Metalliotsija abiga välja kaevatud muinasesemete leiupaik on niisama pöördumatult rikutud nagu rottidest auklikuks näritud arhiividokument.
Eesti vanimad arhiividokumendid on pärit XIII sajandist. Sellest ajast kaugemate sajandite eluolu dokumentide põhjal uurida võimalik pole. Kogu siiani saadud teave maarahva muistsest majanduselust, ehitistest, sõjandusest ja muudest eluvaldkondadest põhineb yksnes arheoloogilistel uuringutel.
Uurida saab aga vaid noist aegadest säilinud linnuseid, kylakohti, matmispaiku, raua või pronksi sulatamise ja töötlemise kohti, ohverdamis- või hiiepaiku ning muid muistse eluga seotud mälestisi. Varasema perioodi arhiiv on sajandite vältel õhemate või paksemate mullakihtide alla mattunud.
Suur osa selliseid mälestisi on sajandite vältel kruusa võtmisel või ehitustööde käigus juba kas täielikult hävinud või suuresti kahjustatud. Säilinutest on osa mälestisi välja selgitatud ja muinsuskaitse alla võetud. Leidub ka mälestisi, mis on alles yles leidmata ja arvele võtmata.
Võhikule võib jääda mulje, et mullapinnas peituvat arhiivi on piisavalt uuritud. Tegelikkus on vastupidine - teame vaid tyhist osa muinasaja elust.
Eesti yhiskond jõudis XI sajandil ajajärku, mida on nimetatud ka Eesti viikingiajaks. See oli meie muinasyhiskonna kiire arengu aeg, mis eelnes feodaalkorra väljakujunemisele ja riigi tekkimisele.
Hyppe oma arengus tegi ka metallisepis. Kui varem arvati, et Eestisse toodi muinasajal enamik metallitooteid sisse, siis praeguseks on arheoloogidele selge, et XI-XII sajandil valmistati suurem osa esemeid siin. Ilmselt on siinsed sepad valmistanud isegi osa kaheteralisi mõõku.
Just selles Eesti viikingiajas on palju veel uurimist vajavat.
Muinasaja arhiivi hävitatakse
Nyyd ähvardab suurt osa muinasaja arhiivist häving. Nimelt on tekkinud seltskond aardekytte, kes, varustatuna tänapäevase seirevahendi metallidetektoriga, kammib läbi põlde ja karjamaid, käies nii muinsuskaitsealustel objektidel kui ka lihtsalt maastikul ning kaevates välja mynte ja vanu metallesemeid.
Leitud esemeid pyytakse kas meil või piiri taga maha myya või ebaseaduslikesse kollektsioonidesse koguda. Varaste kaevatud auke leidub kalmetel, vanades kylasydametes, ohverdamispaikades ja linnustel. Läinud suvel on nad kaevanud isegi Soontagana linnusel - ei peeta pyhaks neidki paiku, kus kunagi voolas esiisade-esiemade veri.
Muistsetelt ohvrikohtadelt ei tohi pärimuse järgi isegi oksakest murda. Detektoristid sellest ei hooli. Yks esimesi nende poolt täielikult ryystatud ohverdamispaiku oli muinsuskaitse alla kuulunud Tõotuse mägi Pärnumaal. Näib, et muistsete manatarkade needus kurjategijaid ei hirmuta. Või pole karistuse aeg veel lihtsalt kätte jõudnud?
Kõige õnnetumas olukorras on muistsed matmispaigad. Kui pronksiaegseid ja vanema rauaaja matuseid hoiab vähemalt neid kattev kivikiht, siis muinasaja lõpuperioodi põletus- ning laibamatused on ryystamise ees pea kaitsetud.
Enamik Internetti riputatud piltidel ilutsevaid muistseid ehteid ja relvi näibki pärinevat sellistest kalmetest. Samas on just need matmispaigad väga informatiivsed. Nimelt oli muistne matmiskombestik XI-XII sajandil varemarvatust hoopis mitmekesisem.
Erilist lootust Eestist mingit rahaliselt hinnalist muinaseset leida detektoristidel pole. Muistsed eestlased ei kasutanud kullast ehteid, hõbeehtedki olid suhteliselt haruldased. Ka oli kombeks surnutele kalmesse kaasa pandud esemed katki teha, kõveraks painutada või muul moel rikkuda.
Nii puudub neil esemetel enamasti rahaline väärtus, kyll aga on need vajalikud teadusele. Seetõttu kuulutabki muinsuskaitseseadus arheoloogilised esemed riigi, s.t kogu rahva omandiks. Nende otsimine,
tahtlik väljakaevamine ja omastamine on keelatud. Ebaseaduslikud on ka neist esemetest moodustatud erakollektsioonid.
Seadus aga ei toimi. Muistseid esemeid myyakse võrdlemisi avalikult, sealhulgas ka Interneti-oksjonitel. Ilmselt ei häiri paljusid ostjaid isegi see, et tegu on enamasti haudadest pärit ehetega.
Pole teada, et keegi varanduseotsijatest-varastest oleks ratsa rikkaks saanud. On kyll andmeid yksikutest leitud ja välismaale myydud tervematest muinasmõõkadest ning myndiaaretest. Kes aga arvab, et just tema leiab rikkust toova aarde, võiks pigem oma aega ja raha kas või kasiinos hävitada.
Detektoristide jutt sellest, et maa sees esemed lihtsalt hävivad ja seetõttu peaks riik panustama nende kiireks väljakaevamiseks, ei kannata kriitikat. Kui esemed on mullapinnas säilinud tuhat aastat, säilivad need seal veel sajandeid. Säilivad muidugi siis, kui maapinda nende ymbruses pidevalt segamini ei songita.
Detektoristid imestavad ka, miks ei tunne arheoloogid nende poolt välja kaevatud muinsusesemete vastu huvi ja miks muuseumid neid asju ostma ei kipu. Miks kyll ei panda väljakaevatud esemeid muuseumis näitusele?
Nad ei mõista väga lihtsat tõsiasja - arheoloogid ei ole esemeotsijad, vaid ajaloo lahtimõtestajad, esemed on aga vaid yks paljudest vahenditest selleks. Leiuandmeteta muistsete esemete teaduslik väärtus on nullilähedane.
Ja mida tuleks kyll kirjutada taolise libaarheoloogi näituse pealkirjaks? Kas "Haruldusi hauaröövlite poolt hävitatud muinasmälestistest"?
Teadusele tekitatav kahju
Arheoloogid uurivad muistseid esemeid, kuid täisväärtuslikud saavad teadusele olla yksnes need sajanditevanused ehted, relvad ja tööriistad, mis on saadud teaduslikel väljakaevamistel, kus jäädvustatakse eseme asend mullakihtide, teiste esemete, luude ning maa sees säilinud ehitisosade suhtes.
Sel juhul on võimalik selgitada mitte ainult mõne ehitise või leiukihi vanust ning täpsustada muistse matmiskombestiku yksikasju (eristada rikkamaid ja vaesemaid matuseid), vaid yksikutel juhtudel (näiteks linnusel maha põlenud hoone rusude alt välja kaevatud esemete puhul) saada andmeid isegi toimunud ajaloosyndmuste kohta ja täpsustada neid.
Detektoristil oleks aga ostjale välja pakkuda heal juhul vaid paik, kust ta eseme välja kaevas. Sageli ei mäletata sedagi. Kui ese on välja kaevatud kaitsealuselt linnuselt või kalmelt, siis on selge, et vähegi oma nahka kalliks pidav libaarheoloog ei tahagi leiukohta mäletada või siis ytleb meelega vale paiga.
Milles seisneb detektoristide tekitatav peamine kahju?
Kujutagem ette arhiividokumenti, mille rotid on auklikuks närinud. Millist teavet võiks ajaloouurija sealt veel saada? Kahtlemata lynklikku, sest osa dokumendis sisaldunud iteavet jääbki kätte saamata. Mõnikord ehk isegi kõige olulisem oniosa.
Arheoloogiamälestistega on lugu veelgi hullem. Kui kalmekihist, kunagise hoone asukohast või linnusevallist on midagi välja kaevatud, siis jääb seda paika hiljem uurima tulnud teadlasel mitte yksnes osa teavet saamata, vaid ta saab uurimisel täiesti väärastunud pildi.
Nii et sellist auklikuks kaevatud muistist ei olegi õige enam uurima hakata. Ja kujutagem nyyd ette, et detektoristid on yle käinud näiteks kõigist mingi piirkonna (Tallinna ymbruse või Ida-Virumaa) muinaskalmetest. Siis polegi selle piirkonna muistsetest matmiskommetest enam võimalik tõest teaduslikku teavet saada.
Kes on jälginud tänapäevaste arheoloogiliste kaevamiste läbiviimist, see on ka ilmselt adunud, et nii kaevamiste endi kui ka jäädvustamise tase täieneb ja täpsustub aasta-aastalt. Heaks näiteks olid hiljutised matusepaadi väljakaevamised Saaremaal Salmes.
Ja sealgi olid paadivöör ning osa pealmistest kihtidest varasematel kaevetöödel juba hävinud, mistõttu mitmed kysimused jäid vastuseta. Mis siis veel, kui sealt oleksid enne teaduslikke kaevamisi detektoritega yle käinud ka aardeotsijad?
Täienevad ka võtted, mida kasutatakse kultuurkihi kihistustest saadava teabe uurimiseks. Juurde tuleb tehnilisi vahendeid ja fyysikalisi meetodeid muinasaja objektide uurimiseks. Nii võibki arvata, et järgmistel põlvkondadel on kasutada tänastest hoopis täiuslikumad võtted arheoloogiamälestistest teabe kättesaamiseks. Kalmete, linnuste ja muinasasulate kahjustamine aardeotsijate poolt võtab tulevastelt põlvkondadelt selle võimaluse.
Detektoristid võiksid mõelda ka sellele, et ehk kasvab neist mõnegi lapsest või lapselapsest tulevane ajaloolane. Mis tunded valdaksid seda inimest, saades teada, et tema esivanem on toime pannud niisuguse hävitustöö?
Kas poleks siiski mõeldav koostöö?
Postimehe (22.11.) juhtkiri soovitab arheoloogidel teha detektoristidega koostööd. Võimatu see ju poleks. Paraku on muinasesemetega äritsejad ja seadusevastaste kollektsioonide loojad määrinud kogu detektoristide seltskonna maine.
Või on Postimehe juhtkirja autor selgeltnägija ja oskab anda nõu, kuidas eristada kymnete vandaalide hulgast ausaid ja aatelisi detektoriste?
Allakirjutanu ei näe kujunenud olukorras kyll muud lahendust, kui pöörduda abipalvega yldsuse poole. Maaomanikel, omavalitsusametnikel ja politseinikel on võimalus takistada munasmälestistel ja isegi veel kaitse alla võtmata paikades muinasesemete väljakaevamist.
Teaduslikke kaevamisi võivad läbi viia vaid vastava koolituse saanud arheoloogid muinsuskaitseameti poolt väljastatud kirjaliku kaevamisloa või inspektsiooniloa olemasolul, mille väljaandmisest on teavitatud ka maakonna muinsuskaitseinspektorit.
Muinsuskaitseinspektori telefoni leiab Internetist, aga seda peab teadma ka maakonnas tegutsev arheoloog.
Ainult koostöös yldsusega on võimalik muinasaja arhiivis säilinut tulevastele põlvedele hoida. Kui see ei õnnestu, peavadki nood rahulduma yksnes muinasajast juba kogutud teabega, sest kymmekonna aasta pärast on mullapõue peitunud arheoloogiline arhiiv suures osas lihtsalt hävitatud.
Kuva: Salmes välja kaevatud säilinud osa paadipõhjast. Iga kiht koos seal olnud leidude ja luudega fikseeriti plaanidel. Vaid nii saadakse uuritava objekti kohta maksimaalne kogus adekvaatset teavet. Marge Konsa