Äsja lõppenud hõimupäevad tõid Eestisse palju põlise elma vorme ja tuletasid meile taas meelde, et ka eestlane on soomeugrilane, kirjutas Maalehes Jaak Prozes.
Kui palju me tavaliselt sellele mõtleme, et oleme soomeugrilased või kust me teame, et oleme soomeugrilased?
See, et eesti ja soome keel on sugulaskeeled, oli selge juba ammu. Võib vaid aimata ungarlaste hämmingut nende keeleteadlaste avastuse yle XVIII sajandi lõpul, et saami, soome ja ungari on sugulaskeeled. Aga keeleteadlaste välja toodud 200 yhist sõnatyve on tõsiasi. Neist 55 on seotud kalandusega, mis viitab ammustele aegadele, mil põhisöögiks oli kala ja liikumisteeks vesi. Eestikeelne "Elav kala ujub vee all" kõlab soome keeles "Elävä kala ui veden alla" ja ungari keeles "Eleven hal úszkál a víz alatt".
Ugri jalajäljed Venemaal
Ungari keeleteadlaste avastuse mõju oli hämmastav - see pani ida poole liikuma kymneid soome ja ungari keeleteadlasi, kes laiendasid märgatavalt väikeste rahvaste keele- ja mõttetaju. Korraga saadi endale uhkem ajalugu ja teadmine, et kunagi oldi koos ja suured.
Ajakirjanduses ilmusid artiklid hõimurahvastest. Lydia Koidula, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson jt võtsid eeskujuks Soome. Juhan Liiv luuletas, et kool ongi yle lahe, Kaasani ylikoolis töötav Mihkel Veske kirjutas, et terve Venemaa põhjaosa on soomeugrilaste jälgi täis.
Samas oli selge, et kujunev soome-ugri rahvaste koostöö vajab kindlamat alust, toimivat yhenduslyli, milleks sai 1883. aastal Helsingis asutatud ja tänaseni tegutsev, eelkõige teadussuhteid arendav Soome-Ugri Selts.
XX sajandi alguses võibki jälgida rahvuslik-romantilise hõimuliikumise idee arengut, mis juba siis omandas vägagi konkreetseid vorme.
Yks näiteid on tuhandete soomlastest vabatahtlike osalemine meie Vabadussõjas, samuti eestlaste panus võitluses Karjala ja Ingeri eest.
Kui soomlastel ei oleks olnud teadmist verevendadest eestlastest, milliseks oleks kujunenud Vabadussõja saatus? Kas oskame või tahame tänapäeval sellele yldse mõelda?
Eesti, Soome ja Ungari riikide teke andis soome-ugri rahvaste koostööle riikliku raamistiku. Eelkõige mõisteti, et hõimurahvaste koostöö on haridus. Sellepärast ongi esimesed soome-ugri rahvaste koostööd arendavad suurvormid hariduskongressid, millest hiljem kasvasid välja kultuurikongressid.
Eestis sai suurimaks soome-ugri rahvaste koostööd arendavaks organisatsiooniks 1927. aastal asutatud Fenno-Ugria Asutus. Kongresside kõrval olid tähtsamad koostöövormid hõimupäevade korraldamine (alates 1929. aastast) ja abi liivlastele. Liivlastele ongi pystitatud soome-ugri rahvaste koostöö suurim käekakatsutav tähis - 1939. aastal valminud Liivi rahvamaja.
Eesti, Soome ja Ungari koostöö oli kinnitatud Eesti Vabariigi esimeste välislepingutega kultuuri vallas, 1937 sõlmis Eesti nendega ka kultuurilepingud, milleni Seppo Zetterbergi arvates viis just hõimuaade, kuivõrd ametlikud suhted olid jahedavõitu.
NSV Liitu kuuluvate soome-ugri rahvastega koostööd ei arendatud, sest nende rahvaste seas toimunud repressioonid olid yldiselt teada.
Põhiline esitatud syydistus oli Eesti ja Soome kasuks spioneerimine, samuti Venemaast eralduva Soome-Ugri Vabariikide Konföderatsiooni moodustamine. 1940. aastal kolme riigi koostöö kahjuks katkes, soome-ugri rahvaste koostööd arendavad organisatsioonid suleti.
Uued tuuled hakkasid puhuma 1980ndate lõpus. Pea kõik Venemaa soome-ugri rahvad kutsusid kokku oma rahvuskongressid, asutati kymneid kodanikuyhendusi.
Soome-ugri koostöös tõusis märkimisväärsele kohale yhiskondlik-poliitiline aspekt. Eestist levis Venemaa soome-ugri aladele Rahvarinde, Muinsuskaitse Seltsi ja Kodanike Komitee dokumentatsioon, marid aga näiteks algatasid allkirjade korjamise Eesti Vabariigi taastamise toetuseks.
Meile oluline
Venemaa soome-ugri rahvaste initsiatiivil kutsuti 1992. aastal Komi Vabariigi pealinnas kokku Soome-Ugri Rahvaste I Maailmakongress ja asutati Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee.
Maailmakongressi tähendus on viimasel aastakymnel tõusnud, seda näitab Eesti, Soome, Ungari ja Venemaa presidentide kohtumine Soome-Ugri Rahvaste V Maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis.
Miks tänapäeva eestlane peaks yldse teadma, et ta on soomeugrilane, mõtlema sellele, et ta kuulub soome-ugri rahvaste hulka?
Minu meelest on see endiselt meie endi rahvusliku identiteedi kysimus, oma keele- ja kultuurijuurte kysimus. Mida nõrgem on rahvuslik identiteet, seda nõrgem on riik.