Joulukuu 12. pääväl oll’ Tarton seminär, kon kõnõldi Lätin kunagi elänüist ja viil prõllaki elävist lõunõeestläisist, kirotas Uma Lehes Eichenbaumi Külli.
Inämb teedäs õkva Läti piiri veeren vai lähiksel olõvist tallõst ja küllist, veidemb om teedä süvämbäl Lätin Lutsi (Ludza) kandin kunagi olnust maarahvast. Peris selge ei olõki, misperäst Eesti kagunuka eestläse koski 300 aastakka tagasi sinnä kavvõlõ kesk latgalidõ maad elämä lätsi.
Uurit om noid rahvit jo innegi, kiilt kirja pant ja ello-olõkit üles tähendet. Timahava suvõl kävevä Tarto ülikooli aoluulasõ ja keeleuurja kaeman, ku pall’o om alalõ perimüst ja kiilt sääl kunagiidsin elokotussin.
Nigu sääl kuulda-nätä sai, tüküs iks tõsõ suurõmba rahva hulgan ellen väikumb kiil häädümä, nii oll’ ka sääl – mälehtedi, et olli eestläse, a kiilt inämb es mõistõta. Mõnt ütsikut sõnna viil vanõmba inemise tiidse.
Parõmbahe om kiil püsünü piiri ligi elävide eestläisi hulgan.Vana-Laitsna kandin üles võet juttu võidsõ uma kõrvaga kullõlda ja sääl oll’ kül hääd tutvat võro kiilt, kon mõni läti sõna kah seen. Muiduki mõistva inemise sääl läti kiilt kah, piiri tõmbamisõ aigu jäi nä Lätimaa poolõ ja asju tull’ sääl aia. Lövvüs mitmit, kiä omma Eesti poolõ pääl koolin käünü.
A paistus, et noorõmb rahvas inämb ummi edevanõmbidõ kiilt edesi ei vii. Latsõ omma käünü läti koolin ja tuu keelega inämb harinu. Nuurt rahvast ollõv maal elämän veidü, latsõ-latsõlatsõ käävä rohkõmb külän. Ku vanõmbist vai vanavanõmbist viil arvu saava ja mõistva mõnõ sõna vasta kõnõlda, sis pellädä om, et esi näist kõnõlõjit tulõ-i.