[text]
Täna on

Palade raamatukogus kylaseltsi Sakas korraldatud hiiu keele murrakuid tutvustaval yritusel oli huvilisi napilt, kuid yleskerkinud probleeme seevastu rohkesti, kirjutas Hiiu Lehes Valter Voole.

Põlishiidlane ja kauaaegne kooliõpetaja Aare Ristmägi andis oma praktika ja kirjanduse varal ylevaate hiiu murrakutest kunagises neljas kihelkonnas. Yksteisest enam erinevaid murdealasid oli siiski kaks. Yhed on neid nimetanud Ida- ja Lääne- Hiiumaa murrakuteks, teised ka lihtsalt Pyhalepa ja Emmaste kandi omadeks. Oli ka vahepealseid murrakualasid, näiteks Kassari saar.

Yldjoontes on Pyhalepa murrak häälduselt kõvem (meite, teite), Emmaste oma pehmem (mede, tede). Tuntud on “h” tähe kasutamine Pyhalepa kandis (“herm hoitku”) ja mittekasutamine Emmaste pool (“eige ermus asi”).

Seevastu kõigis kihelkondades ja yldse saartele omane on “õ” tähe puudumine häälduses, õigemini – see kõlas kui “ö”. Seda viga vältida pyydes eksisid mõned omakorda ja panid “õ” sinna, kus pidi olema just “ö”. Nyyd olen veidi imestunud, kui mõnikord Hiiu Lehes ilmuvates murdevestetes, aga ka Nädalalõpu saare murdes vestlejatel esineb “õ” täht täies aus ja hiilguses!

Hiiu keel ja Hiiu kool

Nagu Ristmägi meenutas, oli aeg, mil koolides pyyti hiiu murret välja juurida. Tegelikult tuligi õpilastel ette õigekirjavigu just kodumurdest tingitult. Nyydsel ajal (õnneks või kahjuks) seda häda enam pole. Hoopis vastupidi – murdesõnu pole koolis näha-kuulda ei sõnas ega kirjas.

Siinkirjutaja pole koolieluga kuigivõrd kursis ja seepärast lootsin salamisi, et ehk vestlusringis kuuleb ka midagi rõõmustavat just noore põlvkonna sellealase harimise kohta. Paraku mitte. Põhjuseid on nii vabandatavaid kui ka mittevabandatavaid. Esiteks on programmidesse midagi sisse suruda tihtipeale lausa võimatu ja kohtab ka õpetajate vastuseisu.

Teiseks, nagu mainis ka Ristmägi, on siinsed õpetajad enamasti mandri päritolu ega ole kohalike murrakutega kursis. See asjaolu, andke andeks, pole aga eriti vabandatav. Kui inimene asub elama teise piirkonda ja peab seda oma koduks, oleks loomulik, et ta tunneks tänapäeva kõrval ka rahvapärimusi, sealhulgas keelemurret.

See soov ei käi yksnes koolmeistrite kohta. On lapsevanemaid, kes pole nõus, et tema lapsele kohalikku murrakut õpetataks.

“Kas siis selle maa keel…”

Seda vana hyydu tasuks mõnes mõttes ikka yle korrata. Eeskujusid leidub. Täies elujõus võru murre on muidugi kadestamisväärne. Mina olen armunud sellesse Vikerraadio saatejuhist daami, kes kihnukeelseid uudiseid edastab. Mõnus on kuulda omapärase tooniga asjalikku juttu. Eks omamoodi hääldamine ja keelekõla eristabki kohalikke murrakuid yksteisest.

Jututooni järgi tunned ära põlise saarlase, ilma et ta pruugiks murdesõnu lausudagi. Samamoodi võime ära tunda nii mõnegi vanema põlve hiidlase. Ainult, et avalikkuse ees neid esinemas enam praktiliselt ei ole.

Murdekeele yritusel kerkis muuhulgas yles kysimus: kus ja kuidas hiiu murret pruukida? Kindlalt oleks see omal kohal nii suusõnalises kui kirjavormis naljandites ja vestetes. Yhesõnaga – huumoris. Ent kas tõsise teema sisse siis hiiu keel ei passigi? Muudab tõsise loo naljamaiguliseks? Oleneb jutu sisust ja teemast. Avaldati ka arvamust, et väga vabalt võiks Hiiu Lehes olla mõnikord just murret kasutavaid asjalikke sõnumeid.

On ka vahepealne võimalus – tavatekstist võiks leida parajasse paika torgatud murdesõnu või muidu hiiupäraseid väljendeid. See annaks asjale Hiiu mekki juurde.

Läbikasvanud nagu peekon

Murdemuresid murdes seisab meie ees kiuslik kysimus: mis kasu on nutulaulust hiiu murde yle, kui põlishiidlased on oma saarel jäänud arvulisse vähemusse. Teisalt muutub piir põliste ja hiljem siiatulnute vahel järjest hägusemaks. Ehk Tõnissoni sõnadega: õieti pole teist ollagi.

Ei ole minagi puhast “tõugu” hiidlane ega emakeeleks hiiu keel. Ema toodi siia “asumisele” Harjumaalt. Juba lapseiga Pätakavallas keset Pyhalepa-murrakulist ala andis mulle suhu keele, mis on mõnikord aidanud juhtida Partsi Peetri pliiatsit. Annangi sõna Peetrile kui endast targemale.

“Äi neh vaada – see preegune hiidlane aa jyst nagu läbi kasvend sea liha ehk peekun. Tai liha aa järjest rohkem juurde tulnd, nenna et ainult vehegesed peki triibud tai sees järele jeend. See muidu tore kyll, aga hermus väga liiga vehe aa sösust kraami, mis köökis pliita peel pannu röömselt naerma paneks. Pole pekki, pole öiget mekki ega hiidlasel omalgid mönusat muiku. Ise ma ole siiskid rahul, kui Selver moole jöuluks vehese tyki peekuni praadi kodu väravesse toob.”

Mina ytlen, et ärge Peetrist valesti aru saage. Ta räägib pärishiidlase viisi kujundlikult ehk tähendamissõnade kaudu.

Mäletan, kuidas mu vanaisa Hellamaa Laasi Juhan (1863-1948) pajatas ilma-asjadest koguni piiblist võetud tähendamissõnade abil. Miks siis mitte Hiiumaa elanike praegust kooslust hea peekoniga võrrelda!

Mis aga puutub hiiu murdekeele tulevikuväljavaatesse, siis tahaks loota, et ehk olukord polegi päris lootusetu.

Õnneks leidub entusiaste, kel asi sydamelähedane. Huvi on tuntud Kärdla noortekeskuses, kylaseltsides. Ehk saab koolides pakkuda murdekirjanduse lugemisi ja muid sellealaseid yritusi. Ja murdesõnu saab nyydsel ajal oma arvutisse koguda iga juntsu.

Kõike seda võiks teha deviisi all: “Kui tahad olla hiiu meelt, siis õpi tundma hiiu keelt!”


Hiiu Leht