Võru keel on eesti keele kõige omapärasem ja elujõulisem piirkondlik keel. Selle kasutajaskond on 50 000 — 70 000 inimest. Kunagi varem pole võru keele ja kultuuri arendamisega nii palju ja nii kõrgel tasemel tegeldud kui tänapäeval. Võru keele ja kultuuri teemalisi uurimistöid tehakse Võru instituudis. Võru keelt, lõunaeesti kultuuri ja folkloori õpetatakse Tartu ylikoolis. Võru keelt õpetatakse ka ajaloolise Võrumaa 17 koolis (2007/2008. õa andmetel).
Ometi on võru keel ohus ning vajab rohkem tähelepanu kui siiani. Usun, et suure töö saaksid ära teha ajaloolise Võrumaa yldhariduskoolid. Võru keele õpe on siiani kannatanud suuresti lastevanemate vähese huvi ja koolijuhtide toetuse puudumise tõttu, kirjutas Võrumaa Teatajas Merili Kyppar.
Võrokesed pole senini oma keele ja kultuuri õpet koolis tähtsaks pidanud. Nad pole ise võrukeelset õpet saanud ega pea seda tähtsaks ka laste puhul. Ent kuna keel ja võrokese identiteet ei kandu enam edasi loomulikul viisil, põlvkonnalt põlvkonnale, siis peaks identiteedi hoidjaks muutuma kool, mis suudab lapsi ja noori tugevalt mõjutada. Kohaliku keele ja kultuuri õpetamine koolis eeldab aga ka riigi seaduslikku tunnustust võru keelele ja teiste põlisrahvaste omakultuurile.
Peale selle on vaja Lõuna-Eesti yldhariduskoolidesse kohalikku keelt ja kultuuri toetavat kooliprogrammi ning spetsiaalse ettevalmistusega pedagooge, kelle sydameasjaks on õpetada lapsi nägema kodukandi omapära ning kõnelema võru keelt. Nii nagu iga õpetus, peaks ka võru keele ja kohapärimuse õpe olema systemaatiline ja järjepidev. Praeguse systeemitu võru keele ja kultuuri õpetamisega ei suuda me järgmisi võrukeelseid põlvkondi luua.
Võru keelt pole kunagi ametlikuks keeleks peetud ja võru keele kohta öeldakse harilikult Võru murre. Keeleõpikutes on see määratletud Lõuna-Eesti dialekti või eesti keele erikujuna. Kuna ametlikult pole sellist keelt olemas, siis arvatakse, et seda pole vaja ka koolis ametlikult õpetada. Kooli juhtkond ei taha tegelda millegi mitteametliku ja võõraga. Koolijuhtide ykskõiksus kodukandi keele ja kultuuri õppe vastu on yks olulisi põhjusi, miks paljudes Võrumaa koolides ei õpetata yldse võru keelt või miks on see õpe koolides midagi teisejärgulist.
Haridussysteem õpetamist ei soosi
Eesti haridussysteemis pole siiani soositud kodupaiga keele ja kultuuri õpet. Lastele räägitakse, kui tähtsad on laitmatu kirjalik ja suuline eneseväljendusoskus emakeeles ning võõrkeelte oskus. Kohalik ainestik on kooliprogrammist yldjuhul välja jäetud. Nii kasvavadki põlvkonnad, kes tunnevad suurepäraselt Euroopat, oma kodukandi tutvustamisega jäävad aga hätta.
Kuna ka õpetajatöö on vähe väärtustatud ja alafinantseeritud, jääb Võrumaale järjest vähem noori inimesi, kes on siin syndinud ja kasvanud ning soovivad kodukandis võru keele õpetaja tööd teha. Koolijuhid ytlevad potentsiaalsele võru keele õpetajale, et neil pole midagi selle õpetuse vastu, kuid just nende ykskõiksus selle õpetaja pyydlused nullibki. Kogu vastutus ja entusiasm langeb seega yhe inimese õlgadele. Ei kooli direktor ega õpetajaskond ole yldiselt kursis sellega, mis võru keele tunnis toimub.
Kuna võru keele tund pole kooli jaoks prestiižne, ei leia see ka tunniplaanis yldjuhul kohta. Valikainena figureerib see vaid kolme-nelja kooli tunniplaanis. Võru keele tund toimub pärast koolipäeva, kui enamik õpilasi on koju või mõnda kooli huviringi läinud. Õpetaja leiab nädalas koolipäeva lõpus sobiva aja ning kogub ringitundi lapsed, kes pole teiste huviringidega seotud. Tihti on need lapsed, kes on kehvema õpivõimega, käitumis- ja suhtlemisprobleemidega. Aga osav õpetaja suudab need lapsed töösse rakendada ning neile võimetekohast ja huvitavat õpitegevust pakkuda. Kindlasti jätkavad ryhmas ka lapsed, kellel on kodust pärit suurem huvi oma keele ja kultuuri vastu.
Kuna võru keele tund on vabatahtlik ringitund, siis ei saa seal syvitsi õppida kirjutamist, kodulugu ja kirjandust. Lapsed on ju pikast päevast väsinud ja vajavad vaheldusrikast, võimalikult liikuvat tegevust. Keeleõpe vajab aga järjepidevat ja akadeemilisemat pyhendumist. Kui õpetaja ei paku huvitavat ja jõukohast tegevust, nõuab hoopis keelereeglite rakendamist ja ylesannete täitmist, riskib ta õpilaste lahkumisega võru keele ringist.
Võru keele õpetaja teeb oma tööd vabatahtlikult oma vabast ajast. Igal õppeaastal on tal dilemma, kas avada ryhm või mitte. Kuna õpilased vahetuvad iga aasta, ei saa õpetaja võru keele õpetamisel järjepidevat tööd teha. See tekitab paigalseisutunde ning toob pähe loobumismõtted.
Kuna tegemist on ringitunniga, tähendab see, et seal on koos eriealised ning erineva keeletasemega lapsed. See nõuab õpetajalt põhjalikku tunniks ettevalmistust ning eriealiste laste ryhmaga töötamise kogemusi.
Kuidas võru keele õpet paremini rahastada?
Võru keele õpetamine koolis on siiani olnud projektipõhine. Raha õpetuseks tuleb Võru instituudi kaudu kultuuriministeeriumilt. Kui võru keele õpe viidaks kooli õppekavasse, läheks õpetajate tasustamine yle kooli omanikule. Sellel on mitu positiivset kylge. Õppeaine prestiiž tõuseks nii õpilaste kui ka lastevanemate silmis ning kool saaks ise sisekontrolli käigus kohaliku keele ja kultuuri tunni metoodilisemaks ja ka tõhusamaks muuta. Võru keele õpetajate töö koordineerimine ja neile enesetäiendusvõimaluste pakkumine peaks aga endiselt jääma Võru instituudi õlgadele.
Kindlasti vajavad Lõuna-Eesti ja teiste põliskogukonnaga piirkondade koolid riikliku toega pärimuskultuuri õpet. Koos haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistide ning Eesti eri piirkondade esindajatega on rahvuslik folkloorinõukogu loonud pärimuskultuuri õppe- ja ainekava koostamiseks tööryhma. Pärimusõpetus oli kavandatud valikainena, mis annaks võimaluse Eesti eri piirkondades paikkonna eripärast lähtudes kohalikku keelt ja kultuuri tutvustada. Võrumaa eesti keele ja kirjanduse õpetajatel on olnud (2008. a mais Kubjal) võimalik selle õppekava algversiooniga tutvuda. Kahjuks on õppekava rakendamine peatatud, põhjuseks rahanappus. See on jälle kurb saatuselöök innukale ja paremat tulevikku lootvale võru keele õpetajaskonnale.
Võru maavalitsus korraldas 2006. aaasta algul Võru maakonna gymnaasiumide lõpuklasside õpilaste seas kysitluse. Muu hulgas uuriti suhtumist kohalikku keelde ja kultuuri. Tulemused näitasid, et 90% vastanute jaoks olid oma kandi keel ja kultuur olulised, seda ka õppeainena koolis. Miks pole laste ja noorte soovi arvesse võetud?
Ajaloolise Võrumaa koolielus peaks võru keelel ja kultuuril olema suurem osakaal. Koolid ise peaksid koostama oma kodulooõpikuid ja teisi õppematerjale, muutma hoogsamaks kodu-uurimise ja noorgiidide ettevalmistuse, korraldama kokkusaamisi kohalike edukate ja tunnustatud inimestega, seadma aktiivsesse kasutusse koolimuuseumid ja –arhiivid. Ka kooli- ja klasside seinalehed võiksid sisaldada pildilist ja kirjalikku infot kodupaiga kohta. Euroopa Liidu kaardi kõrvale peaks aukohale seadma ajaloolise Võrumaa kaardi. Samuti aitaks keele prestiiži tõsta võrukeelsetel syndmustel osalemine. Peaks olema loomulik, et võrukeelsest laulupeost võtab osa kogu kooli kollektiiv.
Vähemuskeele pysimajäämiseks on vaja, et seda keelt õpitaks ja kasutataks võimalikult paljudes sfäärides, sealhulgas koolis. Yks võru keele tund nädalas teeb selle keele lastele tuttavamaks: nad oskavad võru keeles lugeda, oskavad selle erijooni nimetada, ei vihka ega häbene seda keelt. Aga see puudutab vaid 5% põhikoolieas lapsi.
On suurepäraseid näiteid vähemuskeeltest, mis on suudetud riiklikku kooliprogrammi juurutada. Kõigil võrokestel ja Võrumaa haritlastel on viimane aeg mõelda, kas me tahame ja suudame seda. Kas pole syydimatu kaotada mõtlematusest väärtuslik osa meie identiteedist?