[text]
Täna on

Saaremaal Kihelkonna kalmistu värava postide kõrvale pannakse matusepäeval pysti kaks noort kuuske, mille ladvad ripuvad murtult. Salme muinaslaevast leitud esemete hulgas on murtud teraga mõõku, kirjutas Meie Maas Bruno Pao.

Ajavahe on tuhat või rohkem aastat ja elutee katkestanud inimese puhul murtakse ikka veel teda saatnud esemetest või lähedasest loodusest midagi katki. Kihelkonna ja Salme on mereäärsed paigad, kus võime eristada mereelma maastikke. Mereasjades on aga tavad kõige pikema eaga, sest meresõidu vanust hinnatakse 40 000 aasta peale.

Laevu ei juhi nyydsetes demokraatlikes oludes ametiyhingud, vaid ikka laevajuht ehk kipper ainuisikulise otsustusõigusega. Ja laev ise oma põhikujult on visa muutuma, sest vee takistus ja looduslikud riskitegurid on olnud samad tuhandete aastate jooksul. Nagu pole kustunud meresõitjate eriline kuulsus ja mõju mereäärsetes kogukondades, kus sõnaõigus oli vanemail ja tavasid peeti pyhaks.

Kuramaal Talsi maakonnas on paarist järvest leitud sadu rikutult uputatud muistseid relvi ja esemeid. Ka Kuramaast mitte kaugel, Sõrve sääre kaelas, on muinaslaev uputatud koos inimluude ja nende juurde kuulunud esemetega randvallitagusesse järve, mille väga vana nimevorm on Rekki. Hiljem kutsuti seda Raka järveks, kuni see maakerke järel ja kuivendustööde käigus kultuurheinamaaks sai. Jäi veel Raka talu, kus aastaid elasid inimesed sõrvemurdelise perekonnanimega Paet.

Vanasti hyyti heinamaad niiduks, mida baltisakslased kirjutasid Niet. Raka järve kui Salme jõega yhenduses oleva sadama nimest on 16. sajandi merekaardil arvatavasti tuletatud jõe suudme lähedale kirjutatud nimi Recke, mis skandinaaviapäraselt tähendaks suitsu. Või on vastupidi, nii et meresõitjatele päeva ajal näidatud suitsu ja öösel loidetud tule asukohast sai sadam oma nime. Nii on lugu Reigi sadamaga Hiiumaal.

Aga pisut yle nelja kilomeetri pikkuse jõe läänepoolse suudme lähedal, teispool Labuna randa loeme vanalt kaardilt Lecko Niet ja Kalmu Pellod. Kakssada aastat tagasi on niidu keskele joonistatud veel kolm väikest järve – jäänukid lahest, kus asus muinassadam, mille kohal kõrgele kynkale on kirjutatud Hielasma.

Iilastuli oli tuli, mida näidati sygisõhtul rannas hilja peale jäänud paadimeestele. Iilane ehk tulemees sai tule hooldamise eest igalt paadil sada räime. Võib isegi oletada, et mereäärsete muinastulede hooldajatest on oma nime saanud ka hiidlased. Sest merilasi rändas tavapäraselt lõuna poolt põhja poole. Kuni Pirkkala musta nugise jahimaadele. Tänapäeval tunneme seda piiri leidlikkust tähistava sõnaga “Nokia”.

Meil on aga veel selgitamata sõna “lecko”. Lihtne oleks selle asemel kirjutada sõna “läkk” või linnapäraselt “pori”. Valjala kandis Kõiguste lahes tähendab Läkunina hoopis vana sadamakohta. Maakorraldaja, kes kunagi läänerannikul märkas Läku niidu kuivendamise asjus aerofotolt vana, justkui sadamakai piirjooni, esitas veel neli aastat tagasi asjatundjatele kysimuse: kas 1215. aastal ei asunud samas paigas Henriku kroonikas kirjeldatud saarlaste portus novus? Uurimiseks tol ajal huvi veel polnud.

Võimalik, et Salme muinaslaeva leid kutsub merekultuuri maastikul pisut laiemalt ringi vaatama. Pealgi on Toomalõuka kyla ees laiuva niidu ja selle alguses mereranda niriseva kraavi jätkuks muistne Lõmala kalasadam. Poolsaarekese kaenlas paiknev sadam võttis veel kolm-nelikymmend aastat tagasi kala vastu.

Vanal kaardil on veel näha võrkmajad ja lautrijooned. Neil, Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis hoitavatel kaartidel on veel järgmise, Lahetaguse mõisa poole lugeda kohanimed Ankrumaa, Laeva põllud ja teisi mõtlemapanevaid mõisteid.

Kusagilt ei leia yhtegi viidet kunagi siin toredaid merelisi vaateid imetlenud meresõitjatest. Tulid nad lõunast või läänest, olid nad ainult kohalikud või uusi maid näha ihalenud mehed, kes ei tundnud tol kaugel ajal riigipiire ja kellele polnud võõras tõmmata mõõk tupest ja võidelda oma tõekspidamiste ja au eest? Olid nad kurelastega segunenud veneedid, kes olid välja aetud oma kodumaalt, või viikingid oma tegevuse koidikul?

Selgust ootame järgmisel aastal, kui jätkub arheoloogiline uurimine Salme vallas ja noorem põlvkond teadlasi pyyab näidata oma kypsust. Suur hulk mõistatusi jääb aga alles, sest mereelma maastikel on suurem osa varaaitasid veel avamata.


Meie Maa