgendanud maausuliste seismist usuvabaduse ja ilmaliku riigi eest kui rynnakut kiriku ja kristluse vastu. See arusaam on kindlasti ekslik. Koda tunnistab inimeste õigust ka kristlikele tõekspidamistele, samuti vabadust koonduda kirikusse. Me ei saa aga mingil juhul leppida kristluse või mistahes muu religiooni tungimisega avalikku sfääri. Riigi- ja omavalitsusasutused, laeiemalt kogu avalik elu on nagu yhine õu, kus saab rahu ja usuline sallivus valitseda yksnes seni, kuni keegi ei hakka seal oma tavasid ja tõekspidamisi teistele peale suruma.

Te kogute Maavalla kodulehel allkirju looduslike pyhapaikade kaitseks. Kuidas on hetkel lood Eesti pyhapaikadega? Mis on looduslikud pyhapaigad?

Selle pöördumisega on praeguseks liitunud koja võrgulehel 4638 ja paberil lisaks yle 1100 inimese. Pöördumise mõte on juhtida valitsejate tähelepanu hiite ja teiste ajalooliste looduslike pyhapaikade äärmiselt halvale olukorrale ning samas näidata, et nende paikade saatus läheb inimestele korda. Hiied, yksikud pyhad puud, kivid, allikad, ristipuud ja muud looduslikud pyhapaigad on kõige tihedamalt seotud meie vaimse ja materiaalse kultuuripärandiga, meie juurte ja identiteediga.

Looduslikud pyhapaigad säilitavad ja taasloovad meie looduslähedust, austust looduse ja elu vastu. On ju aastatuhandete vanused hiied meie kõige vanemad looduskaitsealad. Pyhapaigad hoiavad alal kohavaimu: ajaloolisi kohanimesid, kohapärimust, tavasid, uskumusi, matusekohti ja arheoloogilist kultuurikihti. Loodusliku pyhapaiga rahus saavad inimesed käia kogumas jõudu ja taastamas tasakaalu ning tugevdamas sidemeid loona ja esivanematega. Pyhapaigas käiakse ka palvetamas, ravimas, keerulistes kysimustes selgust saamas, nõu pidamas, kadunud omakseid mälestamas, rahvakalendri tähtpäevi pidamas. Et pyhapaigaga seotud vaimsed ja yhiskondlikud väärtused saaksid edasi kesta, tuleb kaitsta pyhapaiga looduskeskkonna puutumatust.

Looduslik pyhapaik on kindel ajalooline paik või maa-ala. Hiis näiteks on eelkõige maapind. Kui hiit on hoitud meie ajalooliste tavade vaimus, kasvab seal tavaliselt põline metsakooslus. Nõnda hoiavad looduslikud pyhapaigad nii looduslikku kui kultuurilist elurikkust.

Ajalooline hiis on erinevaid väärtusi koondav yhendmälestis, mida kultuuriväärtuste pinnalt saab võrrelda arhitektuurimälestistisest kirikuga. Kui kirikute puhul on valitsus kulutanud sadu miljoneid kroone, et parandada nende yksikute osade seisukorda, siis hävivate hiite päästmiseks pole tehtud sama hästi kui midagi. Igal aastal kaotame jäädavalt mõned hiied. See on samatähenduslik, kui ajalooliste kirikute hävimine ilma, et neist jääks mingeid andmeid või lootust taastamiseks.

Mis oleks kui täna häviks Jaani kirik Tartus, homme Pyhavaimu kirik Tallinnas, mõne aja pärast Kaarma kirik Saaremaal? Me teame oma kirikute täpseid asukohti ja tunneme seal olevaid väärtusi. Teame sedagi, et sarnaseid mälestisi leidub nii Euroopas kui mujal maailmas palju. Kuid looduslikud pyhapaigad ja nendega seotud vaimne kultuuripärand pole kusagil mujal läänepoolses Euroopas säilinud nii hästi kui siin, Maavallas. Seetõttu tähendavad looduslikud pyhapaigad meie jaoks nii määratu suurt rikkust kui ka samaväärset vastutust.

Peamiselt ajalooliste andmete põhjal on Eestis teada ligikaudu 550 hiit ja paar tuhat muud looduslikku pyhapaika. Vähem kui viiendik neist on võetud kaitse alla. Nendegi olukord on sageli närune, sest kaitse hõlmab vaid arheoloogilisi väärtusi ja katab  sageli vaid osakese pyhapaiga maa-alast. Valdava osa pyhapaikade asukoht ja nendega seotud vaimse ja materiaalse kultuuripärandi ning loodusväärtuste seisukord on teadmata. Arendustegevuse ja veel enam asukohtade unustamise tõttu saavad pyhapaigad kannatada ja hävivad jäädavalt.

Muinsuskaitseameti kyyndimatust, või mine tea, äkki hoopis vaenulikkust hiite suhtes, näitavad mitmed juhtumid. Amet on kiitnud heaks tuulepargi rajamise Kunda hiiemäele ning puhkekeskuse ehituse Palukyla hiiemäele ja selle kõrvale. See, et sellised seisukohad on kujundanud vaid yks ametnik – arheoloogiamälestiste eest vastutav Ants Kraut – ei vabasta vastutusest ametit ega ka mitte Eesti riiki. Kõik need koosolekud, kus Kraut on kaitsnud tuliselt arendajate huve ja mõnitanud maausulisi ja teisi hiite kaitsjaid, heidavad Muinsuskaitseametile ja riigile äärmiselt halba valgust. Ylemuste sallivus või ykskõiksus väikse ametniku sellise tegevuse suhtes on teinud neist kaasvastutajad.

Eesti riigi senine suhtumine looduslikesse pyhapaikadesse oleks ootuspärane ristisõdijate loodud koloniaalriigis. Eesti seadused ei tunne hiit ega muid looduslikke pyhapaiku. Juba kaitse alla võetud pyhapaiku lastakse maaomanikel ja arendajatel vabalt laastada.

Yks kõnekamaid näiteid on Tartu-Tallinna maantee ääres asuv Kalme hiis. Riik “kaitseb” seda kui ohvrikohta, seal asuvaid kalmeid ja ohvrikivi. Riik “kaitseb” seda ka loodusobjektina. Samas lubati osa hiiemäest maanteekraaviks kaevata. Osa hiiest raiuti lagedaks ja siluti maanteeäärseks muruks. Hiiesalus raiutakse põlispuid ja sinna on ehitatud peldik. Tagatipuks tutvustatakse seda paika avalikkusele kui ENSV mandriosa keskpunkti, mitte kui esivanemate hiit ja viimset rahupaika.

Paari aasta eest eraldas KIK ilma detailplaneeringuta miljoneid kroone selleks, et ehitada looduskaitsealuses Panga panga hiies välja parkla ja selleni viiv asfalttee. Hilisem detailplaneering seadustas lisaks turismikeskuse ja eramute ehituse.

Kultuuriministeerium on maakondlike tervisekeskuste programmi raames aastaid eraldanud raha Palukyla puhke- ja spordikeskuse ehituseks. Ettevalmistustööde käigus on hiiemäel tehtud ebaseaduslikke raideid, kahjustatud kaitsealuseid palukuklasi ja muuetud varem hiiemetsaga kaetud mäenõlv niidetavaks muruplatsiks. Kavas on aga suuremad ehitustööd, mis kahjustavad oluliselt hiiemäe vaimset ja asist elmapärandit. Ilmselt on liigne öelda, et keskuse rajamine muudab ajaloolise loodusliku pyhapaiga kasutamise võimatuks.

Tänavu kevadel kinnitas kultuuriminister enam kui aasta eest valminud riikliku arengukava Eesti ajalooliste looduslike pyhapaikade uurimiseks ja hoidmiseks. Erinevate ministeeriumide ja asutuste koostöös valminud arengukava kirjeldab valdkonna erakordset tähtsust ja ohustatust ja tegevusi pyhapaikade päästmiseks. Paraku ei leiab Kultuuriministeerium hiite päästmiseks raha. Samas yletavad kirikutele määratud otsetoetused 2009. a riigieelarve eelnõus 20 miljonit krooni.

Nõnda siis näeme pyhapaikade osas täna Eestis väga suuri vastuolusid.

Äsja tehti teatavaks Riigikohtu otsus Palukyla hiiemäele puhkekeskuse lubamisest.

Riigikohus ei koosta seadusi ega kooskõlastusi vaid hindab yksnes alama astme kohtute otsuste vastavust kehtivale seadustikule. Alamkohtute otsused aga on omakorda tuginenud  Muinsuskaitseameti ja Rapla keskkonnateenistuse takkakiitvatele kooskõlastustele.  Neis pole aga vähimalgi määral arvestatud folkloristide ja arheoloogiadoktor Heiki Valgu seisukohti hiiemäe vaimse ja materiaalse kultuuripärandi kaitsest. Seega on meie riigis teadus ja ametlike otsuste tegemine vähemalt pyhapaikade osas lahutatud.

Paluküla hiiemäe osas tehtud otsus näitas sedagi, et meie kohtud ei jälgi mitte kõikide seaduste täitmist. Paluküla juhtumi puhul jäeti täiesti tähelepanuta kodanike üks põhiõigusi - usuvabadus. Nüüd peale Riigikohtu otsust on tekkinud küsimus: kui Eesti riik oma asutuste ja kohtutega jätab tähelepanuta tuhandete inimeste otsese palve, mitte rikkuda nende pyhapaika ja mitte takistada usuliste tõekspidamiste järgimist, siis kuidas veel kaitsta oma põhiõigust ja Eesti põhiseadust?

Mis saab Palukyla hiiemäest edasi?

Ma loodan väga, et me leiame võimaluse selle ehituse tõkestamiseks. Ja seda mitte yksnes kultuuri- ja looduspärandi ning usuvabaduse kaitsmise pärast. Pärimust tundva maausulisena ma tean, et hiiemäele puhkekeskuse kavandajad, ehitajad ja selle teenuseid kasutama hakkavad inimesed on ohus. Paljud neist saavad tõsiselt viga ja keegi saab õnnetult surma. Ja vigaseid lapsi hakkab syndima, kes peavad kannatama oma vanemate või vanavanemate rumaluse pärast. Hiie kättemaks on nagu kiiritustõbi, mille vastu ei aita ei palved ega raha. Meie ajalooline mälu ja esivanemate tarkus ytleb selgelt ja yheselt: pyha paiga vigastaja ja selle rahu rikkuja seab ohtu nii enda kui omaste elu ja tervise. Ja kui keegi seab teadlikult ohtu enese ja teiste elu  ja tevise, tuleb teda tõkestada nagu enesetapjat või terroristi. Kas Eesti avalikkus suudab Kehtna valla valitsejatele mõistuse pähe panna? Elame näeme.

Kas Maavalla koda on saanud sõna sekka öelda ka näiteks riiklikul tasandil tehtud otsustele?

Et kaitsta põlisrahva huve, oleme paratamatult pidanud riigiga maid jagama. Vahel edukalt, vahel edutult. Mõned näited.

Kirikute ja koguduste seaduse muutmisega taheti maausuliste yhendusi kogudusteks ymber nimetada. Kogudus on aga kristlik mõiste. Relvaseaduse muudatusega taheti tsiviilkäibes keelustada mõõgad. Ilma mõõgata ei saa aga põlisrahva kombel abielluda ega täita muidki kombetalitusi. Perekonnaseaduse muudatusi, mis andsid abielude sõlmimise õiguse vaid teatud uskudele ja välistasid need teiste uskude puhul, me parandada ei suutnud. Oleme seaduseandjale selgitanud, et põhikooli- ja gymnaasiumiseadusesse religiooniõpetuse kohustuslikuks muutvate sätete viimine rikub otseselt usuvabadust. Oleme ka selgitanud, miks ei tohi Metsaseadusest kõrvaldada pärandkultuuri mõistet.

Looduslike pyhapaikadega seotud kysimuste lahendamiseks oleme kaasanud Sise-, Keskkonna ja Kultuuriministeeriumi. Aastatepikkuse selgitustöö viljana jõudsime looduslike pyhapaikade arengukava algatamiseni ning osalesime selle koostamises. Arengukava koostamine edenes visalt. Kui ta lõpuks 2007. a alguses valmis, kulus veel yle aasta, enne kui kultuuriminister Laine Jänes selle tänavu kevadel kinnitas.

Erinevate riigi- ja teadusasutuste ning yhenduste koostöös valminud arengukava on väga hea. See kirjeldab pyhapaikade erakordset tähtsust ja nendega seotud muresid ning näeb ette kõik vajalikud tegevused pyhapaikade uurimiseks, hoidmiseks ja tutvustamiseks. Ainuke häda on selles, et erinevalt kristlikust arhitektuurist pole põlisrahva looduslike pyhapaikade päästmine Kultuuriministeeriumi ja valitsuse jaoks kuigi tähtsad ja see väljendub ka eelarves. Selle aasta alguses teatas Kultuuriministeerium, et arengukava saab pool miljonit krooni aastas, mis on vähem kui kymnendik vajalikust. Muutunud majandusolukorra valguses teatati aga suvel, et järgmisel aastal ilmselt arengukava ei rahastatagi.

Kuid pyhapaikade hoidmisel ei aja koda asju yksnes riigiga. Et kaitsta kultuuripärandit ja laiemalt põlisrahva huve metsa majandamisel, liitus koda mõne aasta eest säästva ja õiglase metsamajandamise jaoks mõeldud Eesti FSC standardi koostajatega. Kevadel valminud ja rahvusvahelise keskuse heakskiitu ootav eelnõu näeb ette põlisrahva majanduslike, yhiskondlike, kultuuriliste ja usuliste huvidega arvestamist. Standard on mõeldud kyll yksnes vabatahtliku sertifikaadi taotlemiseks, kuid kuna selle olemasolu toob puidu ja puidutoodete myymisel välisturul märgatavat hinnalisa, taotlevad seda ysna tõenäoliselt kõik suuremad metsatootjad.

Teil on plaanides kirjas Hiite Sõbra tunnustussyndmuse korraldamine. Kas see syndmus on juba toimunud? Kuidas Hiite Sõbra valimine käib? Kõnelege palun syndmusest.

Hiite sõprade all peame silmas era- või juriidilisi isikuid, kes on yhe või mitmete pyhapaikade hoidmisel teinud kiiduväärt tööd või tutvustanud avalikkusele pyhapaikade tähtsust ja nendega seotud ajaloolisi tavasid. Vastavaid ettepanekuid võivad esitada nii era- kui juriidilised isikud porikuu lõpuni (31.10.). Seejärel vaatab hindamiskogu ettepanekud läbi, tutvub kandidaatite tegemistega ja valib välja need, kellele aunimetus tänavu anda. Hiite sõprade avalik ja pidulik tunnustamine toimub 29.11. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis.

Asutasime Hiite sõbra aunimetuse selleks, et tunnustada neid inimesi ja tuua avalikkusele eeskujuks neid juhtumeid, kus pyhapaikadega on hästi ringi käidud. Seni on ju avalikkuse ette jõudnud eeskätt yksikud kahetsusväärsed juhtumid, kus pyhapaiku on yritatud kahjustada või hävitada. Kuid palju enam leidub inimesi, yhendusi, asutusi ja omavalitsusi, kes pyhapaikadest hoolivad ja neid hoida tahavad. Niisiis väärtustame vahelduseks tublide inimeste õiget ja arukat käitumist.

Toimumas on  fotovõistlus Maavalla hiied 10221. Kuidas sellest osa saab võtta?

Võiks näiteks yles otsida oma kodule kõige lähemal oleva hiie, ristipuu või muu ajaloolise loodusliku pyhapaiga ja selle pildile jäädvustada. Lisaks noorte ja vanemate peaauhindadele autasustame ka parimat pilti teemal: puu(d), kivi(d), veekogu, kaitstavad liigid pyhapaigas, annid, hiietavad, hiie valu.

Fotovõistluse lehele saadeti just hiljuti väga huvitav foto Saha kabelist. Foto autor otsis paiga kohta välja pärimuse, mis kõneleb nii pyhapaiga rikkumisest ehitusega kui ka maausuliste võikast piinamisest. Merehädast pääsenud võõrad ehitasid oma kabeli meie pyhapaika. Kohalik rahvas oli kabeli vastu ja käis seda ehitamise ajal öösiti lammutamas. Kristlased võtsid kinni kolm maausulist ja myyrisid nad elusana peadpidi myyri sisse nii, et kehad jäid rippuma. Peadest myyri jäänud kolm auku on näha siiani.

Me ei oota pilte ainult ilusatest paikadest. Looduslikud pyhapaigad vajavad jäädvustamist just nii nagu nad on, nii puutumatus ylevuses kui armetus viletsuses.

Enne pildistamist võiks hoolikalt läbi lugeda fotovõistluse juhendi. Hoolikas tuleb olla ka pildi yleslaadimisel avanevate teabeväljade täitmisel. Me ootame pilte kindlatest paikadest, mille nimi ja asukoht ning pyhaks pidamisest kõnelev pärimus või muu teave pildistajale on teada.

Võistlusel võivad osaleda kõik inimesed, välja arvatud Maavalla koja juhatuse ja fotovõistluse hindamiskogu liikmed.

Kas ja kuidas saab kojaga liituda?

Me võtame vastu vaid maausulisi ja taarausulisi inimesi. Seejuures me ei pööra mitte kedagi. Oma juured peab igayks ise avastama. Kes ja kuidas saab kotta astuda, saab lähemalt lugeda koja võrgulehel.

Uudishimulikele on avatud meie yksikud syndmused, avalik teabelist ja võrguleht. Sealt leiab rohkesti teavet rahavkalendrist, looduslikest pyhapaikadest, usuvabadusest ja paljust muustki.

Kuidas maausuliseks saadakse? Kasvatakse? Pöördutakse usku? Kogetakse mingit erilist tunnet?

Et maausuliseks saada, peab yles kasvama eesti või mõnd kohalikku maakeelt kõnelevas peres ning vähemalt yks vanem peab olema Maavallas põline. Maausuliseks kasvatakse läbi teadmise ja yhtekuuluvustunde oma maa ja esivanematega.

Maausuliseks ei saa mingi taia või yleloomuliku kogemuse läbi vaid ikka teatud väärtushinnangute ja tõekspidamiste omaksvõtmise läbi.

Kuidas on Teie meelest Eesti põlisusundil yldse õnnestunud nii kaua pysida? Uskupöörajaid on Eestis ju palju olnud.

Eks see tulene nii maausu olemusest kui ka meie ajaloost. Maausk on lahutamatu osa meie keelest, meelest ja elmast ning kasvanud kokku meie loonaga. Hävitatud ja maha surutud on kyll maausu yksikuid silmatorkavaid osi, kuid maausk kui selline ei hävi, kuni elab meie keel ja elm ning pysib maa.

Meie ajalugu läks nii, et põlisusu suhtes sallimatu ristiusk jäi põlisrahvale väga kauaks võõraks. Sellest kõnelevad yrikud, arheoloogilised leiud, rahvapärimus ja muidugi kristliku osa tyhisus rahvakommetes ja uskumustes ning põlise olulisus. Seaduse ja karmide karistustega sunniti kyll inimesi kirikus käima, ristima, laulatama ja kirikaeda matma, kuid see oli võõras ja sunduslik. Oma põliseid tõekspidamisi ja tavasid järgiti edasi, kui vaja siis ka salaja. Näiteks olid vallutajad veel 15. sajandil hädas ristimisvee mahapesemisega. 1428. a Riia maapäeval kehtestati selle eest karistuseks surmanuhtlus. Rootsiaegsed seadused nägid looduslikes pyhapaikades käimise eest ette rahatrahve ja ihunuhtlust. Vahetult enne 1. Maailmasõda käisid aga vene papid ja urjadnikud pyydmas pyhapaikades maajumalate poole palvetavaid setosid. Enne II Maailmasõda oli Muhumaal kasutuses kymneid looduslikke pyhapaiku, mida võõraste eest hoolega varjati.

Maausk sattus kohati esimest korda tõsiselt ohtu alles 18. sajandil, kui vaimult nõrgenenud rahvas siin ja seal vennastekoguduses ristiusu esimest korda ajaloos omaks võttis. Meil leidub kihelkondi, kus maarahvas ise hävitas sel ajal oma hiied ja rahvapillid ning hakkas põlgama põliseid uskumusi ja tavasid.

Laiemalt hakkas maausk murenema 19. sajandi teisel poolel nn rahvusliku ärkamise ajal. Mis verinoorele ja saksikule eestlusele oli ärkamine, oli põlisele ja väärikale maarahvale hääbumine. Eestlaseks saamine tähendas reeglina yheaegselt saksa tõlkekultuuri omaks võtmist ja põlistest tavadest, uskumustest ja isegi maakeelest loobumist. Kuid mitte kõik ei hyljanud esiisade elma. 19. ja 20. sajandil kogutud rahvapärimust uurides võib märgata, et näiteks looduslikke pyhapaiku on sageli edasi kasutatud, kuid neist on uurijatele kõnelenud yksnes põlisrahva usaldusringist välja jäänud eestlased.

Meil leidub suguvõsasid, kus põlist loonausku on pere ringis teadlikult edasi antud põlvest põlve. Kuid tõsi on seegi, et maausku kannavad oma elupäevade lõpuni edasi ka oma põlistest juurtest võõrdunud eestlased.

Mõnest maausu tõekspidamisest ja tavast, mis elab tänases eesti elmas kas yleyldiselt või laialdaselt.

- Kõige olemaoleva vahel valitseb nähtamatu kuid toimiv side. Soovimatut olendit, nähtust või väge on parem mitte nimetada.

- Kõigel on vägi, mida ei osata mõõta, kuid mis mõjutab sellegipoolest olemasolevat.

- Inimesel on vaimujõud, mis avaldub ja toimib mõtte, pilgu, sõna ja teo läbi. (Vaimu)jõudu on kord vähem, kord enam.

- Puud on elus ja hingestatud ning meelestatud inimestesse sõbralikult.

- Inimesel on hing, mis peale surma elab mingil moel edasi. Surnutele antakse kaasa teatud esemeid. Surnuid austatakse ja kõnetatakse kalmistul. Surnute hingi oodatakse hingedeajal koju. Neile kaetakse hingedeajal laud ja jäetakse toit jõulu/vana-aasta öösel lauale.

- Suvise pööripyha (leedo- ehk jaanilaupäev) puhul tuleb syydata lõke.

- Jõulud on kodune pyha.

- Munapyhal tuleb värvida  ja koksida mune.

- Enne pyhi tuleb koristada kodu ja käia saunas.

Kas võiksite anda mõne soovituse, kuidas jõuda juurte juurde?

Uuri välja, mis kihelkondadest ja kyladest on pärit su esivanemad.

Jõua selgusele, kellega esivanemaist tunned kõige tugevamat sidet

Otsi yles selle esivanema kodukoht ja selle läheduses asuv ajalooline pyhapaik.

Sõlmi selle paigaga side: sõlmi puule pael, jäta kivile and vms. Mälesta seal esivanemaid.

Õpi aru saama selle paiga maakeelest (murdekeelest) ja hakka seda tasapisi kõnelema.

Õpi tundma selle paiga pärimust.

Õpi tundma põliseid tavasid.

Anna kõik see tasapisi edasi oma lastele ja lastelastele.

Pilt: Maavalla koja vanem Ahto Kaasik (paremal) koos sapoteegi teadmamehega Seto Kuningriigi päeval, Auli Kütt