Kunagi Andrus Ansipi auks istutatud noor pärnapuu on Tartus Emajõe ääres kaetud linlaste soovipaeltega, kirjutas Tartu Postimehes Aime Jõgi. Samal ajal hävivad Eestis kymned iidsed hiied, pyhad kivid, allikad ja puud, kuna valitsus pole seni pidanud nende uurimist ja kaitsmist tähtsaks.
Ilm on hall ja puud raagus. Varakult pime ja sageli märg. Tartu Kaarsilla lähedal otse Atlantise kõrval kasvab aga noor pärn, edev nagu kylla eksinud linnasaks, kirjutas Tartu Postimehes Aime Jõgi.
Täislehes, erksalt kollane-kollane. Vähe sellest – tal on ka kleit seljas, mille narmastatud servi tuul lõbusalt lehvitab.
Suur õnnetunne
Ärinaise Olga Aasavi Atlantise kabineti aknad avanevad just pärna suunas.
«Kui ma yhel päeval märkasin, et see puu on linte täis riputatud, olin meeldivalt yllatunud ja väga õnnelik,» ytleb ta. «See kõlab nagu meie slogan: Atlantises oled sa õnnelik. Elus ei ole juhuseid!»
Sensitiivne Olga Aasav paneb yhel päeval tööle tulles värvilise paela taskusse, sest usub: kui usaldad oma hea soovi puule, läheb see kindlasti täide. «Ma arvan, et Tartu-suguses linnas võiks olla teisigi heade soovide puid,» unistab ta.
Puu toimib
Hansapäevade Jõelinna pealik Tarmo Ladva teab puu kohta täpselt.
«Vanad eestlased olid targad. Nad ei raisanud aega niisama soovimise ja muretsemise peale. Neil oli oma soovide puu ja murekatel,» kõneleb ta.
Soovide puu syndis hansapäevade ajal spontaanselt. Naabrusesse, nelja lähestikku kasvava kase vahele seadsid Jõelinna loojad tookord ka murekatla. Päris katla.
Tarmo Ladva ytleb, et nii puu kui katel olid mõeldud yhekordseks hansapäevade atraktsiooniks, aga ennäe – puu hakkas «tööle»!
«Kui ma aru sain, et inimesed sidusid oma soovid ja lootused sinna kylge, mõistsin, et mul ei ole mingit õigust nende soovide täitumist takistada ega neid linte lahti sõlmida,» räägib ta. «Rääkisin Andres Pooliga. Tema ytles, et kui need lindid puule hukatuslikuks ei saa, las siis olla.»
Raske ylesanne
Andres Pool on Tartu linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja. Tunnistab jutuajamist Tarmo Ladvaga ja ytleb, et tol ajal oli seal palju rõõmu.
Mida asjast nyyd arvata, ei oskagi ta kirjeldada.
«Puu on noor ja kuidas ta need lindid yle elab, pole kogemust. Iseenesest riideribad okste kyljest ära ei lange ju,» muretseb Pool.
Mees peab silmas seda, et lume ja jääga tekitavad lindid okstele lisaraskust. Samas vajavad paljude inimeste soovid ja mõtted austust või vähemalt proovi neid austada. «Pyyame puud jälgida ja vaadata, mis juhtub,» ytleb Pool lõpuks.
Sama osakonna haljastusteenistuse peaspetsialist Inga Kiudorf on oma suhtumises konkreetne ja range.
«Yldiselt on tegu taunitav. Keegi peab puu kyljest need ribad ära harutama, mis on suurem töö kui nende puu kylge sidumine,» ytleb ta.
Kiudorf leiab, et kardetavasti peab seda tegema parki hooldav firma lisatööna.
Kui ribasid mitte eemaldada, võivad need tema sõnul okstele sisse soonida ja oksad murduda.
«Edaspidi, avalike yrituste kooskõlastamisel panen kindlasti tingimuse, et puude kylge ei tohi midagi siduda!» ytleb ta.
Vajadus anda
Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Mall Hiiemäe mõistab soovidepuu mõtet poolelt sõnalt.
«See on inimese yrgomane vajadus endast midagi anda. Ise panustada ja midagi vastu saada,» räägib ta. «Puu on tihtipeale meedium. Kui haigust ravitakse, siis haigus jääb lindi kylge ja läheb puu sisse...»
Hiiemäe sõnul pole muistsete aegadega võrreldes inimese põhiolemuses midagi muutunud. Inimesel on vajadus suhelda, vajadus end rehabiliteerida, kuskilt nõu saada.
Mall Hiiemäe teab Eestimaal paljusid niisuguseid soovide soovimise kohti. Mõnikord on soovidepuu lähedal muistne linnus, ohvrikivi või allikas. See annab rituaalile omamoodi eelduse.
«Aga ma olen Taevaskojas näinud ka yht lohuga kivi, mis ei ole mitte mingisugune muistne ohvrikivi, vaid lihtsalt kivi, kuhu keegi mynte paneb,» räägib Hiiemäe. «Inimene tahab ikka endast jälje maha jätta, ja kahtlemata on see parem viis kui oma nimi kuhugi sisse kraapida.»
Mis lintide sõlmimisse puutub, siis tegelikult on nii, et inimene tahab puud oma toiminguga austada, aga puu seda ju ei vaja. Hiiemäe vabandab, et ta nyyd oma isikliku seisukohaga lagedale tuleb, aga tuleb siiski.
Ta räägib nimelt sellest, et inimesel ei ole tihtipeale taskust võtta ilusat patsipaela või mõnd värvilist lindikest. Selle asemel rebib ta katki taskurätiku või harutab salli kyljest lõngaotsa. Ilmastiku käes muutuvad need ribad puu otsas inetuks nagu pesunuustikud, mida pole õigel ajal ära visatud.
«Ma ei arva, et sellest peaks nyyd suur poleemika tõusma – vaielda on palju tõsisemate asjade yle –, aga aeg-ajalt võiks neid linte, kui need räbalaiks muutuvad, siiski vähemaks võtta,» arvab ta.
Tallinna kingitus
Jõelinna pealiku Tarmo Ladva mäletamist mööda on see Jõelinna soovidepuu tegelikult seesama puu, mille Tallinna linnapea Edgar Savisaar kinkis Tartu endisele linnapeale Andrus Ansipile.