[text]
Täna on

t_helskikivi.gifEsmaspäevast alates tegutseb Muhu saarel Tartu ylikooli looduslike pyhapaikade keskuse juhitud uurimisryhm. TÜ, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Maavalla koja uurijad koguvad rahvapärimust ning kaardistatavad ja kirjeldavad pyhaks peetud kive, puid ja allikaid.

Looduslike pyhapaikade uuringud on toimunud Muhus 2004. a alates ja selle ajaga on kirjeldatud yle kuuekymne paiga. Uurijad on saanud andmeid mitmekymnest seni saladuses peetud ravikivist, -allikaid ja isegi kahest hiiekohast. Mitmedki pyhapaigad on päästetud viimasel minutil, sest nende olemasolust või asukohast teadnud vanainimesed on tänaseks elavate hulgast lahkunud. Paraku ollakse mõnegi paiga otsimisel lootusetult hiljaks jäänud. Nimekirja kogunenud ligikaudu 85 pyhapaigast pole kõik enam kahjuks säilinud või leitavad.

Looduslikel pyhapaikadel puuduvad välised tunnused, mis aitaksid neid eristada muudest paikadest. Eelkõige ajalooline mälu kinnitab ajaloolise loodusliku pyhapaiga olemasolu ja määrab selle asukoha. Seeõttu tuleb pyhapaikade leidmiseks lisaks ulatuslikele arhiiviuuringutele kysitleda põhjalikult kohalikke elanikke. Alles kindlate asukohaandmete leidmise järel paik kaardistatakse ja kirjeldatakse.

Kuna looduslikke pyhapaiku on sajandeid varjatud ja viimasel sajandil uuritud vaid juhuslikult, on neist enamuse asukoht ja seisund seni teadmata. Säilinud ajalooliste looduslike pyhapaikade otsimiseks ja uurimiseks kulub kymnetel inimestel vähemalt kymme aastat. Kuid nii kiiresti lähevad  tööd vaid juhul, kui riik eraldab selleks raha.

Käesoleva aasta kevadel kinnitas kultuuriminister Jänes looduslike pyhapaikade arengukava. Esivanemate pyhapaikade hoidmine pole kultuuriministeeriumi jaoks siiksi oluline, kuna selle rahastamiseks lubati vähem kui kymnendik vajalikust. Eelarvekärbe tähendab sisuliselt otsust hävitada kymned kui mitte sajad iidsed pyhapaigad.

Pilt: Helskikivil käidi nii ligu laskmas kui andi viimas. Kivile usaldati ka oma salamõtted ja mured.


Maavalla koda