Viimased 35 aastat elaniketa Kurese kyla Soontagana maalinna väravas pakub sedavõrd põnevust, et arheoloogidel on põhjust kavandada seal ulatuslikke väljakaevamisi ja seista selle eest, et luua sinna arheoloogilis-ajalooline kaitseala, kirjutas Pärnu Postimehes Silvia Paluoja.
Sellesygiseste leidude järgi tundub põnevaim paik Pakamägi, see on dolomiitpank, mis tekkis 420-440 miljonit aastat tagasi korallrahust ja asus veel 4200 aastat tagasi mererannal.
Just Pakamäel tulid Kurese maastikukaitseala hooldaja Urmas Vahuri ettevõetud võsaraie ja pealetungiva kadakamyyri tõrjumisel sae ja kirvega aastatel 2006-2008 nähtavale muistsete põldude jäänused, umbes kolme aastatuhande tagant pärinevad kivikalmed ja yllatuste yllatusena madal poolkaarjas linnusevall.
Loomaluud ja savinõukillud
Eesti ajaloomuuseumi teadur, filosoofiadoktor arheoloogia alal Mati Mandel räägib, et sygisel uurisid arheoloogid mõnevõrra Kurese Pakamäge ja selle ymbrust.
“Põhiline objekt, mille kohta tahtsime lisainfot hankida, oli Urmas Vahuri poolt Pakamäe kõrgemas osas võsast puhtaks raiutud nelja kuni nelja ja poole meetri laiune ja 80 sentimeetri kõrgune poolringvall. Tahtsime saada mingitki informatsiooni selle valli rajamise aja kohta,” selgitab Mandel.
Oma kysimusele mingigi vastuse saamiseks kaevati valliga piiratud alale mitu väikest prooviauku.
Selgus, et õuel on olemas elmakiht - tumedam muld, milles leidub põlenud raudkive ja muid inimese elutegevuse jälgi.
“Leidsime sealt loomaluid ja lõpuks kolmandast šurfist yhe savinõukillu, dateerisin selle oletuslikult nooremasse pronksi- või varasesse rauaaega, see tähendab esimesse aastatuhandesse enne Kristust,” mainib Mandel.
Mandel näitas Pakamäelt leitud kildu hiljem arheoloog Valter Langile, kes on selle ajajärgu parim tundja Eestis, ja kinnitas määratud vanuse paikapidavust.
Kurese muinaskyla alal korduvalt varemgi käinud Mandel ei tea veel vastust kysimusele, miks ja millal täpselt on see linnusevall ehitatud. Ega sedagi, kas tegemist on pronksiaega kuuluva kindlustatud asulaga, milliseid seni on teada peamiselt Saaremaalt.
“Kõik avastatu on põnev ja kysimustele saaksid vastuse anda vaid ulatuslikumad kaevamised,” kinnitab Mandel.
Enda kohta ytleb ta, et teda kui 11.-13. sajandi kalmete uurijat huvitab kõige rohkem kalmete lugu ning see, kus asuvad nimetatud ajajärgu kalmed.
Kas need võivad olla Pakamäe ja selle ymbruse kivivared?
Muinaspõllud ja kivikalmed
Pakamäe kõrgemas osas, valli naabruses on olnud muinaspõld. Seal on muistse põllu harimisel kokku loobitud yle 20 kivihunniku, mis Mandeli arvamusele tuginedes võiksid pärineda samuti kas nooremast pronksiajast või rauaaja algusest.
Mõni neist kuhilatest võib olla kalme.
“Pakamäe madalama osa kivikuhilate hulgas leidub aga kalmeid hoopis suurema tõenäosusega,” arvab Mandel.
Väliselt sarnanevad need esimese aastatuhande kivikalmetega, kuid neis võib leiduda hoopis hilisemaid matuseidki, kas siis 5.-10. sajandist või isegi muinasaja lõpust.
Sellele viitavad nende juurest avastatud asulakiht (ilmselt majapidamise ase), mille arheoloogid dateerisid keraamika järgi umbes ajaarvamise vahetusse.
“Et olime selle asula alalt varem leidnud 11.-12. sajandi hoburaudsõle katkendi ja 10. sajandi sõjanoa tyki, millel olid tules viibimise jäljed, kaevasime sinna piirkonda samuti paar šurfi,” kirjeldab Mandel.
Leidude hulka täiendas paar tugevalt põlenud luukildu, mis viitab 10.-12. sajandi põletuskalmistu leidumisele Pakamäe piirkonnas.
“Võimalik, et sel ajal on maetud mõnda sealkandis leiduvatest kivihunnikutest või on kusagil peidus selleaegne maa-aluste põletusmatustega kalmistu,” oletab Mandel.
Pärandelm metsamaastikes
Koonga valla Kurese kyla asustuslugu ulatub aastatuhandete taha, pronksiaega, mis oli 4000-3500 aastat tagasi.
Kes vähegi sinna satub ja oskab vaadata, selle silmad märkavad inimpõlvede pärandit, sammaldunud kiviaedu, taluasemete jäänuseid, kultusekive.
Maastikes jäädvustunud inimtegevuse märke nimetatakse pärandkultuuriobjektideks ja möödunud põlvede kujundatud kultuuriobjektidega maastikke pärandkultuurmaastikeks. Kurese puhul on tegemist arheoloogidelegi palju põnevust pakkuva alaga.
Mandeli jutu järgi võib varasemast perioodist öelda seda, et Kurese puhul tegu Pärnumaa silmapaistvaima noorema pronksiaja või varase rauaaja asustuskeskusega.
Sellest on huvitunud Tartu ylikooli arheoloogid, kes ilmselt tulevad eelolevatel aastatel Kuresele muinaspõlde uurima.
“Mida kujutas endast Kurese esimesel aastatuhandel, sellest ei tea me peaaegu midagi,” lausub Mandel. “Selleaegsest asustusest on vaid mõningaid andmeid tänu 20. sajandi algul kylatuumiku juures ehitustöödel avastatud kalmele, aga teadlased seda kalmet uurinud pole.”
Muinasaja lõpul oli Kurese Lääne-Eesti yhe esinduslikuma muinaslinnuse Soontagana lähim muinaskyla.
Mandeli sõnade järgi annaksid yksnes ulatuslikumad uurimistööd vastuse kysimusele, mida see kyla endast konkreetsemalt kujutas. Kas seal resideeris mõni oluline kohalik ylik? Kas Kurese on olnud muistne rauatootmise ja -töötlemise keskus? Kas Kuresel võiks olla valmistatud pronksehteidki?